7. peatükk
Laureen hakkas tuhaplokkidest vöörusele uut
seina ümber ehitama, sest järgmist talve ta enam külmetada ei
kavatnud. Maja oli nii hõre, et tuulise ilma korral kuulis naine
isegi tuule vihinat toas. Naine koukis vana tõrvapapi vööruse
väliseinalt maha ja sealt vallandusid niiskuseputukate, selliste,
mis meenutavad sajajalgseid, kolooniad lausa välja. Pluss veel koid
ja muud tundmatud putukad, kes seal ringi sibasid. Laudseinad olid
suhteliselt hõredad ja mädad. Naine imestas, et palkmaja vöörus
on laudadest kokku klopsitud. Ilmselt oli see hiljem majale juurde
ehitatud, eks ikka selleks, et õuest kohe maja kööki ei astuks,
nii läheb ju toasoe välja ja maja jahtub rutem maha.
Tuhaplokid oli õblukese naise jõi kohta
päris rasked kohale venitada, aga hakkama ta sai. Nädala pärast
imetles ta ise ka oma kätetööd. Mis sest, et maja oli väljapoolt
kaetud uue kollast värvki laudisega ning ja tuhaplokid alles hallid
ja segused. Küll jõuab ka need niiskuskindla värviga üle võõbata,
rahustas naine ennast.
Ühes vööruse remondiga ehitas ta ka
duširuumi ning plaan oli ka veega tualettruumi elamisse ehitada,
sest suure kase all poolküürakil olev kemmerg oli hinge heitmas
ning seal oli talviti väga külm ennast tühjendamas käia. Selle
kõige juurde vajas ta muidugi töömehe käsi, sest kaevamistööd
oli palju ning Laureen ei teadnud kuidas septikut ühendada. Olgugi,
et tänapäeval saab tohter google abiga ka sitast saia teha. See
kõik pani naise kukalt kratsima, kuid kindlasti mitte meelt heitma,
sest Laureen ei olnud allaandja tüüp. Täna vanaemale kasvas temast
tubli, töökas ja järjekindel naine.
Laureenil olid suured plaanid. Vana
kuurilobudik oli järgmine mille ta kavatses maha lõhkuda ning selle
asemel uue ehitada. Aga see ei olnud kindlasti prioriteet number üks.
Naisele tundus, et loomalaudast võib asja saada, sest see oli
ehitatud paekividest, mis naisele veider tundus, sest paest pinnast
Võrumaa taga ei paistnud olevat. Lausa katus tahtis vahetamist ning
siis võis mõne kodulooma endale juba seltsiks soetada.
Tema päevad möödusidki ehitades ning iga
päevaga sai ta oma kätega loodust üha postiivsemat energiat
juurde. Laureenil oli alanud täiesti uus elu, mille sisse mahtus
vaid tema. Ta elas selles maailmas täiesti üksinda ja oli
üliõnnelik. Naine ei mõelnud tulevikule, sest see tuli kõigepealt
enda tarvis kindlustada. Samas ei teadnud ta ka seda kellele see maja
kuulub ja kas omanikud on kusagil olemas. Igal juhul endast nad
siiani märku andnud ei ole ja kui uskuda külajutte, siis vast
polnudki sellel majal pärijaid, sest taimetark oli külapeal
rääkinud, et tema elab sellest suguvõsast üksinda siin maailmas
ning kui ta lahkub, jääb maine vara kõigevägevama hallata. Ju
siis see sama kõigevägevam haldaski, juhatades korraliku
noorperenaise sinna elama.
Peale väsitavat tööpäeva avastas Laureen,
et tal on kodust kohvi otsas ning see oli tema jaoks pahasti, sest
ilma kahe tassi kohvita ta hommikuti ärgata ei suutnud. Olgugi, et
naine tarbis seda ikka suhkru ja piimaga, mitte mustalt ja mõrudalt,
aga kohvi vajas ta ärkamiseks kindlasti.
Tööroobad poeriiete vastu vahetatud, asus
ta teele. Laureen oli kuurilobudike alt leidnud jalgratta, mis oli
küll ajast ja arust, selline pisikeste rataste ja naljakate
lenksudega, veneaegne perekonnaratas, aga teenis naist küll. Kuigi
ta armastas palju jala käia, oli sellel korral tal poodi minekuga
kiire.
„Hei, kuhu neiu tõttab!? Saan ehk teie
jalavaeva vähendada?“ astus, samal ajal, kui Laureen poest naases,
uhke punase linnamaasturi uksest välja toosama noormees, kes mõne
aja eest jaunusena naise kodu väisas.
„No, näed, kohtusimegi!“ rõõmustas
võõras.
Laureen viskas põgusa pilgu noormehele ning
hakkas ratta selga ronima.
„Hei! Kas sa ei tunne mind ära!? Käisin
hiljuti teie käest juua palumas ja nüüd olen teile teene võlgu.
Paneme ehk ratta mu autole ja ma viin teid koju?“ hüüdis võõras
ning oli eriti abivalmis.
Laureen ei teinud kuulmagi, väntas aga
kiiresti jalgratas ning ei vaadanud noormehe poolegi. Naist tabas
hirm, et see ei saa olla juhus, et nad taas kohtusid. Laureen arvas,
et keegi on midagi temast teada saanud, et nüüd jõuab raske
minevik tema ellu tagasi. Seda ei tahtnud ta kindlasti.
Paar kilomeetrit enne kodutee otsa, kuulis
naine, et auto annab signaali. Ta püüdis kiiremini vändata, et
saaks juba metsateele, arvates, et ükski normaalne inimene ei tule
kitsukesele ja pooleldi rohtu kasvanud teele oma uhket autot lõhkuma,
aga ta eksis.
Naine jõudis enne majani, ronis ratta
seljast maha, asetas käed puusa ja jäi ülbe kuid hirmunud näoga
edasist jälgima. Ohooo, on ikka vintske vend, ja tulebki autoga
hoovi! Aga panen ta auke, mille tee sisse kündis, parandama! Korraga
oli hirm Laureenist plehku pannud ning ta muigas. Enam ei arvanud ta
, et teda jälitatakse. Naisele tundus, et noormees tahab tõesti
talle abiks olla. Tegelikult vajaski Laureen abikätt, kuid sellise
uhke autoga mees ilmselt on paras siidikäpp, et tema juba oma käsi
rakku töötama ei hakka, arvas naine. Ja pealegi eremiidist naine ei
julgenudki suhelda, kuid midagi tuli ometi öelda, et kena noormees
teda imelikuks või tummaks pidama ei hakkaks.
„Kus kohast küll sellised uhked tüdrukud
tulevad, kes ennast aidata ei lase?“ Noormees hüppas porise auto
uksest välja ja kõnetas perenaist.
„Kusti,“ ulatas ta käe.“No tegelikult
panid vanemad mulle Kustas nimeks, aga hakkasid mind juba titena
Kustiks kutsuma ja mulle see meeldib.“ Kustas selgitas oma nime
tagamaid.
Laureen kaalus pikalt, kas teha suu lahti,
kuid kuna noormees ennast Kkustina tutvustas, ulatas naine lõppeks
käe. „Iti!“
„Hahaa. Tegelikult ka või?“ Kusti hakkas
naerma ja ei uskunud, et naine tõesti sellist nime kannab. Mõlemale
meenus „Nukitsamehe“ film. Aga Laureen suutis surmtõsiseks jääda
ning piidles Kustit altkulmu, mille peale noormees siiski uskuma jäi,
et tegu ongi Itiga.
„Kas sa teed keeta viitsid?“ Kusti ulatas
Itile napolenikoogi, mille ta spetsiaalselt poest külakostiks oli
ostnud. „Vupsti!“ võttis noormees seljatagant karikakrapundi ja
ulatas selle naisele, mille ta lilleturult ostnud oli. Iti sulas, aga
ehmatas, sest teda tabas väike hirm, et noormees talle just tema
teisi lemmiklilli ostis. Nime vahetades oli ta dilemma ees, kas panna
oma perekonnanimeks Karikakar või Kannike, kuid otsustas viimase
kasuks. Vaid kadunud vanaema teadis kuidas ta lemmilaps just neid
lilli armastas ja nüüd tuleb võõras mees ning kingib need talle.
See ei saa olla kokkusattumus, nentis Laureen.
„Viitsin ikka keeta. Aitäh!“ Laureen
imestas ise ka, et need sõnad tal suust välja tulid. Ta ei
kokutanudki, ei rääkinud valesti. Naine arvas, et küllap oli
sellest kasu olnud, et ta viimastel päevadel iseendaga rääkis.
Muheledes parandas ta meest; „muide, sellist sõna nagu „viitsid“
ei ole olemas!“
„Tohohh!? Tõsi ka või? Sain siis nüüd
targemaks!“Kustas muheles.
„Tõsi, nagu Tõnise...“ mainis naine.
„Jaj-jah, seilasime, teame!“ Kusti oli
tark mees.
„Kus kohast selline kena naine siia metsa
äkki ilmus? Kas vastab tõele, et olete kadunud Metsamoori sugulane?
Või koguni tütar?“ Kusti hakkas esitlema selliseid küsimusi
millele Laureen ei kavatsenudki vastata ja just selliseid küsimusi
ta kõige rohkem kartiski. Naine juba kahetses, et oli võõra mehe
tuppa teed jooma lubanud, sest talle tundus, et mees oli saadetud ta
teele külarahva poolt , kes tahtsid keelt lõksutada. Või oli ta
üldse lõksu sattunud, oldi talle jälile jõutud. Kuid samas, mida
tal ikka nüüd veel karta, laps Lorietist oli saanud noor naine
nimega Laureen, kes oli täisealine ja vastutas nüüd juba ise oma
elu eest. Aga ikkagi tundis naine ennast reedetuna ning pisarad
tikkusid vägisi silmadesse. Ta pidas õigemaks vaikida.
„Uuu, neelasid keele alla või?“ silmas
Kusti teda väga teraselt.
„Mingi nõuka-aegne kgb nuhk oled või?“
Laureen vastas kurjalt küsimusele küsimusega ning Kusti tundis
pinget õhus.
„Räägi nüüd, et ole keegi lapsena
kaduma läinud tüdruk, kellest on naine sirgunud? Keda kindlasti
peetakse juba surnuks...“ Kusti küsis teraselt. Laureenil valgus
veri silamdesse ning üle pika aja tundis ta ennast kohutavalt
halvasti, noormees oleks teda nagu alati rebinud ja vägistama
hakanud, just selline tunne valdas Laureeni. Naine puhkes nutma.
16. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar