Kohal ookeani...

   KOHAL OOKEANI...

sinine ookean
käes hapra tuule
sillerdas ja peksles
vahuseid laineid
kohal promenaadi
nagu laperdav linnu
tiib pimeduses
ööst öhe

aga Manfredil oli soe
Manfred armastas vide
vikku ja ookeani taha
uppunud laineid
mida ta vaimu
silmas oma palk
oni aknast nägi ka siis
kui kae oli
ta silmad enesesse
neelanud

Manfred armstas ka ise
ennast oma üheksakümmet
aastat kõndinud jala
taldu mis taas beebi
roosad välja nägid

Manfred armastas oma elu
puud mille oksi ta
oma käe järgi painu
tanud ja murdnud oli

kui Manfred läks
puhusid karged tuuled
teisepoolt ookeani
ja viisid ta tuha tagasi lapse
aega tagasi minevikku
mis kõneles teises keeles

sinine ookean
käes hapra tuule
sillerdas ja peksles
vahuseid laineid
kohal promenaadi...

igal hingede õhtul
tuleb sinna maailma
mere piirile hing
ning haitub taas
aurustub pilveks
nagu poleks teda kunagi
olemas olnudki



15.01.2018.
Vana-Rääma