Üksinda Maailmas 10.pt

 10.peatükk

„Kas sina, Mairold pole mõelnud Tiffanist lahutamise peale? Te ei elagi ju põhimõtteliselt koos.“ Robert uuris õbra käest, sest teda huvitas mis küll hoiab Mairoldit Eesti ja kodu küljes kinni, kui ta jagas oma elu rohkem Soome ja Hispaania vahel. Robert oli ise alles trellide tagant vabanenud ja teda häiris, et sõber sõitis sellel ajal just Eestisse kui temal oli plaan Hispaaniasse minna. Aga ilma sõbrata oli ju igav.

„Ei! Mina Tiffanist ei lahuta! Miks ma peaksin? Kui jään vanemaks, ja ei viitsi enam ringi hoorata, on mul olemas koht, kuhu tulla, ikkagi juurte juurde ja pealegi tahaka vahepeal lapselast ka põlvel kiigutada. Mulle piisab sellest, et ma Lorietist ilma jäin. Ei, ei! Eesti on ikkagi mu kodumaa ja Tiffani mu abikaasa, ma ei lahuta temast iial!“ Mairold oli resoluutne.

„Mis mõttes jäid Lorietist ilma? Kas su tütred juba täiskavanud ei ole? Peaks juba olema vast? No ja ega täiskavanud tütred ju ei peagi enam kodus olema ja kaua oodatud isa igatsema. Kõigil meil on ju oma elu.“ Robi targutas.

„Ah, tead...! See selleks, jah, Mariett tegi mind paari aasta eest vanaisaks ja ma tunnen ennast juba vanaisa staatuses ka. Elavad koos lapsega küll kodus alles, aga ongi parem. Noortel on tänapäeval raske oma elu alustada, kõik küsib raha ju. Ja pealegi kui laps lapse saab, pole temast nii ehk naa ema. Ja noh, väimees poiss oli nagu ta oli, paras laps, ei tea kas talle üldse kohale jõudis see isastaatus. Ega tal muud huvi vist ei olnudki, peaasi, et sai toru tühjaks, ja jälle tükiks ajaks rahu maapeal. Küll nad Tiffaniga kahe peale lapse üles kasvatavad! Tegelikult tahaksin isegi rohkem kasvatusest osa saada. Peakski lähiajal kodu külastama,“ pihtis Mairold.

„Okei, mõistan. Vanaks hakkad jääma, semu! Aga mis moodi sa siis teisest kaksiktütrest ilma jäid? Kolis kodust välja? Kui vanad su tütred siis juba on?“ Robert ei saanud oma küsimusele ennist vastust, sestap söandas ta küsimust korrata.

„Ah, kes teab kus ja mis sellest Lorietist üldse saanud on!“ Mairold oli masenduses ja kidakeelne.

„Mis seal ikka. Muretsed ehk üle? Mis ajast sinust ülemõtleja saanud on? Vanasti ei mõelnud poolt päevagi ette, tuli tunne ja lendasid teise maailma otsa, ilma, et oleks muretsenud kuidas kodustel läheb.“ Robi viskas minevikupattusid sõbrale ninapeale.

„Ma südamest loodan, et see nii on. Et ma üle ei muretse. Südamest loodan...“ Mairold neelas lause lõpu alla.

„Kulla semu, ma ei tunne sind enam äragi! Olgu, olgu, näib, et sa pole just jututujus, las ta siis jääb.“ Robert andis alla.

„Misasi jääb?“ Mairold ei saanud sõbrast aru.

„Ohjah, kus sa küll oma mõtetega viibid? Miks sa Lorieti pärast muretsed? Kui vanad su plikad on?“ Robert kordas ennast taas.

„Plikad on juba kaheksateistkümne aastased, täisealised, aga lapsed jäävad ikka lasteks. Ja pealegi kestab tänapäeval minu meelest puberteediaeg palju kauem kui kunagi. Lapsed lasevad alles kolmekümne aastastena vanemate turjal liugu, ei oska omadega hakkama saada. Vaat sul vabakasvatus! Oli meil kunagi nii võimalik? Kindlasti mitte. Ise tuli juba varakult taskuraha teenida, aga nemad...Loodan siiralt, et Loriett saab endaga hakkama, sest ta on meie perest üks arukamaid, on seda lapsest saati olnud, kuid meie hoidsime ja hellitasime Marietti rohkem, sest tema oli väetim, pisem ja põdurama tervisega. Eks saatus maksab kätte. Ilmselt tulebkli kogu aeg teda toetama jääda, sest noorel naisel pole sellist nägugi, et ta plaaniks tööle minna ning oma kätega raha teenida. Kahjuks. Kahkesateistkümne aastasele naisele juba enam vitsareegel ka ei kehti. Ise oleme oma tütre elu tuksi keeranud. Aga mu lootus, nagu juba mainisi, on Lorieti peal, ehk temast saab normaalne inimene, sest ta on töökas ja aus. Kui me just tema hinge ära mürgitanud ei ole ja ta mõne korgi otsa sattunud ei ole.“ Mairoldi silmad olid nukrust täis sellest kõigest rääkides.

„Mis selle Loretiga siis juhtus? Kõlad kuidagi väga nukralt.“

„Kui ma vaid teaksin. Kui ma vaid teaksin kuhu ta läks või mis temast saanud on. Ma oleksin üliõnnelik isa, kui ma saaksin teada, et ta vaid elus oleks, et ta mõne maniaki küüsi sattunud ei oleks...“Mairoldi silmad täitusid pisaratega...

„Misasja? Kas ta on kadunud siis? Kuidas nii? Kas sa pole oma tutvusi mängu pannud tema otsimiseks? Millal ta kadus? Miks? Oh, issand!“ Robert läks lausa närvi. Olgugi, et ta polnud helge minevikuga inimene, läksid talle sõbra lapsed väga korda. Meest pani imestama, et ta sõber, kellel on allilmas käpp sees, laseb asjal niisama minna. Ta tõesti ei tundnud oma sõpra ära.

„Ju ma siis olen unustanud rääkida! Sa katsu rohkem vabaduses elada, saad ka ilmaeluga kurssi! Kas teile siis vanagalamüüride taha lehti ei toodudki? Muidu olete seal rohkem eluga kursis, kui vabaduses elavad inimesed ja nüüd tema ei tea midagi...“ Mairold torises ja sõber mõistis teda. Robertile tõesti ei meenunud, et oleks Lorieti pilti lehes näinud. Aga pole ju ka ime, sest kasvueas näitsikud muutuvad ja muudavad oma välimust tihti, juba poole aastaga võib tüdrukust tundmatuseni muutunud naine sirguda. Kuid nime järgi oleks ta ju sõbra lapse siiski ära tundnud. Küllap oli see uudis temast lihtsalt mööda läinud. Samas, vanglas olles, muutusid veriseks isegi pedofiilidest vägistajad, kui nad lugesidid mõne lapse kadumisest lehes, justkui oleks kade meel olnud, et ise last endale allutada ei saanud. Küllap oligi, miks nad muidu kaastunnet üles näitasid. Või tahtsid nad kaasvangide ees süütukest, kes on ilma süüta trellide taha juhtunud, mängida? Kes täpselt selliste haigete inimeste maailma teab, küllap üht, küllap teist. Ja ega juhused, et süütu vangi satub, pole ka meie ühiskonnas harukordsed nähtused. Mida muidugi ei saa Robi kohta öelda, sest ta on ikka paras frukt, kes saagi kohe maha murrab ja rahaks teeb. Isegi sõprade tagant varastamine ei pannud teda kahetsema, kuigi Mairoldit ta kas kartis või austas, sest tema tagant polnud tõesti mees midagi ppihta pannud, või siis oli tegu mõne pisiasjaga või pisisummaga, mida sõber ei avastanud.

„Ei noh, selline asi võtab sõnatuks! Aga kas sa ei ole mõelnud, et see asi tuleks uuesti üles võtta?“ Robert tõesti muretses.

„Mis sest enam kasu on? Ja kui ta leitaksegi üles, mis sa arvad, et ta koju tagasi tuleks või? Ma usun, et ta just pere eest põgenes, peale Salomia-memme surma, kes oli ainuke lähedane inimene talle siin maailmas. Loriett oli alati erak, tüdruk, kes kas pelgas või ei tahtnud suhelda. Aga, nagu ma ennist väitsin, oleme meie, kõik kolm tema pere liiget selles süüdi. Kahtesemiseks on ilmselt liiga hilja, sest see rong on läinud ja ei liigu enam iial, millega ta läks. Loodan südamest, et ta ükskord andestab meile! Ma olen mõelnud, et ehk siis, kui ta peaks kunagi pere looma ja lapsed sünnitama, ehk siis...laste nimel otsib ta meid üles. Aga see on ainult õhkõrn lootus. Ja pealegi kas ta tahab, et ta lapsed teaksid millised vanemad tal on? Aga selles, et ta elus on, olen ma millegipärast päris kindel. Lapsed on mul ju ühe munaraku kaksikud, nagu kaks ühes, Mariett tunneb, et ta teine pool elab. Samas, mina ei ole just ebausklik, aga tunnen ka, nii müstiline, kui see iseendalegi tundub, aga nii on ja nii ilmselt jääb ka, sest kohtun vaimusilmas temaga aeg ajalt. Ja just enne tütre kadumist alles õppisin ma teda tundma, austama ja armastama. Alles siis sain aru oma ja meie pere vigadest, et olime teda alahinnanud, taga kiusanud ja vihanud. Ma ei teagi tegelikult miks, sest see, et Mariett sündis haigena ja äbarikuna, ei tohiks vanemaid vääriti teist last kohtlema panna. Ilmselt olin oma abikaasa poolt mõjutatav ja läksin temaga kaasa, igas mõttes. Uskusin kõike, mida Tiffani ja Mariett väitsid. Olen ikka loll ja halb isa olnud!“ Mairold nuttis nüüd juba päriselt.

„Täitsa lõpp! Aga sõber, palun ära süüdista ennast! Palun sind! Ma soovin kogu südamest, et Mariett tunneks õigesti, et Loriett on elus! Ja anna mulle andeks, et ma tõesti sellest midagi ei teadnud. Sõber, ma hoolin sinust väga! Nüüd mõistan ka miks sa oma abielus nii kinni oled, kuigi jätad mulle tihti teistsuguse mulje. Anna mulle andeks, et ma üldse julgesin sinu abielu kohapealt sõna võtta! Kes mina üldse sinu kõrval olen? Olen üks armetu vennike, kes on kogu oma elu valede laviini otsas ära elanud, koorinud isegi oma sõpradelt seitset nahka ja ikka veel olen elus. Anna mulle andeks!“ Roberti silmad olid ka veekalkvel.

Mehed lõid käed ja läksid poodi viina järgi, sest sõber Robi vangist naasemist tuli ju tähistada.

18. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma