Kuna eilse blogipostituse peale on mu postkast kirju tulvil, siis pidasin õigeks siia vastata. Aga luban, et lähiajal ma haigustest enam ei blogi, vaid tervenen. Ärge muretsege, sõbrad! Olen juba suur tüdruk ja saan endaga hakkama!
Täna võtsin perearstiga ühendust ja täna olen ka kordi tervem kui eile. Jätsin ateroomi haava ööseks lahti, hingama ja hommikul tõustes oli paistetus pmst kadunud. Muidugi vahetasin õhtul voodipesu, et kõik oleks steriilsem. Haav ei ole õnneks kinni kasvanud ning ajab veresegust vedelikku (vist koevedelikku) ja pigistades ka mäda välja. Aga saan ise ideaalselt sidumisega hakkama ja tõesti, tõesti, muretsemiseks pole põhjust!
Puhastan haava, nagu ikka, antiseptikuga ja siis panen rohu, milleks on Braunovidon, peale ning seon. Korra päevas pean sidet vahetama. Braunovidon on käsimüügiravim, mis tõmbab mäda välja ja ravib põletikku. Lisaks võtan reede õhtuni veel antibiootikume ka. Pole midagi ületamatut ja paanikaks pole ka põhjust! Positiivne mõtlemine aitab alati, ka füüsisliste haavade puhul!
Germoga on kõik kõige paremas korras. Ta on pool päeva õues veetnud ja hambavalu on kadunud. Sööb ja joob kõike ning miski ei tee haiget. Kui ma kunagi ise jalule saan, siis tegutsen edasi, ja kui väga hätta peaksin jääma, siis karjun. Aga ma usun, et kõik sujub. Germo ei karda ühtegi arsti ega operatsiooni, nagu mina. Talume mõlemad valu ka hästi. Ja narkoosi.
Eile õhtul haarasin öökapilt Inga Raitari kirjutatud raamatu ja siis veel imestasin, et mida teeb üks niiiii hea raamat kevadest saati mu öökapil. Tolmas lihtsalt. Seega suudan taas keskenduda ja olen lugemislainel. Öökapp on vaja tühjaks lugeda ja seal on palju häid raamatuid mind ootamas. Ja iga päev olen kirjutanud ka vähemalt 2 romaani peatükki, seega kõik sujub. Ilus on ju tegelt see alanud aasta!
Olge ikka muhedad!
 |
| näete ise, paistetust pole enam ollagi! |
Mina lähen nüüd taas romaani!
3. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar