Legend? väärikast vanahärrast

Legend? Väärikast vanahärrast Marios lonkis mööda kaldakaid. Erakordselte eredad päikeekiired panid silmi kissitama aga päikeseprille noormehel ei olnud. Need olid kaotsi läinud eelmisel õhtul koos noormehe mäluga. Hea et ta veel teadis kes ta on ja kus ta on. Marios teadis seda ka et tema ja alkohol kokku ei sobi, kuid ikka ja jälle tuli ette olukordi, mil noormees ennastunustavalt seda vägijooki pruukis, väites et nii suudab vabaneda taagast, mis teda päevast päeva ja ööst öhe rõhub, isegi hinge matab. Luupainajatesse noormees ei usu, kuigi ööd ei ole ammu enam tema sõbrad, või oleks õigem öelda et uni on noormehe maha jätnud. Ühel juunikuu ööl, pärast raju jaaniõhtut, mil Marios ja ta sõbrad taas ennastunustavalt vägijooke pruukisid, avastas seltskond hommikul et kaks sõpra on nende pundist kusagile kadunud. Kogu mets kammiti kambaga läbi aga Tennot ja Maidot ei leidnud, kuigi viimase auto seisis endises kohas, kuusepuude varjus. Seda polnud õnneks keegi purjusena paigast nihutanud. „Jooge rohkem, lõpetate põrgus!“ sajatas Maido pruut, naine, kelle sõnu kardeti, sest nendes oli vägi. Nende on vääramatu jõud ja maagia. Naine lausub väesõnu harva, sest need lähevad täide. Jah, ta on teistsugune inimene ning ta julgeb seda tunnistada ja olla see, kes ta on. Erinevalt paljudest teistest esoteerikahuvilistest, kes vaid omaette kodus kotil olles posivad. Mariosele meenuvad ikka ja jälle kadunud sõbra pruudi sõnad ning iga kord kui need sõnad teda üles leiavad, tunneb Marios et peab meelemürke tarbima, olgu selleks alkohol või kanep, mida ta muidu ei tarbi. Tegelikult Marios lausa vihkab suitsu, aga mingil hetkel poeks nagu saatan ise ta sisse, siis tegutseb noormees juskui kellegi teise sunnil. Siis muutub Marios sõnakaks meheks, mittevõimaldades selskonnast kellelgi teisel sõna võtta. Kogu maailm koosneks justkui ainult temast ja ainult temal on õigus, kõik teised valetavad või kujutavad asju ette. Selline loomus on omane vaid mustale inglile, kes saatanaga endaga mestis on, Lutsiferi käsilasele. Selliseid inimesi liigub meie hulgas palju, aga nad ei tunnista oma pahet, reeglina peavad nad ennast valgeks maagiks, mida nad kindlasti kohe ei ole. Üleüldse on tegelikult eestlastel loll komme liigitada esoteerikuid valgeteks ja mustadeks maagideks. See pole õige, nagu pole ka õige et kõik musta maagigaga tegelevad indiviidid on saatana käsilased. Need tuleks lihtsalt ära tunda. Või siis ei tuleks. Kunagi väitis üks nõid Mariosele, et noormees on torkinud maailma, ms pole tema jaoks. Tegelikult nii see ei ole. Küll aga võivad igasugused väekad sajatused, mis on tugeva jõuga, jääda juhtima su elu. Tõsi ta on, et inimesed, kes ei tohiks paotada võõra maailma uksi, võiks seda mitte teha, sest portaalide uksed võivad avaneda ning sulgeda suudavad neid vähesed. Marois tunneb noil hetkeil kadunud sõprade kohalolu. Ta isegi lööb visuaalselt Tenno ja Maidoga pitsi kokku ning kõneleb nendele ilmas toimuvast. Ükskord kui Maroise ema poja sellisele meeleseisundile peale sattus, ehmus ta niivõrd et püidi juba kiirabi kutsuma. Kuid ema nähes, muutus noormees silmapilkselt ja küsis nagu pailaps kunagi;“emmeke-kallike, kuidas saaan sulle abiks olla?“ Seda „mina ja maailm“ situatsiooni tuleb elus ikka ette, sest osad inimeseed ihkavad rohkem tähelepanu kui teised. Aga kui sa surud kogu aeg ennast peale, nägemata et on ka teistsugune maailm, uskumata et ka testel võib õigus olla, nüristub su vaim, sa haigestud, jääd üksi oma kapslsse vegeteerima. Sa vajad abi kud ei lase ennast aidata, väites et sinuga on kõik korras, et kogu maailm valetab ja tahab sulle halba. Marios oli oma eluga puntras. Tema uskus et vaid tema teab täit tõde, et kõik teised valetavad ja silmakirjatsevad. Öösiti said ta kaaslasteks undröövivad tegelased, päeviti kõneles ta iseendaga. Nii vegeteeris ta lausa pool aastat, kuni lõpuks lihtsalt kokku kukkus ja ennast piiritulõhnalisest ruumist leidis. Haigla seinte vahelt naastes, viskas Marios antidepressandid prügikasti, nööpis lahti kevamärja purgikese ja sukeldus taas oma maailma. Ühel pärastlõunasel ajal, kui noormees pargis pingil vegeteeris ja mittemillegagi tegeles, astus talle ligi üks taevasiniste silmadega väärikas vanahärra. „Müts pange pähe. Soovitavalt sinakas, sest lilla värvi tähendus on tänapäeval ära rikutud.“ lausus vaahärra ja läks oma teed. Marois vaatas mehele tagant järgi ja ühelt maalt see tegelane haihtus ni äkki, nagu poleks teda kunagi olemas olnudki. Järgmisel päeval ostis Marios endale sinakaslilla mütsi ja pani selle pähe ning enesele uskumatult tundis ennast ülihästi, sama hästi nagu enne Maido pruudi sajatust. Marios ei tea siiani kas väärikas vanahärra, keda ta kohtas, üldse olemas on, aga sellest kohtumisest saati on ta täiesti meelemürgivaba noormees. Legend väärikast vanahärrast elab edasi. 14.juuni. 2021.a. Vana-Rääma