- peatükk
Mathildel hakkas paha, tal hakkas nii
paha, et oleks peaaegu minestanud. Mis oli saanud positiivsusest
nakatavast memmest, kes oli enne olnud ikka paljudele eeskujuks? Eks
vanadus, haigused ja raske elutaak teeb oma töö ja küllaps see
kõik oli mõjunud ka Mathilde närvidele. Naisel oli väga raske, et
külaline lahkus, aga ega keegi ei jõua lõpmatuseni negatiivsust
taluda, halb hakkab nii talujal kui negatiivikul endal.
Naine komberdas arstikapi juurde,
võttis sealt validooli ja pani keele alla, sest polnud kelleltki abi
oodata. Ta oli just peletanud minema inimese kes tema jaoks alati
olemas oli. Ning vend oli teda hoiatanud, et võib naasta alles
hommikul. Korraga meenus vanale naisele, et ta oli oma käärkambri,
mis kunagi oli ta lemmikkoht, unasrusse jätnud. Kaua polnud ta ka
palvetanud ega andestanud. Negatiivne energia, nagu suur pomm, oli
tema sisse pesa teinud ja see tahtis plahvatada. Mathilde läks
käärkambrisse ja kui ta sealt paari tunni pärast välja tuli, oli
endine Mathilde tagasi. Ta oli nii rõõmus, et otsustas väljamaal
resideeruvale sõbrannale kõne võtta, sest vana naine tahtis
suhelda.
„Ohoo, ennäe kes minu järgi
igatsust tunneb!“ ei suutnud sõbranna oma emotsioone taltsutada.
Eks ta oligi üks suur energiapomm ja kui naine juba vanas eas armub,
siis ta muutub veel elavamaks.
„Tead, ma siin ennist mõtlesin,
et...äkki leiad mulle ka ühe noore maha ja võtad oma ulu alla?
Muidu kõngen siia vanadusse ja üksindusse ära. Ja noored mehed
pidavat vanad naised terveks ravima.“ säras Mathilde.
„Ossaa! Ma ei tunne sind äragi,
sõbrake! Aga selline suhtumine mulle juba meeldib! Kas broneerin
kohe sulle piletid?“ oli sõbranna üllatunud.
„Oota veidi, ma pean vennal kratist
kinni haarama ja endale midagi uut ostma minema, kes mind, vanurit
ikka vanades hilpudes vaataks! Aga ma mõtlen seda tulekut päriselt,
kui ma muidugi vahepeal ära ei kõnge. Alalõpmata ole siin metsas
üksinda, nii võin veel libahundistuda!“ muutus Mathilde hääletoon
naeruseguseks.
Mathilde ei maganud terve öö, ta
kraamis tube, sorteeris kappidest riideid ja ladus prügikasti triiki
täis. Naine avastas, et oli astaid alles hoidnud kasutuid asju, eks
ikka mõttega, läheb vast kunagi vaja. Ja haigusest polnud haisugi.
Ta lausa kimas mööda maja ringi, ilma, et vajaks käimiseks tuge.
Mahilde oli nagu ümber vahetatud!
„Ei noh, kes sind nii vara üles
kupatas?“ astus Lembit hommikuaos uksest sisse ega jõudnud ära
imestada, et õde ei maga. Tegelikult juba õues nägi ta, et
prügikast on kahtlaselt täis ning hakkas juba muretsema. Eks õe
tervis pani ikka venda muretsema, kuigi Lembit ei tahtnud ka oma
käikudest loobuda, sest ta avastas ju alles hiljuti, et ei ela
üksnes õele ja endale, et tema ellu on tulnud keegi, kes kaalub
teised inimesed üles. Lembit oli armunud Reilisse ja see tunne oli
vastastikune, sest vanad lõkked olid taas lekkides ja nii kuumades
leekides, et lausa kõrvetasid.
„Kes, kes, ära uuri elu! Ja mis
süümepiinad sind nii vara koju tõid?“ vastas memm küsimuslee
küsimusega.
„Mina küsisin enne, kui panid
tähele! Süümepiinad või mitte, aga mis toimub? Kas keegi on meie
prügikasti täitmas käinud?“ oli mees segaduses.
„Jah. On küll. Ja see keegi seisab
hetkel sinu ees!“ teatas Mathilde reipalt ja ülbelt.
„No, noh, väga agar ja vilgas õde
mul, peaks mainima!“ imestas vend.
„Mis sa mõtlesid, et ma juba
surema hakkan või? Ei mina sure!“ naeratas Mathilde.
„Kas just surema. Ah, saa oled ikka
kah!“ ei saanud nüüd vend õe naljast aru. Tegelikult Lembit
polnud enam harjunud õe naljadega, sest ta arvas, et õe
naljasoolikas on kas umbes või kuivanud, sest viimasel ajal oli õde
väga tõre ja negatiivne olnud. Vend hakkas juba kahtlema, et kas
õele on kavaler siginenud, või on tõesti ta tervis nii korrast
ära, et hakkab päris ära pöörama.
„Lemps, ole pai ja tule aita mul
natuke mööblit nihutada. On teine nii lollis asendis, et pole otsa
ega äärt. Ja pealegi feng shui õpetuste järgi ei tohi voodiasend
kunagi nii olla, et tuppa astudes vaatavad voodis asetseva inimese
jalatallad vastu.“ targutas memm.
Lembit oli kogu öö armunektarit
joonud ja eaka mehe füüsis oli suhteliselt väsinud. Ta lootis, et
koju jõudes keerab kohe külili ja puhkab ennast välja. Aga ta ei
saanud ometi õele reeta mis muutused tema elus toimunud ja toimumas
on, sellepärast pidi ta oma loidunud lihased kohale vedama ja
ühiselt hakatigi mööblit nihutama. Lembitut hämmastas õe toores
jõud ja ta hakkas juba kahtlustama, et ega õel ometi mõnda meest
pole öösel kaisus olnud. Naistele mõjub tihtilugu suguelu just
elavdavalt, nenede eneriaülejäägid panevad peale vahekorda
tegutsema, pole siis ime, et mehed on viimaks nagu närtsinud
sidrunid ja ei jaksa mehetöid teha.
„Oehh, teine tera kohe!“ imetles
Mathilde elutuba, mille diivan sai teisele kohale tõstetud.
„Õtse, mis putukas sind vahepeal
hammustanud on? Ega tegu ei ole ometi isase putukaga?“ tögas vend.
„Käi kus kurat oma juttudega! Sa
ei tunne oma õde või? Kes sinu, kuradi sitaseid mähkmeid vahetas
ja kuseseid pesi, kui mitte õtse! Ja tema nüüd kahtleboma ões.
Häbi peaks olema!“ ärritus õde.
„Noh, seda, et...“
„No mis seda, et? Sa ei usu enam
oma õesse või? Võta roosad prillid eest, vend! Muidu hakkab veel
keegi, kaasa arvatud mina, su orientatsioonis kahtlema ja soovitab
need lillade prillide vastu vahetada!“ oli Mathilde kärme
väljaütleja.
„Ära nüüd ole nii tõre! Just
vaatasin, et mul on ikka armas ja hakkaja õtse, ja tema kohe
pahandama!“ sekkus vend.
„Kes sul siin pahandas?! Te mehed
olete kohati hullemad kui naised, solvute ja tõlgendate valesti.
Minuga on kõik hästi ja sa vaatad mind nagu oleks tonti näinud.
Mis sinuga juhtunud on?“ oli Mathilde mures.
„Kes meist solvus? Aga olgu, olgu,
targem annab järele!“ teatas vend.
„Vaat kus mul siin tark mees
taskust tuli välja!“ naeris õde juba häälega.
„Aga mida sa korraldad? Tahad uut
mööblit ostma hakata, et mööbeldad?“ tahtis vend teada.
„Ei ole veel plaanis, aga plaanid
võivad iga hetk muutuda, seega jään sulle hetkel vastuse võlgu.“
teatas Mathilde kindlameelselt.
„ No mis seal ikka. Tahad veel
mööbeldada või majandada? Kas on abi vaja või võin natukeseks
ajaks leiba luusse laskma minna?“ seisid vennal silmad vaevu lahti.
„Eks sa mine, mine, mine, saan
üksinda ka hakkama!“ teatas õde.
Lembit taarus oma tuppa ja puges
lahtiriietamata voodisse, kuid siis läks kööki tagasi.
„Õtse, kas Maris helistas? Kuidas
tal läheb ja kus ta elab?“ arvas Lembit õe heatuju põhjuseks
olevat selle.
„Ah, kobi kotile! Või tahad
alkomeetrisse puhuda!“ nähvas õde.
Ega mehel jäänudki muud üle, kui
uuesti voodisse pugeda, aga igaks juhuks võttis ta riided seljast,
sest teravakeelne õde võis tuppa astuda ja märkuse teha.
„Ei noh, vennal on vist luulud!
Huvitav mis selle luulu nimi olla võiks? Müstiline on ta mul, eriti
viimasel ajal. Aga pole minul õigust tema ellu sekkuda, niigi jättis
oma elu seal teiselpool Eestit ja tuli mulle appi. Las ta olla. Ma ei
tohiks üldse ta peale pahandada. Ah, et tama kohe arvas, et Maris on
helistanud. Aga miks? Äkki on vend ise Marisega kontakti leidnud ja
salgas seda minu eest? Väga kummaline! Ma pean seda teada saama! Mis
siis kui Maris ongi tagasi ja vend elab ehk poole kohaga mu
lemmiksugulase juures? Kus ta, kurivaim, ikka muidu pesitseb? Oi, kui
sellel on tõepõhi all ja mind hoitakse kõigest eemal, siis seda ma
küll ei andestaks juba! Assamait, vend unustas oma mobiili siia! See
on hea! See on väga hea! Pagan, see on ju nutitelefon, ma ei oska
selle atribuudiga küll midagi peale hakata!“ möönas Mahtilde
ning lõpetas monoloogi enesega, mida ta tihti üksinduses olles
harrastas, sest nii tundis ta, et ei ole majas üksinda.
Mathilde küüris ümisedes pliidi
kohal olevat kollast pottseina, kui venna telefon tirisema hakkas.
Naine viskas küürimislapi käest ja tõttas laua juurde, millel
telefon asetses.
„Reili. Pagan! Kus kohast ma
sellist nime enne kuulnud olen? Reili, Reili, no mitte ei meenu!“
üritas ta kõnele vastata kuid ei saanud sellega hakkama.
„Fakk juu, nagu noored ütlevad. On
ikka asjad leiutatud, pole nuppugi kuhu vajutada! Praegu saaks kohe
uurida kes see Reili sihukene on! Oi, vennas, millega või kellega sa
seotud küll oled? Pagan, kas mitte ei olnud Reili see...?“ meenus
Mathildele midagi minevikust.
1.-2. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar