- peatükk
„Robi, ma tulin vaid paariks
päevaks. Hakkan nüüd rohkem Eestis olema ja jätan sind oma
niiöelda asetäitjaks. Muidugi tõuseb ka su palganumber. Oled
nõus?“ Mairold pakkus sõbrale ideaalset võimalust.
„Tegelt ka või? Usaldad minu
sugust sullerit?“ Robert teadis milline ta on, ta küll ei olnud
oma pattude üle uhke, aga tunnistas neid. See oli sõbra poolt üllas
tegu, ning Robi ei saanud ju sõpra alt vedada. Lisaks sellele, kulus
ju iga kopikas marjaks ära. Kes ikka suuremast rahanumbrist ära
ütles?
„Usaldan, aga mul on tingimused ka.
Ilma minuta sa Hispaaniasse ei lähe. Oled päri?“
„Olgu, sõber! Aga Soome eitesid
võin ju ikka pruukida?“ Robi tegi sõbrale silma.
„Ainult üle minu laiba!“ Mairold
tögas, sest sõbra küsimus oli nii naiivne, nagu oleks oma poeg
sellesk tema käest luba küsinud.
„Ehee, kus mul isa ilmus nüüd
välja!“ Robi mõistis hästi oma sõbra nalju.
„Muide, tookord, kui sa koju
põgenesid, näkkas mul ikka väga hästi. Lausa kaks eite vedasin
koju. No, eks ma mõtlesin ju ikka sinu peale ka, aga sina lõid
põnnama. Naise igatsus tuli peale või?“ Robi muljetas oma
seiklusest.
„Loomulikult tuli naise igatsus
peale! See on ju loogiline, kui sa oled armastatud naisega abielus!“
Mairolt mängis märtrit, kea aeg-ajalt armastas sõbrale mainida, et
ta oleks nõus oma naise nimel surema ka, kuigi sõber ei suutnud
seda uskuda, ja võimalik, et ka Mairold ise mitte. Ta oli mees, kes
alatihti armastas suuri sõnu teha, kuid sõnadeks need tihtilugu
jäidki, eriti viimaste aastate jooksul, sest Lorieti kadumine oli
teda kõvasti ning lausa tundmatuseni muserdanud ja muutnud.
„Sa ei kujuta ette, mees, millest
sa ilma jäid! Kaks naist ja mine, vapustav! Selline gripikas lidis
siin aset, et...sõnad on siin vast üleliigsed! Võimekad eided
juhtusid olema. Mul on siiani valus kusta...“ Robi tahtis edasi
muljetada, aga Mairoldit häiris, kui sõber peensusteni langema
tahtis hakata.
„Kuule, ole nüüd meheks ja jäta
see seksiorgia enda teada!“ pahandas ta, ning Robi oli hämmingus,
et parim sõber ei taha tema eluliselt tähtasid hetki teada. Aga ta
ei saanud ka peale suruda, Robil oli väike aukartus sõbra ees, ja
pealegi kartis ta, et Mairold võib kellelegi teisele selle pakkumise
taha, mille talle hetk tagasi tegi. Sellega ei saanud ju ometi
riskida! Aga sõbra pärast oli ta mures, et see ei tahtnud enam
üldse vedu võtta, tee milline ettepanek tahes.
„Olgu, olgu, ära kohe pahanda!“
Robi lõpetas muljetamise.
„Homme sõidan ma Eesti tagasi.
Vastutus jääb sinu peale. Näe, siin on kõik kirjas, tegin puust
ette ja värvisin punakses,“ ulatas Mairold tähtsa paberi
Robertile. Tegelikult oli mees isegi rääkimisest väsinud. Ta
igatses koju, igatses oma naise juurde.
„Tegelikult on kell vähe, jõuan
ka täna veel laevale. Ma ei taha hetkegi siin enam olla, aga oma
firmaga Eestisse kolimisel pole ka mõtet, siin on ikka tööturg
laiem ja objete rohkem, ja muidugi palganaumber ka suurem, kuigi
Eesti hakkab oma numbriga juba tasapisi järgi jõudma, sest meil
siin, Soomes on korteriüürid tunduvalt kallimad.“ Mairold tõdes,
et ta mõtted liiguvad igas suhtes kodumaal poole.
„Ära hakka, mees! Ma luban hea
assistent sulle olla, ainult ära Eestisse kolimise juttu, vähemalt
firma puhul, küll räägi!“ Robi imestas, et sõber nii üldse
mõelda võis. Ta oli Mairoldis pettunud ja kartis, et nii kaob ka
võimalus Hispaania paradiisi külastada. See mõte ei meeldinud
talle grammigi ning tekitas lausa frustratsiooni.
„Ah, rahune. See kõik on alles
mõttetasandil. Ma pole kusagile kolinudki! Aga tead, ma läheb
laevale. Katsu siis hakkama saada.“Mairold ulatas sõbrale
töötelefoni, mille arved lubas kõik kinni maksta, muidugi need mis
on tööga seotud. Mehed lõid käed ja Mairold pani autole hääled
sisse.
„Kes seal on?“ Tiffani hõikas,
kui kuulis koputust uksele. Ta ei osanud arvata, et abikaasa juba
koju naaseb. Õnneks oli ta just ühe kliendi enda juurest minema
saatnud ja dušši võtnud.
„Mina tulin, lilleke!“ Mairold
hõikas rõõmsal häälel.
„Aga, aga sa ju alles läksid
minema!“ Tiffani ehmatas ja tänas jumalat, et kunde just lahkus,
kuigi nad võisid teepeal autodega teineteisest mööda sõita. Naise
süda tampis nii kõvasti sees, et tal oli tunne, nagu jääks see
seisma. Napilt oli ta pääsenud. Niigi tegi ta oma tööd kohutava
hirmu all, sest lapselaps magas, olles öö ja päeva ära vahetanud.
Hea, et tema ei ärganud valel ajal. Naine tundis, et ta peab
viirutama suure punkti oma praegusele elule, aga ta oli segaduses.
Ainuke pääsetee oli minna hotellidesse ja teistesse
ööbimiskohtadesse oma teenust pakkuma, kuid selle tarvis oli mingi
vale vaja välja mõelda, et kodust välja saada. Kuigi neil oli
mehega suhteliselt vaba suhe, oli Mairold teda kunagi mainitsenud, et
Tiffani võib käia kus tahab ja teha seda mida tahab, ainult nii, et
oma mees midagi ei teaks ega kahtlustaks.
„Jaa, kullake, aga näed, igatsus
sinu järgi, mu armas naiskuke, kutsus mind tagasi! Üldiselt,
leidsin endale jooksupoisi, kes nüüd minu positsioonil on. Ma ei
peagi kogu aeg kohal olema. Ja kaugel see Soome ikka on, siuhti üle
ja siuhbti tagasi. Pole midagi võimatut ega taunimisväärset.“
Mairold tegelikult imestas, et naine nii ehmunud olekuga oli. Ju siis
pole südametunnistus puhas, mõtles ta endamisi. Samas ei häirinud
see meest, ta tuli rohkem lapselapse pärast, kellele ta lubas nii
hea isa, kui ka vanaisa eest olla.
„Kas Marietist ei ole kippu ega
kõppu või?“ Mairold küsis igaks juhuks, kuigi nägi, et tütart
kodus ei ole. Tiffani piidles teda altkulmu.
„No, selge, selge, sa ei pea mind
niimoodi vihaselt põrnitsema!“ sai Mairold Tiffani pilgust juba
vastuse oma küsimusele, kuigi ta kahtles ikkagi. Mairold lihtsalt ei
usaldanud Tiffanit ega Marietti ka, sestap tahtis ta naise
reaktsiooni näha.
„Ise kamandasid ta kodust minema,
ise söö see supp ka lõpuni!“ Tiffani näitas iseloomu.
„Plika peab elama õppima! Pole
midagi parata! Kui ta õige ema on, tuleb ja palub ise andeks, aga
tundub, et tal pole oma pojast ei sooja ega külma!“ Mairold tõstis
häält. Hetkeks ta juba kahetses, et koju tagasi tuli, sest ta ei
viitsinud vaielda, vana mees tahtis rahu. Aga tal oli alati võimalus
Soome tagasi naasta, kui kodune elu peaks ära tüütama. Või hoopis
Hispaaniasse lõbutsema. Mairold oli endale tagala kindlustanud ja
see tegi teda ülbeks.
„Jajah! Peab, peab! Kas sa ei leia,
et meie peame ka elama õppima? Arvad, et nüüd jõuame veel taagsi
teha selle, mis meie lastel vajaka jäi, kui nad alles lapsed olid?
Mina küll ei usu. Ja see, et sa nüüd vanas eas kavatsed poisist
meest kavatama hakata, no...jõudu sulle selles!“ Tiffani tusatses
ja haus plaani kuidas kodust välja saada, sest vanamehega vaidlemine
oli vanamehele nagu hane selga vesi. Ta jauras ja ajas ikka oma.
„Naine, ma olen väsinud. Annan
sulle vaba voli. Mine joo mõne sõbranna juures kohvi või tee
midagi. Mul pole tuju vaielda. Las mina ise tegelen poisiga, kui ta
ärkab. Mine, mine, sul on vabad käed!“ Mairold lausa ajas naist
kodust minema, kuid sellega oli Tiffani mure murtud, ta võiski mõne
kliendiga kokku saada. Mees ju andis talle vabad käed. Nii ta
tegigi. Pani uhkemad riided selga, võõpas silmad ära, lõhnatas ja
läks, lausudes kelmikalt,“ tsu-tsu frei,“ nagu ühes tuntus
Eesti filmis.
Mairold muigas ja tundis ennast kordi
paremini.
„Oi, pojake, tule vana juurde!“
Mairold rõõmustas, kui vahetult peale Tiffani lahkumist lapselaps
ärkas ning silmi nühkides toas välja loivas.
„Kus vana on, äh-ä, äh-ää,“
jorises poiss.
„ Vana on siin, tule vana õppa!“
Mairold meelitas last, kui see pistis veel suuremal häälel pröökama
ja lasi püksid täis.
„Tahan emme juurde, tahan vana
juurde, ei taha vasa!“ karjus lapselaps, kes vanaisat vasaks
kutsus.
Mairold oli hädas ja juba ta
kahtses, et Tiffanil minna soovitas.
„Tule vaata mis vasa sulle Soomest
tõi. Tule, tule, see on magus.“ Mairold võttis kotist suure
šokolaadi ning andis selle lapselapse kätte. Tegelikult oli just
tema see kes keelustas lastele tervet suurt šokolaadi andmast, aga
praegu oli kõige tähtsam, et laps lõpetamks jonnimise. Lõpetaski.
Mõnda aega valitses isegi vaikus, siis hakkas jälle.
„Äh-ää. Äh-äää, mul käed on
mustad. Ma ei taha, et mu käed on mustad!“ jonnis ta. Mairold
kõõritas silmi ning ta pea lausa kumises.
„Kas sa vanni tahad minna?“
Mairold uuris, sest ta teadis, et lapselaps armastab väga vannis
kummist mänguasjadega mängida, aga see eeldas seda, et mees pidi
ise vannitoas, vanni kõrval istuma.
Ilma vastamata võttis poiss pissised
püksid jalast ja läje vannituppa. Mairold arvas, et nüüd on rahau
majas, ta on päästetud. Mees lasi vanni vett täis ning pani lapse
vanni. Ladus hunniku kummist mänguasju ka kaasa ning istus vanni
kõrvale.
„Vasa, ä-hää. Äh-äää, ma ei
taha musta vett!“ torises poiss jälle, sest šokolaadised käed
olid vee pruuniks teinud.
„Ei jonni! Jonnivad ainult pahad
lapsed! Ja kui sa veel jonnid, siis ma sulle enam kunagi magusat ei
anna! Poisid ei tohi kunagi jonnida! Sa ei ole enam tita, oled suur
poiss, nii ei tohi!“ Mairold tõreles ning poiss manas hirmul näo
ette, aga ei julgenudki enam jonnida. Mõnda aega valitses vaikus,
lapselaps võttis kummist karu ja hakkas sellega mängima.
„Vasa, kui ma ei jonni, kas sa
annad siis täna veel mulle magusat?“ vaatas ta suurte silmadega
vanaisat.
„Annan. Ikka annan.Miks ma ei peaks
oma kallile lapselapsele andma,“ lubas Mairold.
21. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar