Armastus võidab kõik!

   ARMASTUS VÕIDAB KÕIK!

  „Oota, Rain, oota! Kuhu sa jooksed!? Me peame rääkima!“ hüüdis Evela üha kaugenevat meest, kes alatihti armastas oma murede eest põgeneda.

  Evela ja Raini kooselu oli kestnud ligemale aasta. Selle aja sees olid nad lausa kolmel korral kokku-lahku mängu mänginud. Nii kui mõni erimeelsus nende suhtesse mõra lõi, Rain põgenes, nagu põlvepikku poisike, kes memme põllesaba alla nutma ja pugema läks.

  Evela mõistis Raini, sest vanemad olid ta mehe titena, peale sündi hüljanud ja vanavanemate kasvatada jätnud. Ise reisisid mööda maailma ja laps pidi vaeste vanavanemate juures elama ja talus tööd rügama.

Tõsi küll, vanaisa hoidis poissi väga ja oli talle ka isa eest, aga vanaema seevastu oli nagu kuri nõid või vihkav kasuema, kes ei suutnud oma lapselast armastada. Ta ei sallinud üldse lapsi ning Raini ema oli ka, niiöelda, kogemata sündinud, sest abordi tegemiseks oli juba liiga hilja. Pole siis ime, et Raini emas oma ema geenid välja lõid ning ta saatust kordama kippus.

  „Millest meil rääkida on? Kõik on niigi selge, et sa tahad minust lahti saada!“ porises Rain.

„See on sinu arusaam. Kui mina tahaksin lahku minna, siis ma ju ei jookseks su sabas, vaid laseksin sul minna. Aga igal asjal on piir! Tulenüüd, räägime erimeelsused selgeks!“ nõudis Evela.

  Sellel korral Rain kuuletus, ta istus vana, kolletava vahtra alla pingile ning hakkas jalaga maha kukkunud värvilisi puulehti, mis sügise värvikirevaks muutnud olid, sorkima.

  „Ma saan aru, et sul on tööl pinged, palk väike ja sellepärast pole sul ka raha. Aga mina käin ju ka tööl, lepi sellega, et ma maksan ise vähemalt põhiüüri ja sina kommunikatsioonimaksed. Ma saan aru, sind on vanavanemad kasvatanud, väga tublid inimesed, kes oma lapselapsele õigeid kogemusi õpetavad. Aga minu palk on suurem ja sa ei pea rahade pärast üldse põdema. Lase ennast, või õigemini meid aidata!“ luges Evela moraali.

  „Kuidas ma siis sõpradele otsa vaatan, kui nad sellest teada saavad?. Ma vajun sellisel juhul häbi pärast maa alla.“muretses Rain.

  „Oota, kas sa elad minu või sõpradega koos? Kas sõbrad on sulle tähtsamad kui mina? Ja üleüldse, kus kohast nad teada saada võiksid, kui sa ise ei kurda?“ ei mõistnud Evela meest.

  „No tead ju isegi seda küla, kus ühes otsas peeretad ja teises otsas räägitakse, et lasid püksid täis.“puges mees vana tõe taha varju.

  „Ei ole ikka alati nii küll! See on siiski meie peresisene asi. Kui sa seal õllekas joogisena oma suud üleliia ei pruugiks, ei teaks keegi meie pereasjadest midagi. Pealegi võib mõni sulle head sõpra mängida, aga tagantselja naerab ja näitab näpuga. Ole ettevaatalik ja analüüsi keda pead oma sõpradeks ja keda mitte!“manitses Evela.

  „Mida sa sellega öelda tahad? Kas keegi on tulnud sulle midagi ütlema?“ jahmatas mees.

  „Kuule, mul on endal silmad ja kõrvad peas, kui sa juhtumisi pole näinud.Kus tegijaid-seal nägijaid!“ tegi Evela Rainile tagasi, vastates vanasõnaga.

  „Ah, ma ei viitsi vaielda! Pealegi on mul kiire, auto hakkab jõudma ja me peame puukoorma peale laadima.“ühmas Rain ja tormas saekaatrisse, kus teda töö ootas.

  Evela tahtis sellest külast minema saada. Ta soovis südamest, et Rain saaks tasuvama töökoha, nii tunneks ta ennast ka kasulikumana. Evela unistas pangalaenuga maja ostmisest, aga Rain oli sellele kategooriliselt vastu, väites, et tal on kodu olemas, kuid kahjuks ei teadnud mees tõde, et ta voodihaige memm, kes teda ei armastanud, suvatses talu üldse enda hooldajala pärandada.

  Rain jõudis koju alles hilisõhtul ning oli päris purjus.

  „Ohjah, ma tegin lõunasöögi valmis- meest ei kusagil, tegin õhtuoote valmis- meest ei kusagil! Räägi, mis sulle probleemi valmistab?“ oli Evela väga pettunud ja mures.

  „Evela, me lähme lahku. Nii on parem. Ma ei vääri sind!“ teatas Rain pehmel keelel.

  „Rain, kuidas sa saad meie eest otsustada? Kui selline asi peaks aset leidma, on see ikka kahe inimese vaheline otsus. Mida ma siis jälle valesti tegin, et sa üritad ka minu eest otsust langetada?“ oli naine solvunud, kuigi teadis, et purjus mehega maid ja ilmu jagada on nagu hane selga vesi. Aga purjus Rain vähemalt rääkis, julgustus oli ju sees.

  „Sina pole midagi valesti teinud. Pigem mina olen see patuoinas. Vaata kui saamatu ma olen, pole isegi põhikooli lõpetanud. Sina aga oled kõrgharitud daam. Me ei ole võrdsed.“ tundis mees ennast taas alaväärselt. See oli seitsme aasta eest. Lõppeks kandis Evela järjekindlus vilja. Mees lõpetas põhikooli viimase klassi, keskkooli ja ülikooli.

  Nüüd nad peavad oma puidfirmat ning kasvatavad kahte põngerjat ning on õnnelikus abielus.

Vaat mida tähendab see, kui naine on pere pea ja kael, ning tal on süda aige koha peal.

  Armastus võidab kõik!

7.01.2018.a.

Vana-Rääma