- peatükk
„Lähme minema, Max! Lähme siit
kohe minema!“ tormas Trevor nagu hull ööpubi ukse suunas.
„Kuhu sa jooksed!? Nagu väike
laps, ausõna!“ haaras Max oma tagi ja kiirustas sõbrale järele.
„Mis kuradi pervertide baar see
on?! Kuhu sa mind tõid? Ära ütle, et oled ise ka mõne kiiksu
siit kaasa saanud?!“ oli Trevor närvis.
„Mis sul hakkas? Kena tsikk ju.
Oleksid ehk õndsaks saanud!“ jätkus Maxil jultumust sõbra
mõnitamiseks, olgugi, et see tsikk ei olnud ka talle endale
millegipärast sümpaatne.
„Idioot! Käis kus kurat oma
tsikkidega! Kas siin riigis üldse normaalseid naisi ongi? Ma
tõsiselt kahtlen selles.“ torises sõber.
„Mis sul viga on? Nägid tonti seal
kus seda ei olnud vä? Räägi asjast, saaksin ehk mina ka osa?“
tahtis Max põhjust teada miks sõbral nii kiire hakkas.
„Saad sa aru, sellel tüübil olid
mehe sugulelundid!“ oli Trevor väga vihane.
„Ha-ha-haa, mis asja?! Lolliks
hakkad minema vä?“ hirnus sõber valjul häälel.
„Ah, sinule ei saa millestki
rääkida, pöörad kõik asjad kas omakasuks või naljaks, aga
sellel korral on asi naljast kaugel!“ oli Trevor pettunud sõbra
käitumises.
„Mida sa ajad? Mis meeste
suguelundid? Kas kippusid juba võõrast naist kohe esmakohtumisel
käperdama? Ja mulle mängid nagu süütut poisikest. Oi, sõber, ma
vist ei tunne sind üldse enam!“ ei uskunud Max Trevori väiteid.
„Püha müristus! Ta, va pervo,
haaras mu käe ja pani selle oma suguelundile ja ma pidin samas
öökima hakkama. Saad sa aru?Ei? Jah? Trantsvestiitide baar on see
urgas!“ kõlas Trevor väga vihasena.
„Tegelt ka vä? Jah, ma tean et
seal igasugused kahtlased tegelased ringi saalivad ja tegelikult ma
isegi olen imestanud, et osasid kundesid turvamehed isegi kardavad.
Kas mitte see sama tegelane ei ole üks nendest? Kas ta mitte ei ole
Ali pundist, kuulus judokas, kellel on lausa must vöö?“analüüsis
Max.
„Kus mina tean! On või ei ole, ei
ole või on, aga ühte asja tean ma kindlalt- mina sinuga enam
sellesse urkasse ei tule!“ ei saanud Trevor ikka veel oma pahast
kogemusest võitu.
„Olgu, olgu, aga õhtu on alles poisike, ehk lähme vaatame teise baari?“ leppis Max sõbra
sooviga.
„Tead, sina mine, mina eelistan
koju magama minna. Ausalt! Anna mulle andeks, aga mul pole täna
tõesti enam mingit isu lakkuda!“ avameelitses Trevor.
„Mis seal ikka, eks sa mine puhka
ennast välja jah. Mina lähen igal juhul lohakaid lantima!“ oli
Max juba veidi svipsis.
Trevor lonkis koju ja tal oli sihuke
tunne nagu oleks kogu ta ihu määrdunud mingi roppusega, mis nagu
kit ta küljes on Mehel mõlkus peas ainuke mõte, et saaks koju duši
alla. Teda isegi ei huvitanud kuidas Maxi õhtu kulgeb, sest tal oli
endagagi tükk tegu. Oi, kuidas ta oleks tahtnud praegu kodus olla,
koos ema ja väikevennaga. Oi, kuidas ta oleks tahtnud praegu
Marisega armataseda, teda hoida, kui maailma hinnalisemat talismani,
kordumatut ja õrna. Aga kahjuks kõik päevad ei ole vennad, ja ööd
ei ole õed, nagu ma juba rahvatarkusest teame. Kui dušš võetud,
avastas Trevor, et kell ei olegi palju koju helistamiseks ning ta
valis ema numbri.
„Ooo, mu kallis pojake, räägi
nüüd!“ oli Mirell üliõnnelik, kui poeg helistas.
„Mis mul siin ikka väga rääkida
on, aga igatsesin sinu ja venna häält kuulda. Jõudsin kenasti
kohale, võtsin just dušši ja vedelen oma helesinises
hommikumantlis, mille sa mulle sünnipäevaks kinkisid, teleka ees ja
vaatan rootsikeelseid uudiseid, kuigi ma nendest mitte mõhkugi aru
ei saa!“ dikteeris poeg.
„Emps, emps, kellega sa räägid?“
kuulis Trevor venna häält läbi telefoni.
„Tule siis, Kusti, saad ka vennaga
rääkida!“ hõikas ema oma nooremat poega.
„Oi, venna! Tere venna. Kas sa oled
kaugel?“ värises veidike Kusti hääl.
„Jah, ma olen tõsti kodust väga
kaugel. Aga räägi kuidas teil emmega seal kahekesi läheb? Kas sa
oled hea laps olnud?“ tahtis vend teada.
„Jah, olen ikka...natuke. Ma enne
jonnisisn aga ma ausõna enam ei jonni. Mina ei teagi miks aga
jonnisin. Oleks sina kodus ja mängiks minuga, siis ma ei jonniks.
Emme ei viitsi minuga mängida.“ kurtis noorem vend.
„Ole ikka hea laps emale, muidu
hakkan ka mina muretsema. Ja kui ema ütleb, et sa oled hea laps
olnud siis ma toon ka sulle midagi head, kui koju jõuan.“ lubas
Trevor.
„Olen hea laps. Aga kas sa juba
ostsid mulle midagi head? Mis sa mulle ostsid? Kas see on magus? Kas
see on auto või motikas? Venna, kas sa tuled ikka koju tagasi? Venna,
sa ei sure ju ära?“ pommitas Kusti küsimustega nagu kuulipilduja.
„Jah, jah, ma ostsin juba sulle
midagi head, aga ma ei saa öelda mida, muidu poleks see enam
üllatus.“ vastas vanem vend.
„Aga ma tahan teada juuu!“ muutus
venna hääl jonnivaks.
„Kusti, kallis, kes lubas hea laps
olla?“ küsis Trevor.
„Ma ju olengi hea laps.“ mossitas
noorem vend.
„Ja kui sa oledki juba hea laps,
siis luba, et sa seda surma asja enam ei maini. Ma rääkisin sellest
juba sulle.“
„Olgu. Head aega, venna!“ andis
ta telefoni emme kätte.
„Kusti meel läks palju lõbusamaks
ja ta tõesti igatseb su järgi, räägib pidevalt sinust ja küsib
ka minu käest et kas sa ikka tuled koju. Aga usun, et sa mõistad
miks ta nii väga pabistab. Meil on ka kõik endine. Mõned külalised
on käinud, tervis on mul enamvähem korras, ei saa kurta ja elu
läheb edasi. Vaata, et sina ka ennast hoiad ja üle ei pinguta. Ega
see Rootsi ei ole just pagulassõbralik, kui uudiseid lugeda. Puhka
ka siis vahepeal, või võta puhkepäevi, muidu töötad veel üle.
Me mõlemad Kustiga igatseme sind väga.“ oli ema veidi mures.
„Rahu nüüd, ma pole tööga veel
alustanudki ja sina juba muretsed! Ära, sa ema, üle ka muretse! Ma
olen juba suur poiss, hambad suus ja keelt näidata oskan ka, küll ma
hakkama saan. Ja ma saan teile aegajalt ikka helistada, ärge teie
oma kõneaega küll rasikama hakake. Või vajadusel tehke vastakas.
Kusti kindlasti vajab mind, ma usun. Seniks aga kõike kaunist ja
kuulmiseni!“ soovis Trevor.
„Kuulmiseni“ vastas Mirell.
„Nägemiseni!“ hõikas Kusti.
„Emme, miks suured poisid peavad
nii kaugel tööl käima? Trevor on ju suur poiss? Kas nad siis kodus
ei saagi tööl käia? Kas Rootsi on väga kaugel?“ uudistas poeg.
„Vaata, Kustike, seal kaugel maal
nad saavad töö eest rohkem raha ja siis saab su suur vend sulle ka
rohkem kingitusi osta. Meie kodumaal ei anta töö eest nii palju
raha, kui Rootsi riigis, sellepärast su vend just sinna riiki tööle
läkski. Kui Trevor meid kunagi ehk külla kutsub, siis näed kus ja
kui kaugel see riik asub, aga sinna tuleb laevaga päris kaua sõita.
Õhtul kell kuus väljub laev Eesti riigi pealinna-Tallinna sadamast
ja Rootsi aja järgi jõuab ta kohale alles hommikul kell kümme.
Terve öö tuleb laevas veeta.“ selgitas Mirell.
„Oi, aga kas laevas saab siis
magada ka?“ tegi Kusti suuri silmi.
„Ikka saab! Laevas on ka toad, nagu
meie koduski, aga laeva tubasid nimetatkse kajutiteks ja kajutites on
voodid täitsa olemas.
„Aga kas siis voodist välja ei
kuku seal? Kas need hääästi suured merelained ei kõiguta laeva?“
oli poeg endiselt imestunud.
„Ei kuku. Selliseid suuri laevu,
millega vend Rootsi sõitis, ei kõiguta. Ja kui juhtuvad väga
tormised ilmad olema, jäävad sõidud ära, sest siis võivad tuuled
tõesti neid kõigutada ja inimeste elud ohtu seada, aga muidu ei
kõiguta.“ selgitas ema.
„Voohhh, kui vägev!“ oli nüüd
Kusti juba vaimustuses.
„Aga emme, millal me vennale siis
laevaga Rootsi külla läheme?“ muutus ta nüüd juba kärsituks.
„Me ei saa sinna veel minna, sest
meil ei ole nii palju raha. Ilma rahata ei saa laevaga sõita, sest
laeva pilet maksab raha.“ teatas Mirell.
„Aga minu kassapõrssas on palju
sente!“ tegi Kusti käega suuri kaari.
„Nendest ei piisa, kullake. Läheb
veel rohkem raha vaja.“ selgitas Mirell.
„Aga kus kohast me siis saame palju
raha? Emme, sa ju tead kus kohast, sest oled mitu korda öelnud, et
lähed pangast raha välja tooma. Too siis pangast raha välja ja
lähme vennale külla, ma niiiii tahan!“ soovitas poeg.
„Kustike, sul on mõnes mõttes
õigus, aga mõnes mõttes ei. Jah, raha on pankades palju, aga igal
inimesel on pangas oma pangakonto, kus tal on kas palju raha, vähe
või ei ole üldse. See, et pangas raha on, ei tähenda et alati minu
kontol raha oleks. Ma ju ostan kogu aeg süüa ja asju, maksan makse,
ei ole mul seal nii palju raha, et me saaks reisima minna. Aga
kui vend tööle hakkab, siis ta teenib oma pangakontole palju raha
ja saab meile laevapiletid osta, ainult siis saame su vennale külla
sõita.“ muudkui selgitas Mirell kuidas need pangaasjad käivad.
„Siis peab Trevor ruttu tööle
minema, muidu me ei saagi Rootsi sõita.“ muutus Kusti kurvaks.
„Vend ju sinna tööle sõitiski ja
ka sellepärast, et meie saaksime reisima minna. Varu kannatust, mu
kallis pojake, küll me ükskord su vennale külla ka jõuame!“
üritas Mirell Kustit rahustada.
„Okei, nüüd ma sain aru. Aga ma
tahaks ju ka tööle minna, siis oleks meil palju raha pangas. Siis
saaksime vennale kohe külla sõita,“ ei saanud noorema poja hing
ikka rahu.
3. jaanaur. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar