- peatükk
Linnud sidistasid akna all ja kollane, pitsiline kardin lehvis
kerge tuule käes. Hommik oli haruldaselt ilus oma päikesekiirtega,
mis üha kardinate vahelt Marise palgele keksu mängima tulid.
Maris ärkas enne kella tirinat. Ta tundis ennast kuidagi
eriliselt hästi, ringutas, vaatas peeglisse ning sealt vaatas talle
vastu üks imekena inimene, keda ta armastas.Olgugi, et sellel
inimesel olid juuksed alles sakris ja unenägu peas. Maris armastas
ja imetles inimest kogu südamest.
Maris oli kaua tsölibaadis elanud, kuigi iga rakk temas igatses
meest, igatses armuvahekorda, nagu iga inimene igatseb. Aga samas
tundis naine, et suhe ilma armuvahekorrata oma omamoodi mõnus ja
rahuldust pakkuv. Võib ju ka seksuaalsuhtes olevate inimeste vahel
tulla hetki, kui nad kas ei taha või ei saa seksida, sest mõjutavaid
tegureid on palju, kasvõi haigused, väsimus ja tundetus, mis tabab
mied kõiki aeg-ajalt. Aga Maris tajus, et platooniline armastus võib
anda rohkemgi, kui ihulised naudingud. Ta oli avastanud, et aktiivses
füüsilises suhtes olles kippus suhe rutiiniks muutuma, seksiti
justkui seksimise pärast, aga see ei toitnud hinge, hing oli
tagaplaanile jäänud, vaid füüsis sai rahuldust ja heaólu, aga
mõne hetke möödudes tundis naine ikka ennast täitmatuna ja
rahuldamatuna. See oli tühipaljas lihahimu või oli sõna „seks“
ennast naise u vahele nii kinni pookinud, et naine ei osanudki
muudmoodi armastada ega olla. Ta armastas vaid kehaga,
omakasupüüdlikult, mõtlemata vaimule.
„Küll ma olen ikka kena naine! Armastan on ilmekaid silmi ja
pudelikujulist keha, mis on väga seksikas. Ma armastan ennast üleni
ning olen ka ise armastust väärt! Olen maailma ilusam naine!“ nii
algasid Marise hommikud peegli ees. Inimene peabki eelkõige ennast
armastama, siis on ta võimeline ka teistele armastust pakkuma, ja
teised talle. Kui inimene ennast ei armasta, siis ei oska ka ta teisi
armastada. Aga maris oskas, tal polnud kusagile kiiret. Tema hing ja
ihu olid armastust täis, mida ta ka jagas, küll hingelist
armastust, aga naisele tundus, et Rinaldo armastab ka just sellist
suhet. Või vähemalt ei kiirustanud ta kusagile ja selline
stabiilsus Marisele just sobis. Kuigi ta hakkas ennast tööle
sättima, pidi enda jaoks ebameeldivaks muutunud Rahuliga taas pikki
päevatunde jagama, oli ta positiivselt meelestatud.
„Tere hommikust!“ astus Maris reipal sammul ja kõlaval häälel
ehetepoe uksest sisse, kus indu juba askeldas. Rahul tuli lausa
jooksujalu Marisele vastu, haaras ta käe ja suudles seda ning oli
väga aupaklik.
„Tere, mu kaunis daam!“ tegi mees käega suure kaare, üritades
tsentelmeni mängida.
„Teie kohvi ootab teid juba, mu iludus!“ jätkus tal vaid
meelitavaid sõnu. Olgugi, et Maris oskas neid mittekuulata ning tema
tuju tööle tulles oli ülihea, häiris teda Rahul väga, aga töö
oli töö ning ta otsustas välja kannatada need tobedad
komplimendid.
„Tänan!“ haaras naine kohvitassi ja hakkas sellega mööda
poodi ringi liikuma, vaadates kas ehted on ikka korralikult sätitud.
„Mu daam, te võite vabalt kohvi nautida, ma sättisin kõik
asjad juba paika!“ teatas Rahul.
„Mis ajast sa mind teietama hakanud oled? Ja ma joongi rahulikult
kohvi, kui sa tähele panid.“ oli Maris konkreetne.
„Ma ei tea kuidas teil Eestis viisakusega on, aga meil Indias
näitab teietamine austust, viisakust ja hoolivust. Kui ma pean
vajalikuks kedagi teietada, siis see tuleb puhtast südamest ja minu
süda on puhas.“ oli indu nii kindel.
„Kas ma näen blondiin välja või? Me oleme juba mõnda aega
sinapeal olnud, miks sa nüüd äkki selle niinimetatud viisakusega
lagedale tulid? Arvad, et kui mina ei teieta, siis olen südametu?“
ei rahuldanud Rahuli selgitus naist.
„Vaadake, neiu Maris, me oleme klinditeenindajad ja viiskas oleks
ka meil omavahel teietada, muidu jääb ostlejatele ebaviisakas
mulje. Igasuguses äris tuleb jääda sündsaks ja viisakas, see
meelitab rohkem kliente ligi.“mainis indu, omal vastik irve näol.
„Mida sa sellega öelda tahad? Sünsaks jääd? Misasja? Olen ma
millegi sündsusetuga hakkama sinu meelest saanud või?“ ärritus
naine.
„Ma pole väitnud seda, aga pidasin vajalikuks hoitada. Oleme
ikkagi siin avalikku elu tegelased suurel määral, ei tohi ühtegi
häirivat tegurit tekkida, kuna klient on kuningas.“ siunas mees
Marist, mis viimasele kohutavalt närvidele käis, kuid ta pidi kõik
välja kannatama, sest töö oli talle hetkel elu küsimus.
„Ja üleüldse, me ei viibi hetkel ka Indias ning meil ei ole
siin ühtegi klienti, seega võta vabalt! See on Portugal, Porto linn
ja me ju pidime sõbrad olema, sõbrad, minu teada ei teieta, vaid
sinatavad.“ selgitas naine.
„Aga meil Indias...“ üritas Rahul taas midagi Marisele
ninapeale vista, aga õnneks astus seltskond uksest sisse ning ta ei
saanudki enam targutada.
„Noo, mu kallis, kuidas kulgeb?“ astus ka Rainaldo uksest
sisse, veendumaks, et ta arsamaga on kõik korras.
„Tere, kallis!“ naeratas Maris, tegi Rinaldole silma ja kadus
ühte eheterida kohendama. Rahul tegeles latutaga klientidega,
olgugi, et see oli juba Marise kohustus, aga indu justkui trügis
sinna, sestap naine saalis ringi liikuski.
Rinaldo näppis ehteid, vaatas ühte ja vaatas teist, siis kutsus
ta klienditeenindaja Marise enda juurde, et, nagu ikka, nõu küsida,
sest kleint ju on kuningas.
„Kas ta on sind täna ka ahistanud?“ uuris Rinaldo.
„Ei. Ära muretse, ma san hakkama! Ahjaa, soovite siis seda?“
tegi Maris valjemat häält.
„Jah. Soovin. Palun pakkige see mulle. Aitäh!“ lasi Rainaldo
ühe türkiissinise kaelaehte ära pakkida.
Kui Rinaldo leti ääre jõudis, teietas sõber indu ka teda,
teretamsie asemel.
„Kas soovite, et paneksin selle ehte kilekotti ka?“ küsis ta.
„Ei. Ma tänan teid! Ei ole vaja!“ teatas Rinaldo, võttis
kaelakee paberist, läks ja pani selle Marisele kaela sõnadega:
„Sa oled mu maailma parim sõber ja ma kingin selle kee meie
sõpruse märgiks puhtast südamest! Hoidku ja kaitsku see ehe sind
ka siis, kui mind hetkel su kõrval ei ole!“ suudles ta Marist
põsele.
„Ma tänan sind kogu südamest, mu kallis sõber!“ naeratas
Maris läbi rõõmupisarate ning suudles Rinaldot vastu.
„Kuulge, te viibite praegu poes, avalikus kohas, minu eheteäris.
Siin ei ole viisakas sellist klouni mängida, jätate poe halba
valgusesse! Miilutsege mujal!“ oli Rahul ilmselgelt armukade.
„Rinaldo, mine, näeme õhtul!“ tegi Maris sõbrale silma ning
mees, ilma tüli tekitamata, astuski poest välja, saates Marisele
õhusuudluse, mille naine ühe vahva ja koomilise liigutusega kinni
püüdis.
Rahul põrnitses nagu tige pull noori leti tagant. Mees haudus
kurja plaani, nähes, et Maris on paksu nahaga, kannatas ta kõik
selle rollide mängu habraid ristis hoides välja. Oli siesta aeg.
Kui Maris tualettruumi läks, keeras Rahul äri ukse seestpoolt lukku
ning hakkas plaani täide viima.
„Ohh, siesta algas!“ astus Maris rõõmsail ilmel tualetist
välja, haaras õhukes jaki ja seadis sammud ukse suunas.
„Mida sa korraldad? Miks uks lukus on?“ ehmatas naine.
„Tule siia.“ kutsus boss teda.
„Mis mõttes?“ oli Maris ehmunud.
„Selles mõttes, et vaja on töölepingule alla kirjutada. See
on puhketoas ja võtab vast viisteist minutit aega. Võid siestalt
tagasi tulla viisteist minutit hiljem, aga lepingu peame ära
vormistama, kui sa ikk vajad seda töökohta?“ selgitas Rahul.
„ Kas see eeldab seda, et alates homsest saan juba üksinda tööle
jääda? Et ma olen selleks tööks küps?“ muutus Marise ilme
sõbralikumaks.
„Lepingu tegemisega on kiire, aga homme olen ma veel vähemalt
sinuga koos tööl, sest sa väga küps ei ole. Vaja on mõnda asja
veel juhendada. Aga ju see aeg ka tuleb, kui saad iseseisvalt tööle
hakata.“ jäi Rahul saladuslikuks.
„Olgu!“ seadis Maris sammud puhketuppa, kuhu Rahul oli mingil
imelisel turbokiirusel laua teinud või teha lasknud. Seal oli nii
rikkalik menüü, et naine hakkas seda lausa silmadega sööma.
„Head isu, kallis Maris!“ soovis Rahul ning naine hakkaski oma
nälga kustutama.
„Sööme enne kenasti kõhukesed täis ja siis tegeleme selle
lepinguga.“ andis rahul teada.
„Aitäh!“ oli naine viisakas.
Rinaldo oli siesta ajaks nagu kõpsti eheteäri ukse taga, aga juba
oli siseta algusest 15 minutit möödas, kuid Maris ei astunud ikka
uksest välja. Mees läks närviliseks ning katsus poe ust, see oli
lukus. Ta valis naise telefoninumbri, kuid Maris ei vastanud. Poes
tööl olles pidi telefon hääletu olema ja Maris unustas hääle
peale panemata. Rinaldot tabas kuri kahtlus, et Rahuli käsi on
mängus. Kuna poel oli kasutusel vaid üks uks, sest tagaumise ukse
lukk oli juba jupimat aega rikkis, mõistis Rinaldo, et poest ei ole
kumbki väljunud. Mees hiilis maja tagant tagumise ukse taga ning
kuulsis selle vahelt Marise naeru. Rinaldo käsi läks iseenesest
rusikasse. Kuid ta otsustas edasi kuulata.
„No nii, siin on leping, lugege see kenasti läbi ja kirjutage
alla.“ ulatas Rahul naisele lepingu.
„Lõpeta see teietamine, palun!“ häiris Marist Rahuli olek üha
enam.
„Ha-ha-haa...!“ naeris Rahul võidurõõmsalt, nagu oleks
millegi meeldivaga hakkama saanud.
„Imelik, isegi Rahul naerab. Kas nad varjavad oma suhet minu
eest? Ma ju lubasin Marisele, et näeme õhtul ja ta ei osanud
arvatagi, et siesta ajal talle vastu tulen, aga tema veedab
puhkeruumis Rahuliga lõbusalt aega. Mis toimub?“ oli Rinaldo kurb
ja kuri.
„No nii, allkirjastatud!“ teatas Maris mõne hetke pärast.
„Kas sul on kiire? Äkki teeks ühe väikse dringi?“ oskas indu
ka meeldiv olla ja teietamise lõpetada.
„Töö ajal?“ imestas naine.
„Praegu on siesta ja mis see väike drink ikka teeb, siesta
lõpuks on peast kadnud. Ja olgu sees siis lepingunaps.“ tegi Rahul
silma.
Maris ei tahtnud välja näidata, et teda häiris mehe
silmapilgutus ja viisaka naisena võttis ta väljakutse vastu, kuid
seadis omad tingimused.
„Olgu, aga üks drink vaid! Ja siis ma lähen ise koju, sina ei
pea saatma.“ esitas ta ulthimaatumi.
„Mina ei pea, aag võin ju ometi? Meil ju ühnte suunda ja ühte
tänavale minem nii ehk naa.“ oli mees üleolev.
„Olgu, olgu!“ nõustus naine.
Rinaldot häiris, et sõbrad vestlevad omavahel viisakalt, kuigi ta
ei kuulnud millest nad räägivad. Aga kuidagi kahtlane tundus talle
see asi, seda enam, et eilne õhtu oli veel selgelt meeles. Mees
otsustas edasi kuulata.
„Maris, sa oled väga veetlev leedi, täpselt minu maitse. Jah,
ma tean, et sa ei ole suhteks valmis, aga kui peaksid olema, kas
ütled seda mulle?“ oli mees kaval.
„Kui sa suudad mu sõber olla ja käed minust eemal hoida, siis
ehk ütlengi.“ vastas Maris.
„Ma mitte ei saa käsi sinust eemal hoida, need iseenesest tahavad
sind kallistada, armastada, siluda...“ nihutas Rahul ennast naisele
lähemele.
„Rahul, lõpeta ära!“ kuulis ka Rinaldo kuidas Maris hõikas.
Pikemata mõtlemiseta lõi ta nurga tagant leitud raudkangiga poeäri
tagumise ukse maha ja tormas puhkeruumi, kus kohast leidis lähestikku
istuvad sõbrad. Raudkang libises Rinaldo sõrmade vahel suure
kolksatuseg apõrandale ja mehe maailm varises kokku, kui ta nägi
söögist ja joogist lookas lauda ning oma sõpru neid mõnusid
nautimas.
„Aitäh, sõbrad! Aitäh!“ röökis ta ja kadus. Rahul nautis
oma võidurõõmu ega teinud maha murtud uksest numbritki.
4. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar