Hommikul kell 5.01 panin käest Ketlin Priilinna "Rebecca Lindebergi" sarja 1. raamatu. Mul käib see lugemine küll vastupidi, sest möödunud kevadel lugesin sama sarja 2. raamatu läbi ja nüüd ootan kannatamatult millal saan 3. raamatut lugema hakata, mis hiljuti ilmus.
Kaks magamata ööd on seljataga. Eile hommikul sain alles kell 6 magama, sest ma lihtsalt ei saanud aru kuhu tunnid kadusid. Kui sa loed ülipõnevat krimkat, siis sa ei saa teda käest ära, sest raamat haarab su endasse ja uni kaob. Umbes kella 3 ajal kobistas keegi vastu mu akent ja ma pidin infarkti saama, olin just ülipõnevas kohas oma lugemisega. Uhh!
Naabrinaisele ka ei saanud muljetada raamatust, sest kogu aeg oli tibutagi seljas. Ka naabrinaine kurtis, et seda raamatut lugedes ta ei maganudki. Ketlin, sa röövid lugejatelt une!
Tohutult põnev kriminaalromaan! Aitäh, andekas ja hea Ketlin, sa oled mu lemmik krimikirjanik! Ja seda päris tõsiselt. Eesti krimiseriaalid kahvatuvad selle raamatu ees!
Kopeerin siia raamatu tuvustuse Rahva Raamatu lehelt aga oma sõnadega öeldes, tegu on õõvastava krimiromaaniga kus kahe lapse ema ja abikaasa tapetakse ning prügiautol töötav mees leiab tükeldatud naise laiba oma töö käigus. Kes on selles kohutavas kuriteos süüdi? Loe! Mina igatahes jõudsin juba vahepeal kõiki tegelasi kahtlustama hakata. Uhh! Rohkem ma ei räägi. Lugege! Laenake raamatukogust või ostke poest! Poes on see kuu lõpuni veel ülidoodne ka.
Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT
ENNE KUI ON HILJA
Kahe väikese lapse ema kaob ootamatult ja peagi leitakse ta jõhkralt mõrvatuna. Juhtumiga hakkab tegelema alles äsja ametisse asunud noor uurija Rebecca Lindeberg, kes ei suuda esiotsa leida ainsatki põhjust, miks pidanuks keegi sellele pereemale halba soovima. Tasapisi hakkavad aga ilmnema veidrad ja kõhedust tekitavad asjaolud ning Rebecca taluvuspiirid pannakse tõsiselt proovile...
Järsku oli sealt kottidest paistnud verine käsi ja sassis juuksed ja tumesinine jope jälle tal silme ees, nagu oli tal silme ees ka see väike poiss, kes koos isaga alles paar tundi tagasi siin jaoskonnas oli viibinud, ja siinsamas laua peal lebas pilt, millel võis näha vormikat pruunide juustega naist rõõmsalt kaamerasse naeratamas. Rebecca haaras lauast kinni ja puhkes nutma, valjusti ja lapselikult nuuksudes, tundes samal ajal õõvastust, et tal ikkagi ei õnnestunud olla see robot, see professionaalne robot, kes suudab kõik enda isiklikud emotsioonid välja lülitada ja jääda vaid uurija rolli.
16.jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar