- peatükk
„Stav, sa oled kuidagi vaenulik
Theo vastu. Ma ei tahaks küll torkida, aga ma näen seda kõrvalt.
Sa muidugi ei pea rääkima miks, aga mul on valus vaadata,“ nentis
Reen.
Mees mõtles veidi. Talle tundus
juba, et ehk on Reen hoopis Thost huvitatud ning see tegi talle
kohutavalt haiget. Just Theo pärast oli ta oma esimese armastuse
kaotanud, kuid kui nüüd peaks see korduma, siis Stav seda enam
ilmselt üle ei elaks. Ta sai liiga palju haiget kunagi Theo pärast
ja...Samas suutis ta mehele andestada ja veel oma firmasse tööle
võtta, lisaks sellele, et nad olid endiselt parimad sõbrad. Stav
otsustas Reenile tõe ära rääkida.
„Ma ei taha sinu eest midagi
varjata ja ma räägin sulle milles asi. Aga loodan, et sa mind
valesti ei mõista.“ Stav vaatas uurival pilgul naist.
„Mis kohtumõistka mina nüüd
olen!“ Reen muigas.
„Asi on nimelt selles, et...Noh, ma
usun, et ka sinul on esimese armastuse aeg seljataga. Mul oli pruut,
kes kogu aeg kinnitas kuidas ta mind armastab. Ma nägin tegelikult
küll kuidas ta mu sõprade ees kokereeris, aga armastasin teda ja ei
uskunud iial, et ta võib mind petta, mulle haiget teha. Aga ma
eksisin. Kui läksin sõjaväkke, ronis ta kohe Theoga voodisse
ja...ma ei suutnud enam talle andestada. Tõsi küll, Theoga leppisin
ära ja meist said taas head sõbrad, kuigi okas on mul siiani
hinges. Mõlemad väitsid, et nende vahel polnud enne midagi, aga kui
ma hakkasin järele mõtlema, meenub kuidas nad isegi minu nähes
flirtisid. Ja kujutad sa ette, juba samal päeval, kui ma
sõjaväkke...“ mehe silmad täitusid pisrataega, ta neelas
nutuklombi alla ega suutnud enam edasi rääkida.
„Sa ei pea rääkima rohkem! Ära
räägi, Stav! Ma mõistan sind...“ rahustas Reen meest. „Ma
mõistan sind täiesti. Väga kurb lugu,“ möönas Reen.
„Palun ära saa minust valesti aru!
Ma palun sind! See, kuidas ta sind vaatab ja sinuga flirtida püüab,
teeb mulle haiget. Mõistad?“ Stav oli õnnetu.
„Mõistan ikka, muidugi mõistan.
Ohjah!“ Reen polnud üldse õnnelik, et ta Stavi vanad haavad
verele kiskus.
„Aga räägi sina ka mulle oma
esimesest armastusest. Kas see lõppes ka sinul kurvalt? Kas selle
eest sa siia metsa põgenesidki?“ Stav tahtis naise lugu kuulda,
kuid Reenil polnud millegist rääkida, sest tema elus ei olnud veel
armastust olnud, ta oli süütu tüdruk, kes kartis inimesi endale
lähedale lasta. Reen ei hakanud ju ometi Stavile rääkima, et temal
on see kõik läbi elamata, et Stav oli esimene mees kellega ta
suudles. Loll olukord sundis naisel hädavale välja mõtlema ja ise
ta lootis, et kui nad jäävad endiselt sõpradeks, siis ehk kunagi
räägib tõtt.
„Olen selleks liiga väsinud, et
rääkida. Ma ei taha oma lugu rääkida. Tohib, et ma ei tee seda?“
soovis Reen.
„Loomulikult ei pea sa seda tegema,
aga ma mõtlesin, et ehk tahad. Tänud aususe eest!“ Stav tänas.
Reen tundis ennast halvasti, sest aus ta polnud. Tegelikult ta oli
aus naine, aga isegi ausatel inimestel tuleb elus ette situatsioone,
mil nad kasutavad hädavalet. Ega ei peagi ennast alati lahti koorima
või tundma läbiloetud raamatuna, mis järgmistel kordadel enam
põnevust ei paku.
„Teeks täna midagi?“ Stav tahtis
metsamajakesest eemale, et rutiin ei poeks nende, alles värskesse
või lapsekingades olevasse suhtesse. Jah, majas oli palju teha, aga
mees tundis, et ta tahaks kusagile koos Reeniga mina. Kasvõi Võrru
restosse, või koguni pubisse. Ta polnud just eriline kõrtsudes
käija, aga vahel meeldis ka.
„Mida sa silmas pead?“ Reen
muheles. Stav oskas alati kuidagi vürtsikalt oma küsimusi küsida
või üldse jutu käigus vihajata mitmemõtteliselt, ning Reenile
pakkus see lõbu. Mees võis küll naist teisiti tõlgendada, aga ega
tal polnudki õrna aimu, et Reen süütu on, kuigi tema korralikkuses
mees ei kahelnud hetkekski. See, et Reen eriti aktiivne tema suhtes
polnud, pani aga meest kahtlema, et kas naisel olngi üldse tundid ta
vastu. Stavil endal olid ja ta kartis, et naine mängib temaga, kuigi
suudlused rääkisid teises keeles, need olid kirglikud ja
ennastunustavad, kuigi Reen ei kaotanud iialgi pead, ta ei lasknud
tunnetel mõistust allutada, pigem oli mõistus tunnetest üle ja see
distsiplineeris naist.
„Anna mulle peegel, palun?“ Stav
oli salakaval. Reen ulataski talle peegli.
„Ma siin vaatan ühelt poolt,
vaatan teiselt poolt, aga peale silmamunade ma ei peagi silmas
midagi,“ muheles mees.
„Lollu!“ Reen tõmbas peegli mehe
käest ära ja vaatas ise sellesse.
„Sa oled peeglisse vaatamatagi
ilus!“ Stav kohe mitte ei saanud oma suud kinni hoida, ning alati
pani ta oma komplimentidega naise punastama. Ta tahtis jälle öelda,
et Reen on näoest sama punane ja ilus, kui ta juuksedki, kuid peatus
õigel ajal. Samas oli tal kahju, et naine polnud enam punapea, aga
Reen oli lahti rääkinud miks ta juuksed ära värvis ning Stav
aksepteeris seda.
„Sa kohe pead, jah?“
„Ei, kohe ei pea ma midagi, aga
võiks!“ Stav oli paras tähenärija, aga Reenile meeldis see.
Tundus, et Reenile meeldis kõik mehe juures, ilmselgelt oli ta
armunud, aga kui naine esimest korda armub, siis ta ongi
tagasihoidlik. Mõnikord tundis Reen piinlikkust sellepärast, et ta
oma vanuses veel süütu oli. Mäletas ta juba ju kuidas kooliajal
klassiõde uhkeldasid ja rääkisid kellega nad maganud on. Reenile
tundus see vulgaarne ja nõme, ta isegi häbenes neid klassiõdesid
kes kelkisid kui palju ja millised partnerid neil olnud on ja
milliseid poose nad harrastanud on. Salme-memm oli Lorietile maast
madalast õpetanud mis on tabu ja millest sobib rääkida. Alati
kordas Salme, et naise süütus on naise au. Kui kord selle kaotad
siis enam tagasi ei saa. See teadmine salvestus Laureenile
alateadvusse ning jäi isegi mingil määral ta elu juhtima. Sestap
tahtis ta enne ka Kustit tundma õppida, kui ta üldse lasi suhtel
intiimsemaks kulgeda.
„No, räägi. Mis plaanid sul on?
Näen ju, et mingid mõtted sul peas ringlevad, aga välja öeldud ei
saa,“ tunnistas naine.
„Näed? Kas sa oled nägija?“
Stav kohe ei saanud ilma tögamata.
„Jah, ja ma olen tegija ka, kui sa
veel aru saanud pole!“ Reen ei jäänud vastust võlgu.
„Selles pole ma iial kahelnud!
Mõtlesin, et ehk lähsks kuhugile. Näiteks Võrru. Või on sul mõni
eriline paik, mida külastada sooviksid? Tahad ehk kodukohta
külastada?“ pakkus Stav.
„Norid või?“ Reeni solvas vihje
kodule, kuid Stav ei saanud sellest aru.
„Mis mõttes, nagu?“
„Ah, ei midagi!“ Reen oli
resoluutne.
„Sa oled väga mõistatuslik naine,
saatuslik naine, nagu öeldakse,“ tunnistas mees.
„No sellisel juhul oled sina
saatuslik mees,“ tunnistas ka naine. „Aga mineku suhtes, no ma ei
teagi, ei taha sulle tüli teha. Aga vaid sellisel juhul olen nõus,
kui mina ostan autole kütte sisse,“ pakkus Reen.
„Nalja teed või? Mu auto paak on
kütet triiki täis, ei mingit ostmist!“ Stav võttis ka hädavale
kasutusele, sest ta mitte ei tahtnud leppida, et naine maksaks.
Pealegi oli Stav ammu mõelnud, et millest naine üldse elab ja maja
ehitab, kui ta kusagil tööl ei käi. Aga Reeni käest ta seda
küsida ei söandanud, kartes, et naine solvub või vastab teravalt.
Pealegi polnud neil ühist rahakotti ja sellise küsimuse küsimine
poleks kenasti kõlanud.
„Okei, aga, ausalt öeldes, ma ei
tea isegi kuhu mina tahaksin. Pole selle peale mõelnud ja su
pakkumine tuli nagu välk selgest taevast. Ma pole üldse harjunud
inimeste keskel olema ning mingisse rahavarohkesse kohat ma küll ei
igatse,“ andis naine teada. Eks ta pelgas neid kohti, sest ta oli
siiski teadmata kadunute nimekirjas ja kartis, et mõni terasema
silmaga inimene võib teda ära tunda. Aga Stavile ta sellest rääkida
ei saanud. Tegelikult oli Reen kordi mõelnud, et ehk oleks targem
oma minevikust Stavile rääkida, aga ta ei usaldanud meest veel.
Samas saaks ta olemine palju kergemaks ja õhk hingatavamaks, ta ei
peaks pidevalt jälgima mida öelda võib ja mida mitte. Stav oli
terane noormees, kes oskas niigi ridade vahelt liiga hästi lugeda,
ning iga vihje minevikus suunas, võis teda uusi küsimusi küsima
sundida.
„No sõdame siis kasvõi metsa, aga
lähme kuhugile!“ Stav mõtles seda tõsiselt ning isegi metsi,
põnevaid ja ürgseid leidus Võrumaal palju. Mees oli kindel, et
Reen ei tunne Võrumaad, muidu oleks nende vestluse käigus mingi
mõnus kohake üle naise huulte ikka tulnud.
„Mul pole midagi selga panna!“
„Tüüpiline naine!“ Stav muigas.
„Ma sulle teen siin tüüpilist
naist!“
„Kuidas sa teed?“
„Jäägu see sulle koduseks
ülesandeks,“ muigas Reen.
Kuna kindlat sihti neil silme ees ei
olnud ning Reen rahvarohkesse paika minna ei tehtnud siis sõitsid
nad Koidula piiripunkti, aga Stav jälgis pidevalt naist. Ta nägi,
et rahavarohkes piiripunktis tõmbas naine ennast kuidagi kössi ning
püüdis oma nägu varjata. See tekitas mehes segadust, samas kartis
ta, et ehk pole naise vaimse tervisega kõik korras, kuid sellele
mõttele jõudis ta küll alles esimest korda. Siis mõtles ta juba,
et äkki on Reen mõnest haigast põgenenud patsient, et ta nii
käitub, kuid lükks oma mõtted tagasi, sest metsas olles oli Reen
hoopis teustsugune ning ta ju hoiatas ka meest, et pole harjunud
rahvaga ja ei taha kusaguile minna. On ju Stavil ka endal selliseid
perioode olnud, kus ta lausa vanemaid eiras, kuigi ema käis kogu aeg
kontrollimas kas ta paojakesel on ikka kõik korras. Lisaks meenus
Stavile taas sõjaväkke minek ning hingehaavad esimese armastuse
pärast, ka siis üritas mees erakuelu elada, aga katsu seda aega
teenides teha. Ta oli sunnitud suhtlema ja käskudele alluma ka siis,
kui hing oli lootusetult ribadeks.
„Millest sa mõtled?“ Reen nägi
silmanurgast, et mees on mõtteisse vajunud.
„Sinust, mu kallike, sinust mõtlen.
Kellest muust ma ikka mõelda saaksin,“ vastas mees.
„Aga tegelt?“
„Tahad täpselt teada? Tead, ma
vaatasin tõesti sind ja mõtlesin sinust. Mõtlesin, et sa tõesti
ei vaja rahvast, avalikke kohti ega mingit melu. Ilmselt oled
harjunud metsas eremiidina elama...Ja siis ma mõtlesin, et miks sa
küll mind omaks võtsid, kui võtsid. Ja siis ma tajusin, et midagi
on su minevikus, mis sulle valu teeba ja millest sa rääkida ei
taha. On mul natukenegi õigus?“ Stav vaatas nukrate silmadega
pisikest Reeni ja ootas vastuseid, kuid ei lootnud, et need naise
suust tulevad. Ta lootis vaid, et ta oma selgitusega Reeni ei
solvanud, sest ta niigi jättis krõbedamad mõtted välja ütlemata.
„Stav, ma luban, et ma räägin
sulle kunagi oma minevikust. Selles on sul õigus, et see teeb mulle
siiani haiget, nagu ka sulle su esimese armastause lugu. Aga luba, et
ma teen seda teisel korral, praegu ma pole veel valmis,“ kordas
naine ennast taas.
„Luban, mu arm, luban!“
26. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar