14.peatükk
„Nooh, sa vennake magad ennast nii
emakseks ka veel!“ tögas Mathilde, kui Lembit lõuna ajal ennast
voodist välja vedas.
„Jaajahh,“ hoidis mees kubemest
kinni ja lausa jooksis tualetti.
„No mis siis nüüd? Kirbud kubemes
või?“ hõikas õde talle järele.
Lembit naases kuselt ning kamandas
õde, et ta kohvivee keema paneks. Mathilde kuuletus.
„Ja vaata, et sa uuesti magama ei
keera, keetsin sulle seda värisevat seapekki.“ hõikas õde taas.
„Jaajahh,“ nagu ei osanudki
Lembit muud vastata.
Mees pani riidesse ning hakkas
paaniliselt oma nutitelefoni otsima, kuid ta ei leidnud seda
kusagilt. Lembit arvas, et unstas mobla Reili öökapile ning
otsustas, et peab selle kohe kätte saama. Ilma pikemalt mõtlemata
pani ta linnariided selga ning võttis auto võtmed.
„No kuhu sa nüüd kiirustad?!
Praad jahtub nii ära ka veel!“ ehmatas õde.
„Kuhu? Kuhu? Kuke suhu!“ vastas
unesegane vend.
„Ja oma mobla jätad ka koju?“
hõikas Mathilde talle järgi.
„Misasja? Mobla on kodus või?“
ärkas Lembit selle teate peale justkui unest.
„Muidugi! Vana mees ja tuli takkus
kohe! Arvasid, et unustasid selle armukese manu või?“ tögas õde.
„Jaajahh,“ oli Lembit nagu
rikkiläinud grammafon, mis ühe ühte fraasi kordas.
„Muide, Reili helistas.“ teatas
Mathilde.
„Mida? Misasja? Sa nuhid minu
asjades või? Mida kuradit sa talle nüüd kokku keerasid?!“
turtsatas vend vihaselt.
„Rahune nüüd maha! Justkui mina
oskaks selle saaniga midagi teha! Põrgusse mingid hiigelsuured ja
tobedad moblad!“ pahandas õde, et vend teda umbusaldas, ehkki
Mathildel tegelikult oligi kiusatus kõnele vastata, aga ta ju ei
osanud.
„Tahad sa ehk mulle sellest Reilist
rääkida?“ muutus vana naine kavalaks.
„Ei taha! Ja üleüldse, tegele oma
asjadega ning ära topi nina teiste ellu!“ muutus venna hääletämber
lausa bassiks.
„Rahu nüüd! Oi, kui kuri vend mul
on!“ ehmatas õde.
„Olgu, olgu, vabandust!“leebus
Lembit.
„Kas tõstan prae lauale? Või
teatad nüüd, et kõhuke polegi tühi?“ pidi õde kohe kuisama.
„Tõsta, tõsta! Aga mul on omal ka
käed otsas, võin seda ise ka teha!“ ei olnud režiimiga sassis
olev vend just jutukas. Pealegi tahtis ta Reilile tagasi helistada,
kuid ei olnud hetkel sobivat kohta ega aega selleks.
„Ära torise! Vanaks hakkad jääma,
vennake!“ möönas õde.
„Sina võid seda tunnistada, aga
mina kindlasti mitte! Ma ei ole vana, mul on pigem uus noorus“ sai
õde väga optimistliku vastuse vennalt.
„Kas see on kuidagi Reiliga seotud?
Kas see Reili...?“ oli Mathilde uudishimulik, kuid vend katkestas
ta küsimustejada.
„Kas? Mis? Kes? Pole sinu asi
uurida!“ oli vend resoluutne.
„No vanasti sa ikka jagasid oma
armuasju minuga, küsisid targa õe käest abi, aga nüüd....Sa ei
usalda enam mind?“ ei saanud Mathilde ikka veel midagi teada.
„Usaldan ikka, usaldan, õtse! Ära
pane mind tähele! Pool päeva maha magatud ja režiim sassis, eks
see teeb oma töö. Tahaks lihtsalt rahulikult ärgata ja ennast üles
leida. Praegu tunnen, et mu füüsis istub laua taga, aga vaim on
alles teki all. Vabandust!“ avameelitses vend.
„Mõistan sind. Aga kas see Reili
on su noorepõlvearmastus? Kas te suhtlete siiani? Kas tema oligi
põhjuseks, et su abielu ei sujunud?“ uuris õde nüüd juba malbel
toonil.
„ Jah, õtse, jah, just tema see
ongi. Aga minu abielusse ta ei puutunud. Me polnud aastakümneid
kohtunud ja nüüd, hiljuti, jooksime juhuslikult kokku. Mis kõige
hullem-vanad tunded lõid nüüd, raugaeas, veel lõkkele! Ma olen
ise ka jahmunud, aga nii on. Ta on hea naine. Aga saatus tegi
õigesti, et meid nooruses kokku ei liitnud!“ takerdus mehe jutt
pisaraisse ning ta ehmatas, et hakkas juba õele südant puistama.
„Oot, oot, mis snid painab,
vennake?“ oli õde segaduses.
„Painab see, et, et, et....“
„No räägi, mis sa kokutad!“
ühmas Mathilde.
„Painab see, et me, et ma, et Reili
on hemofiilia edasikandja ja sellepärast riskis ta oma eluga mõnes
mõttes. Tal ei ole ei peret, ei lapsi, sest ta ei tahtnud neile elu
pärast, elu anda. Mõistad?“ uuris Lembit.
Mathilde neelas keele alla. Kogu tema
entusuiasm ja jutukus oli koos keelega alla läinud, kõhukoopasse,
ning surus sealt juba mujale, ning tahtis okserefleksiga välja
tulla. Ta oleks nagu venna jutust mürgituse saanud. Tema maailm
peatus sõnal-hemofiilia.
„Õde, õtseke, kas sul on halb?“
ehmatas Lembit ning ruttas vee järgi ning ulatas kruusi veeha õele
ning sundis teda jooma.
„Noh, kas hakkas kergem? Joo, joo
veel, see teeb head!“ juba kahetses ta, et oli õele südant
puistanud.
„Lemps, sa tahad öelda...? Sa ei
taha ometio öelda...?“ ei suutnud Mathilde ühtegi küsimust
lõpuni küsida, aga terane vend juba taipas millele õde sihib.
„Ma ei tahaks öelda, ma ei tahaks
uskuda ka, aga...Ma ei oskagi sulle üheselt vastata, aga Reili on
aastakümneid uurinud ka meie suguvõsa ja rääkis mulle nii
mõndagi. Jah, ma tean millele vihjad ja mida kardad, kardan isegi,
aga ei ole milleski veel kindel. Ja üleüldse ma ei tahagi midagi
enamat teada ega edasi uurida, sest ma ei taha teada, et meis Reiliga
võiks üks veri voolata. Jah, me oleme taas Reiliga lähedased, nagu
kunagi ammu, aga õnneks oleme nüüd juba vanemad ja pere enam
planeerima ei hakka. Usun, et taipad, miks sellele vihjasin.“
selgitas vend.
„Sa püha peetrus küll! Ma olen
kogu elu korranud, et issanda teed on imelikud ja nüüd ma kordan
taas, need on ikka juba rohkem kui imelikud! Mis pagana pihta saatus
mulle nii suuri tagasilööke annab? Kus ja millal ma suure vea
tegin? Jah, viga oli vast ka see, et ma Johhannesesse armusin ja sugu
tegema hakkasin, aga see on ju suur ja tähtis elu osa. Ja ma ei tea
ühtegi inimest kes elus vigu poleks teinud, aga mis pagana pihtsa
see saatus mind just kuisab ja grammigi ei soosi!? Kas ma tõesti
olen nii jube inimene ja maailma suurima patukott? Et see Johhannes
siit lahkudes kõik minu õlgadel pidi jätma ja mind kaasa ei
tirinu!“ ahastas memm.
„ Sa ei ole halb inimene, aga
inimestele antakse ikka siin elus nii suur koorem mida ta kanda
jaksab! Järelikult oled üks tugevamaid inimesi siin maaminal,
järelikult oled ka oma lahkunud abikaasast kordi tugevam, et kõik
sinu kanda jäeti. Aga Reili rääkis mulle ühe loo, loodan, et oled
nõus kuulama. Nii siis:
„Ma
ei tea mida ma öelda või mitteöelda tahan, aga jah, ma olen
hemofiilia edasikandja, ehk siis sama diagnoosiga, mis sinu õde.
Mind lapsendati haiglast juba imikuna ning sain sellest teada alles
kasuvanaema surivoodil. Miks mul lapsi ei ole? Mingisugune sisetunne
ei tahtnud neid ilmale tuua, olen kaks korda elus aborti teinud. Jah,
mul oli üks kavaler kellega meil pikalt visiitsuhe toimis, aga ma
pole kunagi mehele läinud. Ja kuna ma kahel korral kaotasin meie
ühise lapse ära, purunes meie suhe, sest kallim tahtis isaks saada.
See on ju loomulik. Miks peaks üks mees sellepärast kannatama?
Kindlasti mitte. Aga see pole veel kõik. Ma ei tea mida ma öelda
või mitteöelda tahan, aga jah, ma olen hemofiilia edasikandja, ehk
siis sama diagnoosiga, mis sinu õde. Mind lapsendati haiglast juba
imikuna ning sain sellest teada alles kasuvanaema surivoodil. Miks
mul lapsi ei ole? Mingisugune sisetunne ei tahtnud neid ilmale tuua,
olen kaks korda elus aborti teinud. Jah, mul oli üks kavaler kellega
meil pikalt visiitsuhe toimis, aga ma pole kunagi mehele läinud. Ja
kuna ma kahel korral kaotasin meie ühise lapse ära, purunes meie
suhe, sest kallim tahtis isaks saada. See on ju loomulik. Miks peaks
üks mees sellepärast kannatama? Kindlasti mitte. Aga see pole veel
kõik.“
„Mina
küsisin vahele; „Hmm, mnjah. Saa tahad siis väita, et oled mu
sugulane? Mis moodi?“ ja Reili vastas; „Ma ei ole midagi väitnud,
jagan sulle vaid oletatavaid juhtnööre. Taipad? Vihjeks on
Mathilde, aga jäägu see sulle koduseks ülesandeks, kas, kuidas ja
kes ma sulle või sina mulle olla võiksid. Mina tegin uuringutega
algust ja olen tõesti palju, tõe välja selgitamiseks, vaeva
näinud, aga kui see ka sind tõsiselt huvitab siis tegele nüüd ise
edasi. Ja ühte ma ütlen, sada protsenti ei saa ma milleski kindel
olla, need on vaid oletused ja andmed mille ligi ma pääsesin, pluss
veel vereuuringud ja asjad. Hulga tööd on tehtud, aga suurem hulk
ootab veel ees. Mina tänaseks lõpetasin. Jah, ma mõistan su
hämmingut. Mõistan ka seda kui sa mind ei usu. Ka mina ei usu
paljusid asju, situatsioone ega ka inimesi. Antud juhul on teised
lood, ma panin kõik oma tutvused mängu ja olen väga, väga pikki
aastaid seda asja uurinud, sest kasuvanaema on kaua juba surnud ning
kasuemaga katkes meil kontakt peale kasuvanaema surma, sest ta pole
siiani oma emale, ehk siis minu kasuvanaemale suutnud andestada, et
memm surivoodil mulle tõe välja ütles. Olgugi, et olin juba enne
vihjeid saanud ja kahtlustasin või mu hing tundis, et minu vanemad
ei ole mu pärisvanemad. Selle asja tunneb ära. Mitte ainult
välimuses sarnsust otsides, aga kõik on kuidagi võõras. Mäletan
kuidas mu lähim sõbranna kogu aeg rääkis kuidas talle meeldib oma
ema ja vanaema lõhn, see on nii kodune ja parim asi maailmas.
Hakkasin minagi siis oma ema ja vanaema lõhna taga ajama, kuid ma ei
tundnud midagi. Pigem iga kord kui ma salaja püüdsin emat või
vanaemat nuhutada, sain selle eest sugeda. Nad nagu kartsid midagi.
Nüüd mõistan, et tegelikult kartsidki, sest ehk olid nemad oma
vanemate lõhna tundnud ja sellest suures vaimustuses. Ehk taipasid,
et ma ei tunne nende lõhnas kodutunnet, armastust ja soojust? Olen
nii palju sellele mõelnud, kuid vastust ei leia kusagilt, sest mul
pole olnud õnne oma vanemaid tunda ja nendega koos kasvada.“
Mahtide
sai shoki. Ta ei osanud enam midagi öelda, kui tal üldse oligi
midagi lisada. Naine tundis ennast väga halvasti, kuigi plaanis
sõbranna juurde Tenerifele mõneks ajaks kolida, kuid ei suutnud
sellest vennale isegi mainida. Kogu ta maailm oli kokku varisenud. Ta
tahtis üksinda olla.
„Õtse,
sa ei kujuta ette mida ma tundsin kui Reili mulle sellest kõigest
rääkis! Jah, ma kujutan ette, et ka sinul on praegu väga, väga
valus seda kõike kuulda, aga ma tahaksin sinu arvamust kuulda.“
oli vend mures.
„Siin
polegi midagi rääkida. Kõik on öeldud!“ oli õel nagu
klaasistunud pilk ees.
„Aga
mida teha? Kas uurida edasi või jätta kõik sinna paika? Ma muidugi
ise eelistaksin jätmist.“ uuris vend.
„Mis
see ikka annab kui minevikus torkida? Rebib lihtsalt vanad haavad
lahti...Jah, öeldakse küll, et kes minevikku ei mäleta see elab
tulevikuta, või siis kes minevikku ei mäleta sellel silm peast
välja. Mul on ükskõik, nagunii silmad ongi juba poolpimedad ja mis
tulevikku sa enam tahad.“ oli Mathildel oma versioon olemas.
„Las
ta siis jääb. Olgugi, et Reili soovib hingest kogu tõde teada
ja...Aga mina ei soovi, sest ma ei taha ennast verepilastaja- või
tontteab kellena tunda. Kas sina, õtse oled kuulnud, et sugulastel,
kelles voolav üks veri, on tugev seksuaalne ligitõmme? Minu teada
Saksammal on sugulasega vahekorda astumine seksuaalkuritegu ja ka
karistatav. Nad tahavad sellega ära hoida puudega järglaste
sündimist. Aga kuni on maailm täis adopteeritud lapsi siis me ju ei
saagi kunagi ehk teada, et me sugulasega sugu teeme. See on vaieldav
asi. Kui ikka palju on sellise saatusega lapsi, nagu Reili, siis pole
üldse ime. Tean, et see on sulle valus teema, aga ma ei mõista
vahel seadusi. Kas partnerid, enne, kui nad seksuaalvahekorda
astuvad, peavad aastaid uurimistööd tegema, et nad verd ei
pilastaks või mida iganes?“ oli vend hämmingus.
„Jah,
õe-venna ja teiste veresugulaste vahel on jah paraku tugevam
seksuaalne tõmme. Sarnaste inimeste vahel on ka. Kui armuvad
omavahel vend ja õde, siis on see päris karm juhus, neid on raske
lahutada, sest nad oleks justkui üks isiksus. Lähedaste vaheline
intiimsuhe, ehk intsest on ohtlik, sest kui sünnib laps, siis
kannatab ta geneetiline mutstasiooni all mis on laiaulatusliku
tähendusega, mis omakorda vähendab populatsioone. Karm reaalsus!“
oli õel valus seda teemat lahata, aga ta seisis silmitsi faktiga mis
teda liiga lähedalt ja valusalt puudutas. Pealegi hoolis ta oma
vennast ning tahtis Lempsi valgustada veidi. Pealegi oli kõigile
kolmele, nii Mathildele, Lembitule kui ka Reilile parem, et maailm ei
saaks Reili ja Lembitus vahelisest sugulussidemest teada, sest see
rikuks nende kõigi elu.
Liiga
palju kapikaid oli elu selle suguvõsa kodaratesse loopinud ja need
kaikad olid liiga suurte mõõtmetega. Need rikkusid kodarad
igaveseks. Kui palju tahaks Mathilde oma lemmiksugulasele eluüpetust
anda, oma salasoovidest pajatada, mid akõike veel, aga ta ei saa.
Taas üks kaigas ta kodarais. Aga Mathilde lõi juba käega, sest ta
oli ennegi tõdenud, et kui laseb mõnest asjast, millest ta aastaid
kiivalt kinni hoidnud on, lahti, alles siis toimub muutus paremuse
poole. Naine otsustas oma elu muuta ja haaras kaasa ka venna, kes oli
vaimselt väga rusutud. Ja võimalik, et füüsiliselt ka, sest seks
noores eas annab energiat, aga vanemas eas röövib, vähemalt
meestelt.
3.-4.jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar