- peatükk
„Noh, kas oled valmis? Hakkan pileteid broneerima?“ lausa
hõikas Tenerifel elav sõbaratar läbi telefoni.
„Oot, oot nüüd, kuss!“ keelas Mathilde oma temperamenetset
sõbarnnat, kes lausa õitses teiselpool telefoni.
„No mis nüüd on? Ära ometi ütle, et oled ümber mõelnud??!!
Mul on sulle üks potsnetsiaalne peigmehekandidaat ka välja vaadatud
ja puha!“ jahvatas ta ikka läbi telefoni, nagu kroonilist
lobapidamatust põdev koduväi, kes esimeste minutite jooksul juba
pererahva energiast tühjaks imes.
„Sõbranna, ma annan sulle teada kus ja millal saan targemaks.
Sul ei ole üldse enam kannatust või?“ ei meeldinud Mathildele kui
teda tagant torgiti.
„Mul on sulle niiii palju rääkida, lisaks kõigele. Ja sa ei
kujuta ette milline paradiis siin on! Mis sa seal näruses kliimas
ikka vireled, mul hakkab sinust lausa hale.“ vadistas värske
pruut.
„Oot, oot, ära sa meie kodumaa kohta nüüd nii ka ütle! Ise
oled siin sündinud ja kasvanud, ei tohi oma isamaad maha teha!“
pahandas Mathilde.
„Sa oled ikka paadunud patrioot! Kogu maailm on tänapäeval
valla ja tema konutab niiskes kliimas, mis meiesuguste eakate
inimeste tervist ikka väga palju laastab. Sina just peadki soojale
maale kolima, saab sust ka normaalne inimene, muidu mandud sinna ära
ja mu sõbrannast saabki elatanud vanur, kes pole elu näinudki!“
tõreles sõbranna.
„No olgu, olgu, ära siis kohe nii! Sa ju tead küll, et mul on
aega ja ruumi vaja, ma pole nii tormakas nagu sina. Vaikselt koristan
elamist ja pakin asju. Ma ei taha, et mu kodu päris rokaseks ka
jääb. Pealegi, kui Lembit siia elama jääb, egas tema märka ometi
koristada. Teen ikka enne oma häärberi korda, viskan vanad ja
mittevajalikud asjad minema, ostan uued roobad ja alles siis hakkab
looma. Sul oleks tõesti nagu tuli perses, tule ja tule, nii ikka ei
saa!“ noomis Mathilde sõbrannat, nagu oma last.
„Oi,oi, kohe nii krõbedalt! Aga mulle tegelikult see krõbedus
istub, vana Mathilde on tagasi, jesss! Muide, mu mees juba kogu aeg
küsib su järgi, ka tema ootab sind siia.“ teavitas sõbranna.
„Mis sa ajad! Sinbu mees ja nüüd küsib minu järgi? Ja sa veel
nii vapralt annad sellest teada! Vaata, kui tulen ja löön su
kavaleri veel üle, angu kunagi nooruses, mida sa siis kostad?“
tögas Mathilde.
„Ha-ha-haa! Paljutki, mis nooruses juhtus! Ei teda anna üle
lüüa! Tal jätkub silmi ja südant üksnes mulle! Paras hurmur on
mul. Eks paljud piigad viskavad talle silma, aga minu mees on mulle
truu, sest me sobime ka voodis ideaalselt. Täna hommikul, kui mina
alle smagasi, hakkas ta....“ tahtis sõbranna taas oma
intiimsematest asjadest pajatada, kuid Mathilde peatas jutu.
„Lõpeta! Midagi jäägu ikka voodisse ja teie vahele ka!
Intiimasjad on ikka intiimasjad, neid ei tohiks keegi laia lõuaga
kolmandale isikule rääkida! Pole sünnis!“ pahandas Mathilde.
„Sa oled ikka liiga vanamoodne! Kes siis tänapäeval omi asju
enam salajas hoiab!? Ava internett ja mine surfa selle avarustes.
Noored blogivad isegi sellest mitu raundi nad öö jooksul tegid.
Eriti popp on nende hulgas veel poos nr 69. Hmmm, see on ka meie
lemmikpoos! Ma pidin nii vanaks elama enne, kui sain teada misasi see
õige mõnu on! Egas minu vanamees ju ometi seda poosi harrastanud.
Ta ei julgenud mind isegi katsuda. Asi toimis ainult pimedas ja teki
all ning suviti pidin ma seksinälga ära surema, sest ta kara oleks
nagu valgust kartnud, või kartis ta seda ise, ma ei oskagi nüüd
arvata. Ka mina kujutasin ette, et sekitakse vaid pimedas ja teki
all, kuigi oleksin tahtnud oma ilusat keha eksponeerida. Nüüd teen
selle kõik topelt tasa, sest meil on tõesti voodis ideaalne klapp,
ei mingit valehäbi ega varjamist. Seksime söögi alla ja söögi
peale, vahepealegi!“ selgitas sõbranna.
„Mis poosidest sa kõneled? Kas nüüd on siis seksimine ka ära
nummerdatud? Ma ei usu iialgi, et keegi on võimeline öösel 69
korda sekisma! Sa, sõbranna, oled ikka päris hulluks seal troopikas
läinud!“ tundis vana naine häbi oma sõbranna pärast.
„Kes sul 69 seksikorrast rääkis? Ma pole küll üle lugenud
mitu korda päevas me seksime, aga nii palju vast mitte. Ma rääkisin
poosidest. Tead, osta raamat nimega „Kamasutra“ ja saad aimu
millest ma räägin.“ soovitas sõbranna.
„Oh, heldeke, kas nüüd õpetatakse raamatutes juba seksimist ka
või!? Maailm on ikka päris hulluks läinud ja minu kalli sõbranna
ka kaasa viinud! Kas tohib, et ma sõidan sulle külla ikka ilma
raamatuta? Ja ausalt öeldes oleks mul piinlik sellist raamatut
laenutada, osta ja lugeda ka! Mis see siis olgu!“ ei mõistnud
Mathilde kuidas tema sõbranna, juba eakas memm, küll selliste
lollustega kaasa võib minna.
„Õpitu tuleb alati kasuks, ei iialgi kahjuks! Raamat annab
juhtnööre, praktiseerid ikka sina ise! Ja praktiseerimiseks vajadki
partnerit, või kummimeest!“ oli sõbranna avameelne.
„Tohohh tont, aee! Juba kummimehed ka mängus! Ohh sina püha
peetrus küll!“ sai Mathilde lausa shoki.
„Kui näed tonti laita-tule ja aita!“ armastas tenerifelanna
vanasõnu ümber nikerdada. „Ja püha peetruseid me ei vaja! Ma ju
räägin, et üks noormees ei jaksa sind juba ära oodata, lisaks
minu kõhuvennale! Anna vähemalt vihje millal sa plaanid lennata.
Aga ära kaua mõtle, sest paremad printsid võivad käest libiseda!“
oli sõbranna ikka kärsitu.
„Oh sind!“ muigas memm.
„Oh, mind, jah! Aga pärast ei jaksa sa mind ära tänada. Olen
selles rohkem, kui kindel!“ oli Kanaaridel resideeruv sõbranna
liiga entusiastlik ja opitimistlik, erinevalt Mathildest.
„Aga ma hakkan lõpetama, olemegi liiga kauaks jutustama jäänud.
Ajad oma telefoniarved nii lakke, et pärast pean hakkama sul neid
kinni ka veel maksma.“ tögas Mathilde.
„Olen ma su käest kunagi raha küsinud, kulla sõbrannakene?
Mitte ei mäleta! Ja minu pärast ei pea küll muretsema, arved on
olematud ja elu on siin palju odavam. Muretse pigem enda pärast, et
jõuaksid juba rutem kohale. Oot, kas oled teisi ka sellest
teavitanud? Lempsi näiteks?“ ei tahtnud sõbranna kuidagi kõnele
punkti panna.
„Olen, olen, kuulmiseni!“ ei viitsinud Mathilde enam suhelda.
„Noh, mõni peiku sulle tekkinud või, õtse?“ tögas Lembit,
kui Mathilde oli kõne katkestanud. Alles siis julges Lembit toast
kööki tulla, sest ta oli viisakas mees, alati, kui keegi õele
helistas või õde kellelegi, läks Lembit eemale.
„Ma sulle teen siin peikut! Muide, ma lendan varsti Kanaaridele.“
avaldas Methilde vennale elles nüüd oma saladuse.
„Ha-ha-haaa, minu õde hakkab ära pöörama!“ hirnus vend.
„Hirnu, hirnu, kui sa mind ei usu!“ oli õde solvunud.
„Ega sa ju seda anekdooti ju ise peast välja ei mõelnud?“ oli
vend hämmingus.
„Ise sa oled üks paras anekdoot! Räägi talle tõtt, siis ka ta
ei usu! Mida või keda sa üldse usud? Ainult oma Reilikest või?“
noomis õde.
„Õtse! Jätaks ehk selle Reili rahule?“ Nüüd pahandas vend.
„Olgu, olgu! Aga mis Kanaaride teemasse puutub siis ma tõesti
lendan sinna, Tenerifele. Sõbranna kutsus. Saan seal terveks, sest
meie kliima ei mõju mu tervisele hästi.“ selgitas õde.
„Misasja? Kas mu vanad kõrvad ei kuule hästi või? Sul on siis
tõesti tõsi taga? Jah, ma tegelikult olen kursis, et paradiisis on
alati mõnus käia, aga oma kodu on oma kodu. Kauaks kavatsed reisile
minna?“ uuris Lembit.
„Sa ei saanud aru. Ma lähen Knaaridele elama!“ andis Mathilde
teada.
„Päriseks või? Aga mis sellest majast siin saab? Müüd maha?“
ehmatas Lembit.
„Kes siis oma kodu maha müüb!? Ei müü. Sa võid siia elama
jääda. Ei mina oma venda kusagile viska, lisaks kasututele
asjadele, millest ma siin üha lahti üritan saada.“ rahustas õde
venda.
„Ah soo! Ah-ah soo! Nojah, mis ma ikka öelda oskan. Arvad, et
saad hakkama? Ikkagi pikk lend ja puha. On sul seal siis elamine
olemas?“ oli Lembit mures.
„Ära muretse, ma ei jää lageda taeva alla! Ja kui jäängi,
siis seal on soe!“ tögas memm.
„Ohjah, millal siis plaan minna on? Sa ju mõtled enne ikka
hoolega järgi?“ ei meeldinud õe otsus vennale üldse, aga tal
tuli leppida.
„Eks näis, homme veel ei lähe!“oli õde konkreetne.
„Mis seal ikka, õnn kaasa!“ soovis vend õele ainult head,
samas ise oli segaduses. Vennal hakkas isegi kurb, ning talle tundus,
et äkki põgeneb õde oma mineviku eest. Äkki tegi Lembit valesti,
Reilist talle rääkis. Aga polnud parata, nad olid õega väga
lähedased ning jagasid omavahel peaaegu kõike. Samas mõistis vend
õde väga hästi, ka temale oleks teinud selline saatus haiget, või
õigemini tegigi, sest jutt käis tema õe, ehk kõige lähedasema
inimese minevikust, mis ka teda puudutas.
„Venna, oskad sa ehk soovitada mida käsipagasisse panna? Ma olen
nii loll selle koha pealt. Mida üldse kaasa võtta?“ oli Mathilde
hädas.
„No kuna kogu su elu sinna ei mahu, siis soovitan vaid
hädavajalikud asjad kaasa võtta. Ja talvepalitu võid julgelt koju
jätta!“ tögas Lemps.
„Vaat, just selle talvepalitu ma sisse pakingi! Aitäh abi eest!“
muheles õde.
„Ja kui sa kavatsed mulle külla tulla, pane talvesaapad ka ikka
jalga, sest seal on väga lumerohked talved!“ naeris õde juba
häälega.
5.jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar