21.peatükk
„Ohhoo, minu naisuke harib ennast
kultuurselt! Tubli, väga tubli vanaema!“ Mairold möönas, et ta
naine teeb edusamme, sest ta oli üliharva näinud Tiffanit lugemas.
„Pagan! Mida sa ehmatad! Nii ruttu
Soomes käidud? Sa ei taha seal vist üldse enam püsida!“ Tiffani
pahandas, sest ta tahtis üksinda olla, pealegi oli ta ju hirmul, et
keegi nii hilja ust lukust lahti keerab.
„Noo! Mul ei olnud täna plaaniski
Soome minna! Nii lühike su mälu siis ongi. Rääksin ju, et sõidan
Võrru sõjaväekaaslasele külla. Mil on üks äriasi ajada. Kus su
mõtted küll ometi on, naiksuke?“ Mairold nentis, et ta naine
hakkab vanaks jääma või pole tal mäluga kõik korras.
„Ok,ok, ju ma siis lasin kõrvust
mööda. Ja pealegi need tööjutud on mind ammu juba ära tüütanud!“
Tiffani oli tõre, sest alalõpmata pidi ta tundide kaupa kuulama
mehe tööjutte ja ta olin õppinud ennast mehe juttu kuulates välja
lülitama. Tõsi küll, mingit Võru teemat ta uduselt mäletab.
„Vaata kus lops! Rahu, rahu nüüd!
Muide, tead, ma,,,noh, kuidas nüüd öelda...“kogeles mees.
„Ütle nii nagu on!“ Tiffani
nähvas, nähes, et mehel on midagi hingel, aga öeldud ei saa.
„Ma vist nägin Võrus Lorietti.
Ära vaata mind nii, ma ei hakka hulluks minema. Kui see Loriett ei
olnud, siis oli tema teisik ilmselt. Meil kõigil siin ilmas on
teisikud ja võibolla ma lihtsalt tahan teda näha, aga, no....ta oli
ikka väga Lorieti koopia, ainult nääpsukesem ja blond. Ma tahaks
uskuda, et mu tütar on elus, elagu kasvõi Võrus, või kus iganes!“
Mairold pihtis oma nägemusest, ja ta oli nii kindel, et see blond
piiga on ta tütar.
Tiffani vaatas meest avalisui, silmad
pärani ja vett täis. Raamat langes ta näppude vahelt põrandale ja
nutt tikkus vägisi kurku.
„Mul jooksevad praegu külmavärinad
üle kogu ihu. Issand! Kas see võib võimalik olla? Kas minu tütar
võib tõesti elus olla? Kus sa teda nägid? Saaks natukenegi mingeid
vihjeid, küll oleks tore. Oleksin nõus sinuga Võrru teda otsima
tulla. Oot, aga siis on ta ehk ka sealkandis elanike registris, ehk
on ta aadress ja number isegi kusagilt leitav?“ Tiffani lahmis ja
unistas suurelt.
„Kesklinna Konsumi juures nägin,
käis ilmselt sisseoste tegemas. Aga ma tõesti ei tea kuhu ta
suunduda võis. Tõesti ei tea...“ Mairold oli nukker ja kirus
mõtteis iseennast, et ta polnud sellele suuremat tähelepanu
pööranud. Talle tundus, et tütart meenutav naine oli isegi tema
poole vaadanud kuid siis hiigelsuure kilekoti- ja seljakotiga
lahkunud teadmata suunas.
„Oh sind küll, oled ikka saamatu!“
Tiffani oli kuri, et ta mees alatihti nii ajameelne on. Naine ise oli
selliste asjadega täpne, ta sobis lausa detektiivina töötama, sest
kui oli vaja mingis asjas selgusele saada, lahendas Tiffani selle
asja alati enne ära, kui mõni võimujünger. Mairold tunnistas, et
ta naisel on hea vaist, kordi parem, kui mehel endal. Aga eks ta oli
Mairoldist ju palju noorem ka, täiesti noor naine, aga juba paar
aastat vanaema, 33 aastane Tiffani.
„Ju ma siis olen. Aga hing on haige
küll. Ei teagi mida teha. Matheo, mu kunagine sõjaväekaaslane
kutsus mind oma 55 juubelile, mis toimub paari kuu pärast. No ja sa
võid ju kaasa tulla, abikaasa ikkagi. Jääme ehk paariks päevaks
sinna ning saame Võris ringi luusida? Kõike annab korraldada. Oled
päri?“ Mairold tegi peas juba plaane.
„See on hea võimalus, aga...ei
tahaks paari kuud oodata, läheks ikka enne. Võtaks puhkuse ja
viibiks mõnda aega hotellis näiteks. Teine maakond, teine rahvas,
huvitav loodus selle linna ümbruses. Mis sa arvad?“ Tiffani muutus
aina kärsitumaks.
„See on täiesti mõeldav.
Värskendame nii oma abielu ka,“ tegi Mairold Tiffanile silma.
„Ahahh, aitäh, mis
abieleuvärskendus see ikka on, kui marakratt kogu aeg kaasas!“
Tiffani torises, sest ta läheks meelsamini detektiivi mängima ilma
lapselapseta, kes sellise töö juures on pigem koormaks, kui kasuks.
„Rahune, naine! Sina teed tööd ja
mina kantseldan lapselast. Sobib?“ Mairold pakkus väga sobiva
variandi välja. Tiffani naeratas ja sirutas pöidla püsti.
„Ma katsun homme neid asju uurida.
Ahjaa, ma sellel nädalal ju Soome ei lähe. Saaksid ehk kohe palgata
puhkust?“ Mairold andis naisele aru ja nüüd tuli talle endale
juba tahtmine Võrru sõita ning ta arvas, et ööbimisega ei tohiks
probleeme tulla, isegi kui nad esimesel päeval ei peaks hotelli
leidma. Sõbra uksed on mehele alati valla.
„Oot, helistan bossule,“ kadus
naine telefoniga teise tuppa.
Mairold oli isutu. Kuigi ta teepeal
sõi paar pirukat, ei tahtnud ta rohkem midagi, kuigi mehel oli
öösiti söömise komme ning alati, kui ta koju jõudis, revideeris
ta külmkappi.
„Noh, kõht nii täis, et süüa
isegi ei taha või? Oot, kuhu sa selle toidulaari laadisid?“
Tiffanile meenus, et külmkapp kolises tühjusest.
„Ikka kõhtu! Kuhu siis veel? Räägi
parem mida ülemus kostis!“ Mairold ei saanud küll aru mis toidust
naine räägib, aga ta mõtted olid niigi hajevil, ning ta ei
pööranud sellele tähelepanu.
„Homme lähen teen avalduse. Saaks
küll ka neti teel, aga kohale minnes on ikka viisakam. Ja ma saan
oma puhkusest nädala kätte, seega ikka palgalise. Saame terve
nädala Võrus veeta lausa!“ Tiffanil oli ülihea meel, ning ta ei
varjanudki seda. Naine läks ja põimis oma käed ümber mehe kaela,
seslt sirutas need Mairoldi rinnakarvadesse ning nende kirg süttis
nagu tikutuli. Isegi magamistuba jäi nende jaoks kaugeks.
Mairold usaldas naise vaistu ning nad
peatused Tamula Hotellis. See asub maalilises kohas, Tamula järge
ääres, mille vahetusläheduses asub ka rannapromenaad. Tiffani
laenas hotelli rattalaenutusest ratta ning hakkas sellega mööda
Võrut ringi sõitma ja nii mitu korda päevas. Vahel kõndis ta
pikki kilomeetreid jalgsi, sest hotell ise juba asub kesklinnast vaid
paarisaja meetri kaugusel. Kõige rohkem tiirles ta Kesklinna Konsumi
lähistel, kuid ühtegi Lorietile sarnanevat naist ta kahjuks ikka ei
kohanud. Tiffani oli kodus, mehe teadmata, välja printinud
hulganisti tütre fotosid, kinnitanud neid erinetaesse linnaosadesse,
majade, postide ja teadetetahvlite külge. Ka osade inimeste käest
söandas ta küsida, kes ehk keegi on kohanud sellist tüdrukut. Kõik
vangutasid pead. Mitte kellelegi, ei tulnud Loriett tuttav ette.
Tiffani kaotas lootuse ning konutas paar päeva hotellis, külastas
mitu korda sauna, mis nende sviidis asus ning jõi liitrite kaupa
veini. Puhkus oli mõjunud talle pigem rusuvalt, kuigi lapselapsest
sai ta puhata, sest vanaisa sai ideaalselt oma lubaduse ja rolliga
hakkama.
Päev enne Võrust lahkumist sõitsid
nad Matheole külla, kes elas loodukaunis kohas, Võrumaal, Koidula
külas, mitte kaugel Koidula piiripunktist. Matheo rõõmustas
külaiste üle väga, sõidutas neid mööda maakonda ringi ja eriti
meeldisid külaistele Piusa jõgi ja sealsed koopad. Nad käisid veel
Obinitsalt ja Võmmorski piiripunktis. Enne Võmmorskit meelitas neid
üks uhke paisjärv, mille poole sõites tundus, nagu sõidatksid
kurvi tagant otse järve. Seltskond klõpsutas seal mälestuseks
pilte.
„Kus siis noormeperemees on kah?
Ära ütle, et rügab alles tööd teha?“ Mairold avastas, et
perepoega polegi õhtusöögilauas ja uuris tema kohta viisakusest.
„Ah, tead, noor mees, veri
vemmeldab sees! Leidis teine endale lõpuks vist pruudi, no ise
nimetab ta teda sõbrannaks, aga tänapäeva noorte asi. Küllap nad
ikka kurameerivad, sest juba üle öö pole poissi kodus. Aga koju ta
veel seda pruudinatukest toonud ei ole, ju ta siis ei kiirusta. Aga
ega ta eriti temast ega suhtest rääkima kipu ka, on pigem
ettevaatlik. Elas aastate eest õnnetu armastuse üle ja nüüd
lõpuks suutis kellegi leida. Mul täitsa hea meel! Kartsime Urmiga
juba, et jääbki teine vanapoisiks ja leinab elu aeg. On ka aeg
juba, tahaks ka miniat majja!“ Matheo muheles.
„Matheo, mis sa vatrad! Neid naisi
tiirleb poisi ümber nagu kärbseid peale vihma, aga tema elab liiga
endasse. Oled sa ikka kindel, et ta kurameerib? Ma millegipärast
kaldun arvama, et ta üritab kurameerida. Poiss küll moka otsast
väitis, et tal on üks sõber, ärgu me kohe valesti mõistku ja
sina, vanamees, lased siin külajutte lahti. Pipart sulle keelele!“
Urmi oli tõre, et vanamees keelt kannab, veel oma lapse peale.
Olgugi, et ta ei pajatanud sellest kohalikele, aga ega ka oma
aastatepikkusele sõbrale on näotu sedasi teha.
Matheo patsutas oma tõreda naise
tagumikku ja sai selle eest obaruse vastu kukalt.
„Kes lööb-see armastab! Ta on
meil setukas, seto verd, lahtise käe ja karmi lõuaga,“ tutvustas
Matheo oma abikaasat. Ise muigas ja vaatas Urmit nagu äsjaarmunu.
„Küll on tore, kui mesinädalad
kestavad terve elu!“ Mairold muheles ja piilus silmanurgast oma
naist, aag see ajas suu kriipsuks ning kulmu kortsu.
„Aga mul pole ühtegi halba sõna
kosta, kosisin ikka õige naise ära! Ta on mul väga usin rosin,
muudkui koob, keedab ja küpsetab!“ Matheo oli alati vürtsitatud
jutuga ja neil oli tõesti naisega suur armastus ning üliarmas
villa, mis oli filigraanselt puhas, ei ühtegi tolmukübet ega
ülearust asja majas. Kogu elamine oli maitsekalt sisustatud ning
Matheo väitis, et see kõik on tema kalli kaasa kätetöö. Ju siis
nii oligi.
„Kuidas siis teie kaskikutel
kulgeb? Kumba poeg see nüüd siis on? Te ei taha ju öelda, et
tegite veel vanas eas üllatuse endale?“ Matheo tundis huvi poisi
vastu, kes kogu aeg vanaisa köe otsas rippus.
Tiffani ja Mairold vaatasid
teineteisele otsa. Mairold sai naise pilgust aru, et vastama peab
tema.
„Mis vanad me nüüd ikka nii
oleme! Kas ta siis pole minu suust kukkunud?“
Matheo vaatas ühe nurga alt, vaatas
teise ja vastas; „ära sa märgi, on täitsa vanaisasse!“
Loomulikult sai mees aru, et tegu on
lapselapsega, kuid nähes, et sõber ega ta naine ei taha oma perest
rääkida, ei pomminud ta neid rohkem küsimustega ka.
„Vanamees, ära uuri elu, jääd
muidu ruttu vanaks!“ Urmi peatas piinliku vaikuse, mille käigus
külalised juab kella vaatasid.
„Oh sa mu meie! Mina ja vanaks?
Looda sa!“ Matheo muheles.
„Ja mis teie seda kelle nii hoolega
uurite? Ega te ju täna siit omaeti liikuma ei hakka? Teeks paar
pitsi ja naised saavad omakeskis olla. Meil majas ruumi küllaga, te
ei pea lahkuma!“ Matheo ei tahtnud mitte sõbra peret minema lasta.
„Aitäh külalislahkuse eest, aga
meil on hotell homseni broneeritud ja asjad ka veel seal alles,“
sekkus Tiffani.
„Ega need asjad jalgu alla ju ei
võta! Hommikul saate siit kenasti startida ja meiega nüüd ilusa
õhtu veeta. Näe, isegi poiss nühib juba silmi!!“ Matheo pakkus
lahkelt öömaja.
Mairold ja Tiffani vaatasid taas
teineteisele otsa ja nüüd tundis naine, et peab vastama.
„Jah, me võime siia jääda ja
asjad tõesti ei kao hotellist kusagile.“
„Sul on ikka asjalik proua!“
Matheo tegi silma.
24.jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar