Märka märke!

MÄRKA MÄRKE!

  Erle tõusis varahommikul, tõmbas köögikardinad eest ning nägi, et üle öö oli talv saabunud. Siidpehmed lumehelbed mänglesid vana talumaja aknaklaasidel, nagu meelitaks perenaist õue. Erlel ei olnud valikut, ta pidi niikuinii minema, kõndima maha viis kilomeetrit, et jõuda rongile, mis teda pealinna sõidutab. Tähtsale töövestlusele ei tohtinud ju hiljaks jääda!

  Hommikukohv joodud ning kerge meik tehtud, asus naine teele. Juba esimesel kilomeetril kattis naist lumekiht, mida iga hetkega hakkas taevast alla sadama üha enam. Kogu teerada mattus valge vaibaga, aga ühtegi lumesahka liikvel ei olnud. Kummaline, mõtles naine, sest tavaliselt töötasid sahamehed selliste ilmade korral lausa öösiti, et teed puhtaks saada.

  Umbes kahe ja poole kilomeetri pealt ilmus naise teele vares, kes hakkas temaga ühte sammu astuma. Erlele tundus nagu tahaks lind talle midagi öelda või koguni millegi eest hoiatada. Naine kohmetus, sest tänane päev pidi panema tema saatusenumbrid õigetesse tulpadesse, sest ta vajas seda töökohta lausa ellujäämise nimel, sest rahatagavarad olid otsakorral, aga tühja kõhtu kannatada ei taha ju keegi.

Vares kõndis umbes veerand tundi naise kannul, mis tekitas Erles kõhedust, kuigi muidu ta neid linde armastas ja isegi toitis, aga täna tekitas see lind temas vastakaid tundeid, millele ta selgitus anda ei osanud.

  Paari kuu eest kaotas Erle rekkaõnnetuses oma kihlatu, kellega neil oli pulmakuupäev isegi paika pandud. Oktoobrikuu ootamatu jäitekiht maanteel, mille tagajärjel oli liiklus eluohtlik, ta kallim elu kaotaski, vaid kolm kilomeetrit enne koju jõudmist. Erle maailm varises põrmu, lausa nii, et ta ei mäleta kuud aega oma elust. Meenuvad vaid udused hetked sellest kuidas ta mööda elamist veavu ringi vegeteeris, teadmata kas ta selle aja jooksul üldse sõigi, aga igal juhul hing sees tal püsis.

  Vana talu, kus noorpaar elas, olid nad poole aasta eest mehe vanatädilt päranduseks saanud, kes üheksakümne viieselt vanadususrma suri. Talu asus tiheda metsa sees, viie kilomeetri kaugusel järgmisest talust. Sestap Erle eriti kellegagi ei suhelnud. Lastekodus kasvanud lapsena hoidis ta minevikust kõrvale ning püüdis seda unustada, kuigi kihlatu haritlasest vanemad, kes elasid õnneks hoopis teises Eesti otsas, tuletasid naisele ta minevikku meelde, ega pidanud raske saatusega miniast lugu. Nii saigi Erlest üksik hunt, kelle jaoks eksisteeris maailmas vaid tema kihlatu.

  Umbes kilomeeter enda raudeejaama jõudmist oleks naine justkui teise riiki sattunud, lumest ei olnud kübetki ning teid kattis kiilasjää. Ennast vaevu jalgel hoidnud naine pidi seal samas elu kaotama. Rekka, mis talle kiilasjääga kaetud kurvi siseküljel vastu sõitis, sattus külglibisemissse ja paiskus vahetult peale naisest möödumist kraavi. Erle sai shoki. Kui ta kraavipervelt istumast ennast mäletama hakkas, olid operatiivmasinad juba kohal ning rekkameest püüti elustada, kuid tulutult.

  Erle rong oli läinud, ühes sellega ka töökoht, mida ta endale väga ihaldas. Aga elurong oli õnneks rööbastel tagasi! Muu polnudki enam tähtis.

  Paar kilomeetrit enne koju jõudmist ilmus taas kusagilt vares, kas toosama, või keegi teine, polegi vahet. Lind lendas üle naise pea nii, et oleks seda peaaegu riivanud. Alles siis taipas Erle mida vares öelda tahtis! Alles siis jõudis talle kohale, et vares hoiatas teda, aga naine ei märganud isegi lindu tänada. Koju jõudes, süütas Erle küünla ja viiruki. Küünlaid põletas ta igapäevaselt, aga viirukeid erandjuhtudel.

Kui viirukisuits oli taluköögi mõnusat aroomi täis laotanud, tuli Erelele teadmine, et tema kihlatu päästis mõne tunni eest ta elu. Alles siis taipas naine kelle sisse läks ta kihlatu hing pärast maise teekonna lõppemist!

  Aitäh, vares Armand!

8. jaanuar. 2018.a.
   Vana-Rääma