12.peatükk
Noored muigasid, mida juhtus Laureeniga
harva.
„Laureen, vasta mulle siiralt, kas sa
vajaksid abi?“ Kusti pakkus oma abikäsi meestetöödele, kuna
nägi, et nii mõnigi asi vajaks kõpitsemist ja valmis ehitamist.
„Tead, ma olen siiani üksinda hakkama
saanud ja saan ka edaspidi!“ Naine oli ikka veel tõrges.
„Misasja? Kas sa tahad öelda, et oled siin
kõik ise ehitanud? Kas ka koja, maja välivoodri ja teised asjad?“
Mees oli hämmingus, sest arvas, et Laureenil käib mõni töömees
abiks.
„Ma mitte ei taha ainult öelda, aga ma ise
renoveeringi oma kodu, ilma ühegi abiliseta. Ehitan täpselt sellise
maja nagu vajan. Ma ei taha kellegist sõltuda, sest mulle meeldib
üksindus. Jah, ma olen isepäine, aga kes meist ei oleks?“ Laureen
vastas küsimusele küsimusega.
„Jaajah, noojah, einohjah, ma ei oskagi
enam midagi kosta. Tubli Eesti naine! Uskumatu!“ Läksid mehe
silmad suureks. Ta tõesti oli hämmingus, et üks habras naine
suudab, tahab ja oskab teha mitme mehe tööd. See kummaline naine
hakkas iga hetkega mehele üha rohkem sümpatiseerima, aga mees oli
hädas, ta pidi valima iga sõna mida välja öelda kavatses, et
mitte naist taas solvata. Kusti sai aru, et naine ei ole just jutukas
ning on väga ettevaatlik, kuid ta püüdis ka ennast tagasi hoida,
ehkki juba oleks tahtnud Laureeni lihtsalt kallistada, aga ta igaks
juhuks ei söandunud seda teha, vaid keeras jutu teisele teemale.
„Sa oled ikka väga kaval! Kas sa loed
palju? Kus mul Itike tuli välja!“
„Heh,“ muigas Laureen. „Kas selleks, et
ennast Itiks ristida, peab ilmtingimata palju lugema? Aga jah, tegelt
loen ma tõesti palju aga viimasel ajal võtab kodu korda ehitamine
kogu mu aja ja õhtuti ma lausa kukun voodisse, pole jõudnud ammu
midagi lugeda.“ Laureen muutus ühtäkki väga sõbralikuks ja
jutukaks kaaslaseks.
„Väga vapper naine oled! Üksinda siin
metsa ja muudkui askeldab! Ma väga vabandan, kas ma või su
tualettruumi kasutada?“ Kusti kibeles juba tükk aega tualetti kuid
ei teadnud kus see asub.
„Muidugi võid, aga ära pane tähele, see
on mul suhteliselt lobudik, kuid kannatab asja ära ajada.“ Laureen
juhatas mehe välja.
Kusti mahtus vaevu sissekukkunud kemmergusse
ning ka selle põrand oli ohtlikult mäda. Ta juba kahetses, et ei
olnud lobudiku taha häda tegema läinud, aga kartes perenaise
reageeringut, läks ta viiskalt õigesse kohta. Kui ta sellest
väljudes ust korralikult kinni panema hakkas, kukks lobudik kokku.
Mees ehmatas väga, sest ta oli jällegi millegi ebameeldivaga
hakkama saanud, kuigi lobudik oligi hinge heitmas ja veel hullem
oleks olnud, kui see Laureenile oleks selga vajunud. Asi võinuks
palju halvemini lõppeda.
„Oehh, Laureen, ma vist pean minema
hakkama, sain taas pahandusega hakkama!“ Kusti oli mures, set ei
teadnud mis seisukohta võtta. Samas ta juba kahetses, et hakkas
minekust rääkima, sest see kõlas põgenemisena. Mees mõtiskles,
sügas kukalt ja hoidis om huuli kramplikult kriipsuna.
„Tegelikult...ma ei pea minema hammama, no kuidas sulle selgitada,
ma ei taha nõrga ja saamatuna näida, ega kemmerg kukkus kokku. Mul
on nii häbi!“Kusti tunnistas intsidenti.
„Ahh, see oligi aja küsimus mil ta kokku
kukub! Ära tunne ennast süüdi!“ Laureen mõistis meest.
„Tänud mõistmast!...aga, kas sul on
materjali, ehitaksin kohe uue?“ Kusti pakkus abi.
„Ole nüüd, pole vaja! Mul on materjal
olemas, aga mitte välikäimla tarvis. Kavtsen wc majja ehitada, või
õigemini olen sellega juba algust teinud, kuid ühelt maalt....Noh,
mul tegelikult on tõesti abi vaja, sest ma seda veevärki ei jaga ja
ma plaanin veega tualetti majja saada, kuid selleks vajan tõesti kas
juhendamist või abikäsi. Mul on isegi septik olemas, aga...“
Laureen tunnistas, et on tegelikult hädas.
„On sul äkki mõned tööroobad mulle
pakkuda? Ma muidugi võin kodus ka ära käia ja riided ära
vahetada, vajadusel.“ Kusti oli valmis kohe tööle hakkama.
„Ära näe vaeva! Magamistoas kapis on vanu
riideid küll, kui sa just ei pea sobimatuks võõra inimese riideid
kanda. Aga tegelikult oleks vast mõnda masinat vaja, eks ikka
septiku kaevamise tarvis. Ma ei teagi kust otsast alustada. Natuke
võõras maailm minu jaoks, kuigi iseenesest sanitaarremonti oskan ma
teha.“ Laureen nentis, et ta ei saa ikka kõike asju enda sees
hoida, et vahel on vaja rääkida, just veel siis, kui sulle heast
tahtest abi pakutakse.
„Tead, teeme nii, et sina teedd süüa ja
mina hakkan asju ajama. Sobib? Ära minu pärast muretse. Ma ajan
kõik asjad korda, sest vastasel juhul ei saa ma ka ise peale sööki
ennast kusagil tühjendamas käia.“ Kusti tegei naisele silma ja
naine nõustus. Ta hakkas elamises askeldama, koristas, võttis
tolmud, pani pesu likku ning hakkas kartulaid koorima, sest talle
tundus, et täna tuleb suurem portsjon süüa teha. Külmunud
hakkliha pistis ta ruttu uuni sulama ning punapeedid oli ta juba
eelmisel päeva ära keetnud. Plaanis oli teha lihtsalt
toitu-hakklihakastet ja punapeedisalatit.
Mehed askeldasid õues isegi veel pimedas,
aga lõpuks oli tulemus käega katsutav ja seda tänu Kustile, kes
ise töötas ehitajana, õigemini ehitusfirma bossuna, aga sellest ta
naisele ei rääkinud. Ta ei rääkinud ka sellest, et ta maksab
omast taskust töömeestele selle eest palka, sest Kusti kartis, et
Laureen ei lepiks sellega kuidagi. Nii pakkuski mees, et itab teda
kõhutäie eest ja toita tuli naisel lausa kolm meest.
„Laureen, ära näe vaeva, me ühendasime
nüüd pesumasina ka ära, saad kenasti pesu pesema panna!“ Kusti
teatas rõõmsalt naisele uudist, kui viimane küürutas pesukausi
kohal ja nühkis sõrmade vahel pesu ning pumpas kummimusiga
tööroobadelt mustust välja.
„Ooo, see on väga hea uudis, aitäh!“
Laureen oli üliõnnelik. Nüüd ta juba kahetses, et polnud enne
kedagi appi võtnud. Aga ta ju ei tundnudki selles külas kedagi, oli
elanud uhkes üksinduses oma metsamajakeses ning suhelnud ainult
lindude ja lilledega, et rääkimist ei unustaks, ja pealegi armastas
ta juba lapsest saati loodusega kõnelda. Oli ju loodus see, kes teda
ära kuulas, kui isa, ema ja õde olid ta hingele haiget teinud.
Loodus ei tõrelenud kunagi lapsega, pigem kiitis teda. Ja juba
lapsena märkas Loriett, et alati siis, kui ta valjul häälel
loodusega rääkima hakkas, jäid linnud puuokstel vait, vaid
liigutasid pead ja kuulatasid. Kui tüdruk oli mure välja rääkinud,
hakkasid linnud valjuhäälselt sidistama, nagu kõneleks temaga ja
kiidaks ta sõprust nendega.
„Issand, kui hea toit! Sa teed täpselt
sellist toitu nagu mu vanaema kunagi tegi. Täpselt sama maitseg
ahakklihakaste ja isegi peedisalat on sama. Ma väga tänan!“
Kiitis kiitsakas, massiivse alalõua ja taevsiniste silmadega,
satääni lokkis juustega kopamees perenaise toitu.
„Ma tänan sind, Theo! Ma olen lihtne naine
ja armastan lihtsust igast mõttes. Minu kallis, kadunud vanaema
õpetas mind juba maasta madalast süüa tegema ja tema tegi täiesti
tavalisi toitusid. Ma ei jätnud tema juures kunagi toitu söömata,
erinevalt kodust, kus armastati rohkem pitsasid ja hamburgereid. Ema
valmistatud või ostetud toit ei meeldinud mulle, kuigi ma vahel sõin
selle, austusest ema vastu, vägisi ära. Seda ma muidugi püüdisn
varjata, et ma pärast näpud kukru ajasin ja selle välja
oaksendasin. Oh, hoidku alt, mis minust siis...“ unustas Laureen
eneselegi üllatuseks ennast lobisema, kuni poole sõna pealt
avastas, et oli liiga avameelseks muutunud. Kogu meesteseltskond
jälgis harbast, punapäist naist, kes oli nagu lõke või kuumav
päike, armas ja kauni figuuriga. Tegelikult Laureen märkas endal
kolme silmapaari korraga, aga ta püüdis mitte välja teha, kuigi
tundis ennast ebamugavalt. Mehed tajusid ta häbelikkust ning
keerasid, nagu kokkulepitult, oma pilgud neiult ära.
„Oihh, mul on kõht nüüd ääreni täis,
aitäh, hea perenaine!“ Theo tänas kuid ta silmad sihtisid ikka
Laureeni kaunist figuuri ning Kusti märkas seda ja see ei olnud
üldse talle meeltmööda. Samas polnud Kustil õigust ka sekkuda,
ega midagi kommenteerida, sest ta tundis naist sama vähe, kui ta
töölised. Aga seda, et Theo naistemees on, teadis kogu Võrumaa.
Oli teine kunagi diskorina vist kõikide kohalike naiste lemmikmees,
hurmur, kes käis ühe voodist teise ja vaid ainult ei käinud, vaid
muudkui eostas lapsi, sest naised kõik tahtsid temalt lapsi ja
valetasid, et kasutavad raseduspille.
„Suured tänud kõhutäie eest!“ Teine
töömees, albiinost Teet oli kordi tagasihoidlikum kui Kusti ja
Theo. Ta ei kippunud eriti rääkima. Tumesiniste, ilmekate
silmadega, ümara näoga noormehe nägu meenutas täiskuud ning selle
järgi hüütigi teda „Kuuks“ ja Teet oli sellega nii harjunud,
et ei pannud paraks. Tegelikult, kui ta oleks pannudki, ilmselt oleks
jätnud solvumise oma teada, sest ta oli introvert ja temast tuli
reeglina sõnu välja kangutada, ka siis mõtles Teet enne pikalt,
kui vastata suvatses. Teet elas Laureeni talule kõige lähemal,
umbes pooleteist kilomeetri kaugusel, ka metsatukas, vanas talus.
Seal oli ta sündinud ning praegu jagas ta elamist emaga, sest rohkem
õde-vendi tal ei olnud ja isa oli ennast kunagi surnuks joonud.
Võimalik, et sellepärast oli poiss kidakeelne, aga võimalik ka, et
teda painas miski, millest ta kunagi vestnud polnud. Teet ja Laureen
näisid natuke sarnased, introverdid, kes naljalt oma emotsioone
välja ei näita. Olgugi, et ekstravertsel Kustil oli omadus rääkima
panna ka kõige kidakeelsemad inimesed. Algus oli juba Laureeniga
tehtud, mees lootis, et ükskord õpib ta silmarõõmu ka rohkem
tundma, kuigi ta niigi pidi Laureeniga suheldes oma loomust muutma,
mida ei pidavat reeglina muuta saada. Aga kui inimene on teisest
inimesest huvitatud, teeb ta kõik selleks, et selle teise inimese
tähelepanu võita ja köita. Kusti oli kõigeks valmis.
„Hea meelega viskaks nüüd kummuli ja
laseks leiba luusse!“ Theo naerats ja vaatas perenaist.
„Jäägem ikka viisakaks!“ Kusti ei
suutnud enam oma keelt hammaste taga hoida.
19. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar