- peatükk
„Ohoo, sind ei tunne äragi! Olid
enne kaunis ja oled nüüd veel kaunim!“ Kusti kiitis Laureeni, kui
ta peale tööpäeva lõppu metsamajja jõudis. Laureen punastas.
„Tead, ma mõtlesin, et ma vajan
imago muutust ja tegin selle mõtte teoks. Vanad asjad ja
situatsioonid, mis sulle negatiivselt mõjuvad, tuleb oma elust välja
heita, et uued ja postiivsed ruumi saaks. Punased juuksed on mul
olnud kogu elu, aga blondipäine pole ma kunagi olnud, sestap
otsustasidngi juukseid värvida,“ selgitas Laureen tõsiasja ja
nägi oma uue soengu ning värvitud silmadega välja nagu mõni
barbinukk, armas ja veetlev.
„Jaa, sul on õigus, kullake, sul
on tõesti õigus!“ Kusti muheles.“Aga nüüd asjast. Hellasin
sulle ennist, et mul on tänaseks plaanid ja nagu ma aru sain, soovid
sa meelsasti nendesse plaanidesse mahtuda. Aitäh! Sinu heatahtlikku
lahkust ka kaunist ilma ära kasutades asuks siis kohe asja kallale.
Kas mu töökaaslased võivad täna siia grillima tulla?“
„Muidugi võivad! Kas teen kohe
tule alla?“ Laureen oli ülirõõmus. Juba see, et ta oma
peegelpildiga rahul oli, lisas temasse palju positiivsust ja mis tal
ikka sai sõbra sõorade vastu olla. Oli naine ju viimasel ajal
rohkem suhtlema hakanud ning päeval Võrus käies lausa õitsenud ja
naeratanud omaette nii, et sai mitmeid komplimente, ehkki mõni võis
vaadata teda nagu kohtlast. Talle meeldis Võru rahvas, kuigi oli
kuulnud, et sealne rahvas on kuidagi reserveeritum ja ei võta
võõrast omaks, eelistavad oma kogukonda. Aga Laureen ei uskunud
seda legendi, sest juba need inimesed, kellega ta oli viimasel ajal
tutvunud, olid sõbralikud ja lahked. Eks kõik oleneb võõrast ehk
sissetungijast enesest ka, kui tema suudab jääda sõbralikuks, ei
viska talle keegi kirvest selga, kuigi alati on ka erandeid.
„Ära näe vaeva! Ma teen kõik
ise, nii tule, kui grillin. Aga kui sa seda paljuks ei pea, kas
teeksid salati valmis? No sellise silomoodi salati. Kõik vajalik on
kotis.“ Kusti ulatas Laureenile toidukoti.
„Olgu. Meelsasti!“ Laureen lausa
säras. Isegi Kusti vaatas naist imelikult, et mis küll teda nii
rõõmsaks ja säravaks teeb, kuigi ta silm puhkas naisel.
„Ma siis lähen õue askeldama.“
Kusti musitas naist põsele, sest suudlemiseks oli Laureen pea ära
keeranud.
„Mida? Enam ei kõlbagi minu
suudlus, jah?“ Kusti haaras oma iludusel ümber kinni ja suudles
teda vägisi. Kes teab kuhu nende suhe oleks edasi jõudnud, kui
poleks töökaaslased juba uksele koputanud.
„Hkmhh,“ ühmas Theo.
„Tere!“ Kuu oli viisakam.
„Ahnii! Millal sa, Kusti juba
töökaaslastele heistada jõudsid?“ Laureen tegi kavalat nägu,
nihverdas ennast Kusti haardest vabaks ning teretas külalisi.
„Poisid, nüüd tegudele! Tuleb
kohe vägesid juhatama!“ Kusti kamandas.
„Oot, oot, ega sa tööväliselt
ometi meile ülemust mängima ei hakka!?“ Theo julges alati välja
öelda seda, millest mõtles.
„Rahu, poisid! Ma tulen kohe.“
Kusti tõmbas oma tooni tagasi.
„Anna andeks, musi, et ma sulle oma
plaanist telefonitsi ei rääkinud. Loodan, et sa ei solvunud, et ma
juba luba küsimata plaanid paika panin.“ Kusti ristas näed
rinnale ja tegi haledat nägu, nagu väike poiss, kes on pahandusega
hakkama saanud ja ootab isa reaktsiooni.
„Ei anna!“ Lureen teatas
resoluutselt, ise samas muiatas.
„Ah nii! Või tema ei taha mulle
andeks anda! Ma sulle teen!“ Kusti ajas Laureeni mööda elamist
taga ning nad mürasid nagu kevadised vasikad peale piima joomist.
Noorte suudlemismaratoni katkestas selle korral Kuu, kes tahtis käsi
pesta, sest nad olid otse peale tööd Laureenile külla tulnud ja
viisaka noormehena polnud Teet ehk Kuu harjunud toitu mustade kätega
puutuma.
„Olgu, lähme ka õue ning vaatame
millega see Theo-poiss seal hakkama või mittehakkama saanud on.“
Kusti võttis oma armsamal käest ja nad astusid majast välja.
„Laureen, sa näed täna väga
sekikas välja! Suu uus imagi sobib sulle nagu suhkur kohvisse!“
Theo polnud komplimentidega kade, pigem külasid need sõnad tema
suust kadedana. Vähemalt nii tundus noorpaarile.
„Noored, miks te facebookis ennast
suhtesse pannud ei ole?“ Theole ei andnud ikka miski rahu ning
Kusti juba kahetses, et ta mehe kaasa kutsus. Tegelikult mees
õigemini ei kutsunud, aga Theo survestas teda ning Kusti oli alati
oma töömeestele vastu tulnud, olgu nende soov milline tahes. Oma
töötajaid, eriti veel kui nad tööd tunnevad ja teevad, tuleb
hoida, sest spetsialistid lasevad niigi järjest kodumaalt varvast ja
neid tuleb juba tikutulega otsida.
„Theo, kasva suureks!“ Kusti
pahandas, see Theo asi ei olnud nende suhtesse sekkuda. Kuid Laureen
ei olnud ka suu peale kukkunud.
„Theo, miks sina ennast Kuuga
facebookis suhtesse ei ole pannud?“
Kuu vaatas naist veidra pilguga kuid
pidas vajalikuks vaikida ja jälgida mis toimub. Ta ei saanud küll
naisel küsimusele pihta ja see veidi solvas teda, nagu vihjaks
Laureen seksuaalvähemusele, kuid tegelikult nii see ei olnud.
„Aga kus sa tead, et me pole
pannud?“Theo ehmatas, et naine ta suu mõneks minutiks kinni pani.
Ning Laureen hakkas Theole veel rohkem meeldima.
„No, ma mõtlesin, et...“ Theo
tahtis midagi öelda, aga Kusti sekkus.
„Millega sa mõtlesid, mees?“
„Kusti, las ta olla. Aga Theo,
räägi lõpuni,“ soovis Laureen.
„Mõtlesin, et kui te juba suhtes
olete siis on ju moodne panna ennast ka fb-s suhtesse,“ mainis Theo
nüüd juba tasasemal häälel.
„Mida tead sina moest?“ Kusti oli
kuri.
„Rahu, poisid! Vaata, Theo, kui sa
soovitad mind oma sõbraga suhtesse panna siis miks ma ei või
soovitada sind su oma sõbra, Kuuga suhtesse panna?“ Laureen
selgitas asja ja tahtis Theolt vastust. Eemal muheles Kuu, kes alles
sai asjale pihta, kuid Theo jäi vait ning üritas juttu teisele
teemale keerata.
„Kas me grillime esimesena liha
vori vorstikesi?“
„Theo, sa oleks nagu esimest korda
grillimas. Liha ju küpseb kauem, siis ikka seda enne.“ Kusti ei
saanud mainimata jätta, kuigi ta oli nüüd juba maha rahunenud ning
tundis uhkust, et Laureen Theo paika pani. Aga samas ei meeldinud
talle, et naine teda vaid sõbraks peab ning sõpradele aimu andis,
et nad ei ole veel suhtes. Kuid samas, kus maalt saab suhtest suhe?
Kas sealt maalt kui kaks inimest käima, või vanamoeliselt öeldes,
kurameerima hakkavad? Tänapäeval kiputakse suhte alguses nimetama
sugulisse vahekorda astumist, nagu platooniline suhe polekski enam
suhe. Laureen muidugi armastab nalja teha, et ta on paljudega suhtes,
sest kui sa suhtled siis oledki ju suhtes.
„Olgu, rahune, Kusti!“ Theo
vaatas, et pinged on õhus. Olgugi, et talle meedis see pingeline
õhkkond sama palju kui Laureen, otsustas ta tagasi hoida, sest
kaalul oli sõprus Kustiga ja töökoht. Muidu oleks ta ilmselt
teinud kõik selleks, et Laureen endale võita. Ja ilmselt siis ära
kasutada ja minema visata nagu elutu ese, selline see Theo kord oli.
„Kas ma lõikan need õhukesed
hakklihavorstikesed lahti kinnituskohtadest või ei?“ Kuu julges
lõppeks esitada küsimuse, milleks ta pikalt hoogu võttis. Ta ei
tahtnud sekkuda vaidlusesse ning üldse oli ta loomult tagasihoidlik
ja tundus ka heatahtlik. Kuul ei olnud plaanis kedagi ära kasutada,
ega ka külalislahkust kurjalt tarvitada. Ta oli vanarahu ise, võis
vähemalt tundus vaikne ja tagasihoidlik mees olevat. Veider oli see,
et noormehed grilliks nagu esimest päeva, küll küsiti ühte
tobedat küsimust, küll teist. Naisele tundus see kummaline. Samas
võis just Laureeni pimestav ilu teha nad kohmetuks, sest ennegi on
selliseid asju juhtunud.
„Sa jood ka õlut või?“ Theo
imestas, et Kusti joob, sest tal oli lootus, et ülemus sõidutab ta
hiljem koju, sest õnneks jagus Theol nii palju mõistust, et ta
joogisena rooli ei kippunud.
„Alles nüüd avastasid Ameerika
või?“ Kusti vastas küsimusele küsimusega. Talle tundus, et Theo
eputab Laureeni ees, sest tööjuures oli just Theo üks asjalikumaid
mehi, ning Kusti oli just temaga väga rahul, sai meest usaldada
pimesi. Aga üha enam hakkas Kustile tunduma, et väljaspool tööaega
on tgeu kõrgi ja ülbe tegelasega, kes kipub norima ja kommenteerima
kuid näitab sellega ennast just ebameeldivast küljest.
Kuu oli üks vaiksemaid tegelasi
selle õhtu jooksul, ta tarbis vaid ühe lahja õli toidu kõrvale
ning pakkus ennast autojuhiks. Theo küll kirtsutas nina, aga muud
tal üle ei jäänud, pidi nõustuma, sest Laureen lubas Kustile
öömaja vaid ainult ühel tingimusel, kui mees magab elutoa
põrandal, madratsil. Naine pakkus selle tingimuse sõprade kuuldes,
mille peale Theo naeru kugistas, aga vaikis. Eks arvas Theo, et
noored mängivad lolli, ta vaatas asja läbi oma rikitusetaseme,
arvates, et ainult seks on maailmas prioriteet number üks. Aga see
on juba tema probleem.
„Tänud meeldiva õhtu eest ja
jällenägemiseni!“ Teet oli viisakas ja tänas. Aga
Theo-pidurdamatu naistemees soovis irooniliselt; „head töö-ööd,“
irvitas ja tuigerdas autosse.
„On alles tegelane!“ Laureen
raputas pead.
„Olen küll, mis siis!?“ Kusti
muigas ja vaats kavala näoga naist.
„Oled, oled! Hullem veel, kui
Theo!“ Laureen tegi nalja, kuid Kusti silmad läksid suureks ning
ta imestas, et laureen teda sõbraga võrdleb. Väike kadeduseuss
näris mehe hinge, ta arvas, et ehk meeldivadki naisele sellised Theo
tüüpi elumehed rohkem.
„Ahnii!“ Kusti haaras Laureeni,
nagu mingi pisikese eseme sülle ja taris ta elutoa diiavanile.
23. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar