Üksinda Maailmas 5.pt

 

  5. peatükk

  Kaks aastat oli möödunud nagu linnulennult ja kätte oli jõudnud kaksikute sünnipäev. Mariett tähistas seda pereringis, koos kaheaastase poja, ema ja isa ning Iirimaalt külla sõitnud vanavanematega, Tiffani ema ja isaga.. Lapse isaga Mariett kokku ei jäänud, sest mehel ei olnudki kooselu plaane ja tema öeldu kohaselt juhtus tal tookord tööõnnetus.

  Kaks aastat sai ka mööda Salomia-memme surmast ja Lorieti kodust lahkumisest. Tõsi küll, see lahkumiseotsus sündis toona puhtast protestist vanemate vastu, sest niikuinii tundis Loriett peale Salme surma ennnast siin maailmas üksinda. Teda küll otsiti isegi televisioonis ühe saate kaudu, aga ei leitud jälgegi. Loriett sai vanaemalt päranduseks kopsaka ümbriku suurema rahasummaga ning haihtus nagu vits vette. Tutvuse kaudu sebis ta endale võltsdokumendid ning leidis kodu ühes mahajäetud majas, Venemaa piiril. Sellest hetkest sai temast Laureen ning selle nimega tuntakse teda juba aastaid. Pealegi ei meeldinud talle oma endine nimi, sest kaksikõde Mariett, kes lapsena pudikeeles kõneles, kutsus teda Lolietiks ja hiljem lausa Lolliks või Lolitaks. See nimi polnud talle midagi head, peale Salomia, elus toonud, ning ta tegi õige valiku. Kui sa võtad endale teise, meelepärasema nime, mõjutab see ka su eluenergeetikat, samuti perekonnanime muutus. Sestap peaks igale inimesele, kes oma nimega ennast hästi ei tunne, jääma alatiseks valikuvõimalus seda muuta.

  Saage tuttavaks Laureen Kannikesega! Kannikese perekonnanime valis ta endale lemmiklille järgi.

Laureen oli oma 18. aastaseks sünnipäevaks elanud lausa kaks aastat erakuelu Eestimaa lõpus, ühes vanas metsamajas, mille ta enese jaoks korda kohendas. Naine ei kartnud tööd ning nii ehitas ta vanale majale isegi uue laudise ümber. Selle ostmise tarvis, nagu ka toidumoona pärast kõndis ta maha kilomeetreid ning sõidutas vana aiakärguga üksinda kõik vajaliku kohale. Ta ei suheldnud kellegagi, ning kilomeetreid eemal asuvas külas peeti teda imelikus või koguni nõiaks ning poesabas räägiti, et taevast olevat potsatanud alla üks luua seljas lendav nõid, kes nüüd ääremaa küla oma kaitse alla võttis. Pealegi elas selles metsamajas kunagi üks kohalik taimetark, kes ravitses maarohtudega inimesi. Kohalikud uskusid ka oma väljamõeldud legendi, sest külast kadusidki vargad ja vargused. Mitte keegi isegi ei julgenud iitsatadagi, kui Laureeni küla vahel liikumas nägi. Ning mitte keegi ei näinud ta nägugi, sest see oli alati musta looriga, mille ka Salme talle pärandas, kaetud. Küll peeti teda Piirinõia, mis oli endise elaniku hüüdnimi reinkarnatsiooniks, küll kusagilt välja ilmunud kaugeks sugulaseks, küll koguni nõis lapseks, keda ta polevat ise kasvatanud, aga mite keegi ei osanud aimata isegi kes selle naise taga tegelikult peitus. Ja ega keegi peale endise nõia surma sinna maja juurde minna ka ei julgenud, kardeti, et võib needuse kaela saada ning kuna see piirkond oli rästikutest tulvil, kardeti ka nõelata saada.

Mis või kes naise sinna juhatas? Ilmselt saatus, sest kusagil tuli ennast varjata ja päris mitu kuud toitus Laureen vaid taimedest ja marjadest, sest ta kartis, et teda leitakse. Aga nüüd, kus ta oli täisealine, ei kartnud ta enam midagi, kuid kellegagi sõbrunema ka ei kippunud, sest ta ei tahtnud minevikku oma ellu tagasi.

  Ühel päeval, kui ta järjekordsel poetuuril oli, võttis ta poemaja kõrvalt, millega ühes majas asus ka kohalik kultuurimaja, kaasa patsaka vanu ajalehti, eks ikka tule tegemiseks. Need olid külarahva poolt sinna kokku taritud, sest korra või paar aastas pidavat üks suur furgoonauto külarahvalt vanapaberit ära viima. Koju jõudes ehmatas naine ennast hingetusk, sest leidis ennast päris mitmest lehest, tagaotsitavana. Küll oldi teda ühes linnas liikumas nähtud, küll teises, küll nähti teda Soome viival laeval, küll üldse Amstedamis. Aga tema kaksikõde olevat väitnud, et õde on kindlalt elus, sest nad on ühe munaraku kaksikud ning ta tunneb seda. Tegelikult tundis ka Laureen, et Mariett igatseb teda, aga midagi polnud parata, hingevalu, mille kakikõde talle aastate jooksul tekitanud oli, püsis liiga värske ja valusana, et enda olemasolu reeta. Loriett oli Laureeni jaoks surnud ja ka maha maetud, teda ei eksisteerinud niikuinii enam ja ta ei kavatsenud oma nime kunagi tagasi vahetada, sest talle meeldis üksinda maailmas elada.

  Kevadisel pööripäeval, siis kui päike juba kõrgel oli ja päevad pikemad, nägi Laureen talu poole lähenemas ühte kogu. Hirm, mis sügaval naise südames elas, hakkas teda kimbutama, kuigi muidu ta ei kartnud üksindust ega metsloomigi. Aga ikka ja jälle meenusid talle vanema sõnad, et loomi ja surnuid pole mõtet karta, karta tuleb elavaid.

  Sammud aina lähenesid ning Laureen pani igaks juhuks pisargaasi pudeli oma taskusse. Ja kõlaski koputus vööruse uksele. Naine mõtles veidi, katsus hirmu endast eemale ajada ning keeras vana poollagunenud ukse lukust lahti ning avas selle.

  „Tere. Ma väga vabandan, et teid nii hilja tülitan, aga janu tuli peale. Kõmpisin oma kümme kilomeetrit maha ning iga sammuga janu kasvas. Nägin maanteelt, et kitsuke rada toob metsa ja arvasin siin maja olevat ning ma ei eksinud. Kas võib tassikese juua paluda?“ seisis naise eest pikk, saledapoolne mustapäine, umbes kahekülmne aastane noorsand, rohelised silmad siirust täis ja muudkui neelatas.

Laureen ei lausunud sõnagi, ta läks ja võttis ämbrist toobriga külma vett ja ulatas selle noormehele. Võõral oli tõsine janu, sest ta jõi kopsiku tilgatuks.

  „Aitäh! Olge te tuhandest tänatud!“ tänas ta südamest, keeras selja ja hakkas lahkuma. „Vabandust, kas noor neiu elabki üksinda siin metsas? Kas sa loomi ei karda?“ küsis ta uudishimust.

Laureen haaras masinlikult toobri, tema näos ei liikunud ükski lihast ja tal oli tunne, et ta ei oskagi enam kõnelda, aga ta testosterooni tase oli ilmselt laes. Laureen muutus kohmetuks ja tahtis vastata, kuid keel oli nii kramplikult suu laes kinni, et ei suutnud. Naine kartis, et mees märkab ta kohmakust ning arvas, et ongi vast parem, et keel temaga koostööd ei teinud.

  „Vabandan veelkord tülitamast! Kohtumiseni!“ tegi sümpaatne mees silma ja lahkus õhtuhämarusse.

  „Aa, eee, iii, oooo...“ tulid siiski häälikud tal üle huulte. Kuid naine oli hirmul. Kes see mees oli? Kes saatis võõra ta teele? Või oli tõesti tegu vaid janulise teelisega?

15. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma