teisipäev, 23. jaanuar 2018

Üksinda Maailmas 20.pt

    1. peatükk

„Ohoo, sind ei tunne äragi! Olid enne kaunis ja oled nüüd veel kaunim!“ Kusti kiitis Laureeni, kui ta peale tööpäeva lõppu metsamajja jõudis. Laureen punastas.
„Tead, ma mõtlesin, et ma vajan imago muutust ja tegin selle mõtte teoks. Vanad asjad ja situatsioonid, mis sulle negatiivselt mõjuvad, tuleb oma elust välja heita, et uued ja postiivsed ruumi saaks. Punased juuksed on mul olnud kogu elu, aga blondipäine pole ma kunagi olnud, sestap otsustasidngi juukseid värvida,“ selgitas Laureen tõsiasja ja nägi oma uue soengu ning värvitud silmadega välja nagu mõni barbinukk, armas ja veetlev.
„Jaa, sul on õigus, kullake, sul on tõesti õigus!“ Kusti muheles.“Aga nüüd asjast. Hellasin sulle ennist, et mul on tänaseks plaanid ja nagu ma aru sain, soovid sa meelsasti nendesse plaanidesse mahtuda. Aitäh! Sinu heatahtlikku lahkust ka kaunist ilma ära kasutades asuks siis kohe asja kallale. Kas mu töökaaslased võivad täna siia grillima tulla?“
„Muidugi võivad! Kas teen kohe tule alla?“ Laureen oli ülirõõmus. Juba see, et ta oma peegelpildiga rahul oli, lisas temasse palju positiivsust ja mis tal ikka sai sõbra sõorade vastu olla. Oli naine ju viimasel ajal rohkem suhtlema hakanud ning päeval Võrus käies lausa õitsenud ja naeratanud omaette nii, et sai mitmeid komplimente, ehkki mõni võis vaadata teda nagu kohtlast. Talle meeldis Võru rahvas, kuigi oli kuulnud, et sealne rahvas on kuidagi reserveeritum ja ei võta võõrast omaks, eelistavad oma kogukonda. Aga Laureen ei uskunud seda legendi, sest juba need inimesed, kellega ta oli viimasel ajal tutvunud, olid sõbralikud ja lahked. Eks kõik oleneb võõrast ehk sissetungijast enesest ka, kui tema suudab jääda sõbralikuks, ei viska talle keegi kirvest selga, kuigi alati on ka erandeid.
„Ära näe vaeva! Ma teen kõik ise, nii tule, kui grillin. Aga kui sa seda paljuks ei pea, kas teeksid salati valmis? No sellise silomoodi salati. Kõik vajalik on kotis.“ Kusti ulatas Laureenile toidukoti.
„Olgu. Meelsasti!“ Laureen lausa säras. Isegi Kusti vaatas naist imelikult, et mis küll teda nii rõõmsaks ja säravaks teeb, kuigi ta silm puhkas naisel.
„Ma siis lähen õue askeldama.“ Kusti musitas naist põsele, sest suudlemiseks oli Laureen pea ära keeranud.
„Mida? Enam ei kõlbagi minu suudlus, jah?“ Kusti haaras oma iludusel ümber kinni ja suudles teda vägisi. Kes teab kuhu nende suhe oleks edasi jõudnud, kui poleks töökaaslased juba uksele koputanud.
„Hkmhh,“ ühmas Theo.
„Tere!“ Kuu oli viisakam.
„Ahnii! Millal sa, Kusti juba töökaaslastele heistada jõudsid?“ Laureen tegi kavalat nägu, nihverdas ennast Kusti haardest vabaks ning teretas külalisi.
„Poisid, nüüd tegudele! Tuleb kohe vägesid juhatama!“ Kusti kamandas.
„Oot, oot, ega sa tööväliselt ometi meile ülemust mängima ei hakka!?“ Theo julges alati välja öelda seda, millest mõtles.
„Rahu, poisid! Ma tulen kohe.“ Kusti tõmbas oma tooni tagasi.
„Anna andeks, musi, et ma sulle oma plaanist telefonitsi ei rääkinud. Loodan, et sa ei solvunud, et ma juba luba küsimata plaanid paika panin.“ Kusti ristas näed rinnale ja tegi haledat nägu, nagu väike poiss, kes on pahandusega hakkama saanud ja ootab isa reaktsiooni.
„Ei anna!“ Lureen teatas resoluutselt, ise samas muiatas.
„Ah nii! Või tema ei taha mulle andeks anda! Ma sulle teen!“ Kusti ajas Laureeni mööda elamist taga ning nad mürasid nagu kevadised vasikad peale piima joomist. Noorte suudlemismaratoni katkestas selle korral Kuu, kes tahtis käsi pesta, sest nad olid otse peale tööd Laureenile külla tulnud ja viisaka noormehena polnud Teet ehk Kuu harjunud toitu mustade kätega puutuma.
„Olgu, lähme ka õue ning vaatame millega see Theo-poiss seal hakkama või mittehakkama saanud on.“ Kusti võttis oma armsamal käest ja nad astusid majast välja.
„Laureen, sa näed täna väga sekikas välja! Suu uus imagi sobib sulle nagu suhkur kohvisse!“ Theo polnud komplimentidega kade, pigem külasid need sõnad tema suust kadedana. Vähemalt nii tundus noorpaarile.
„Noored, miks te facebookis ennast suhtesse pannud ei ole?“ Theole ei andnud ikka miski rahu ning Kusti juba kahetses, et ta mehe kaasa kutsus. Tegelikult mees õigemini ei kutsunud, aga Theo survestas teda ning Kusti oli alati oma töömeestele vastu tulnud, olgu nende soov milline tahes. Oma töötajaid, eriti veel kui nad tööd tunnevad ja teevad, tuleb hoida, sest spetsialistid lasevad niigi järjest kodumaalt varvast ja neid tuleb juba tikutulega otsida.
„Theo, kasva suureks!“ Kusti pahandas, see Theo asi ei olnud nende suhtesse sekkuda. Kuid Laureen ei olnud ka suu peale kukkunud.
„Theo, miks sina ennast Kuuga facebookis suhtesse ei ole pannud?“
Kuu vaatas naist veidra pilguga kuid pidas vajalikuks vaikida ja jälgida mis toimub. Ta ei saanud küll naisel küsimusele pihta ja see veidi solvas teda, nagu vihjaks Laureen seksuaalvähemusele, kuid tegelikult nii see ei olnud.
„Aga kus sa tead, et me pole pannud?“Theo ehmatas, et naine ta suu mõneks minutiks kinni pani. Ning Laureen hakkas Theole veel rohkem meeldima.
„No, ma mõtlesin, et...“ Theo tahtis midagi öelda, aga Kusti sekkus.
„Millega sa mõtlesid, mees?“
„Kusti, las ta olla. Aga Theo, räägi lõpuni,“ soovis Laureen.
„Mõtlesin, et kui te juba suhtes olete siis on ju moodne panna ennast ka fb-s suhtesse,“ mainis Theo nüüd juba tasasemal häälel.
„Mida tead sina moest?“ Kusti oli kuri.
„Rahu, poisid! Vaata, Theo, kui sa soovitad mind oma sõbraga suhtesse panna siis miks ma ei või soovitada sind su oma sõbra, Kuuga suhtesse panna?“ Laureen selgitas asja ja tahtis Theolt vastust. Eemal muheles Kuu, kes alles sai asjale pihta, kuid Theo jäi vait ning üritas juttu teisele teemale keerata.
„Kas me grillime esimesena liha vori vorstikesi?“
„Theo, sa oleks nagu esimest korda grillimas. Liha ju küpseb kauem, siis ikka seda enne.“ Kusti ei saanud mainimata jätta, kuigi ta oli nüüd juba maha rahunenud ning tundis uhkust, et Laureen Theo paika pani. Aga samas ei meeldinud talle, et naine teda vaid sõbraks peab ning sõpradele aimu andis, et nad ei ole veel suhtes. Kuid samas, kus maalt saab suhtest suhe? Kas sealt maalt kui kaks inimest käima, või vanamoeliselt öeldes, kurameerima hakkavad? Tänapäeval kiputakse suhte alguses nimetama sugulisse vahekorda astumist, nagu platooniline suhe polekski enam suhe. Laureen muidugi armastab nalja teha, et ta on paljudega suhtes, sest kui sa suhtled siis oledki ju suhtes.
„Olgu, rahune, Kusti!“ Theo vaatas, et pinged on õhus. Olgugi, et talle meedis see pingeline õhkkond sama palju kui Laureen, otsustas ta tagasi hoida, sest kaalul oli sõprus Kustiga ja töökoht. Muidu oleks ta ilmselt teinud kõik selleks, et Laureen endale võita. Ja ilmselt siis ära kasutada ja minema visata nagu elutu ese, selline see Theo kord oli.
„Kas ma lõikan need õhukesed hakklihavorstikesed lahti kinnituskohtadest või ei?“ Kuu julges lõppeks esitada küsimuse, milleks ta pikalt hoogu võttis. Ta ei tahtnud sekkuda vaidlusesse ning üldse oli ta loomult tagasihoidlik ja tundus ka heatahtlik. Kuul ei olnud plaanis kedagi ära kasutada, ega ka külalislahkust kurjalt tarvitada. Ta oli vanarahu ise, võis vähemalt tundus vaikne ja tagasihoidlik mees olevat. Veider oli see, et noormehed grilliks nagu esimest päeva, küll küsiti ühte tobedat küsimust, küll teist. Naisele tundus see kummaline. Samas võis just Laureeni pimestav ilu teha nad kohmetuks, sest ennegi on selliseid asju juhtunud.
„Sa jood ka õlut või?“ Theo imestas, et Kusti joob, sest tal oli lootus, et ülemus sõidutab ta hiljem koju, sest õnneks jagus Theol nii palju mõistust, et ta joogisena rooli ei kippunud.
„Alles nüüd avastasid Ameerika või?“ Kusti vastas küsimusele küsimusega. Talle tundus, et Theo eputab Laureeni ees, sest tööjuures oli just Theo üks asjalikumaid mehi, ning Kusti oli just temaga väga rahul, sai meest usaldada pimesi. Aga üha enam hakkas Kustile tunduma, et väljaspool tööaega on tgeu kõrgi ja ülbe tegelasega, kes kipub norima ja kommenteerima kuid näitab sellega ennast just ebameeldivast küljest.
Kuu oli üks vaiksemaid tegelasi selle õhtu jooksul, ta tarbis vaid ühe lahja õli toidu kõrvale ning pakkus ennast autojuhiks. Theo küll kirtsutas nina, aga muud tal üle ei jäänud, pidi nõustuma, sest Laureen lubas Kustile öömaja vaid ainult ühel tingimusel, kui mees magab elutoa põrandal, madratsil. Naine pakkus selle tingimuse sõprade kuuldes, mille peale Theo naeru kugistas, aga vaikis. Eks arvas Theo, et noored mängivad lolli, ta vaatas asja läbi oma rikitusetaseme, arvates, et ainult seks on maailmas prioriteet number üks. Aga see on juba tema probleem.
„Tänud meeldiva õhtu eest ja jällenägemiseni!“ Teet oli viisakas ja tänas. Aga Theo-pidurdamatu naistemees soovis irooniliselt; „head töö-ööd,“ irvitas ja tuigerdas autosse.
„On alles tegelane!“ Laureen raputas pead.
„Olen küll, mis siis!?“ Kusti muigas ja vaats kavala näoga naist.
„Oled, oled! Hullem veel, kui Theo!“ Laureen tegi nalja, kuid Kusti silmad läksid suureks ning ta imestas, et laureen teda sõbraga võrdleb. Väike kadeduseuss näris mehe hinge, ta arvas, et ehk meeldivadki naisele sellised Theo tüüpi elumehed rohkem.

„Ahnii!“ Kusti haaras Laureeni, nagu mingi pisikese eseme sülle ja taris ta elutoa diiavanile.

23. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar