Üksinda Maailmas 19.pt

  19.peatükk

Möödus kaks kuud. Mariett passis peale millal isa autoga kodust lahkus ning ka ema autot polnud maja juures näha. Narkolaksu vajav noor naine läks majja, tal oli väga halb olla ning kogu ta kullavaru ja muud ehted olid kodus, need tuli rahaks teha, pääsu polnud. Mariett toppis taskud ehteid täis, ladus külmkapist hulganisti toitu kilekotti ning lahkus. Ta pääses napilt, sest Tiffani keeras just autoga koduteest alla, peatus, võttis postkastist ajalehed ja sõitis edasi. Mariett kükitas kodu ees asvuva kuusheki taha, sinna kus asus kiik.

„Vana, ma tahan kiikuma minna. Vana, Vana!“ sikutas lapselaps Tiffanit varrukast.

„Oota nüüd, lähme viime toidukotid tuppa, paneme sulle koduriided selga ja siis. Väljas on porine, muidu määris lasteaiariided ära ja ei saagi homme lasteaeda minna.“ Tiffani haaras lapsel käest ja sikutas ta majja.

Mariett jooksis oma elu kiiremat jooksu, kuigi ta hõljus justkui pilvedel ja süda tahtis rinnust välja hüpata. Ta lootis südamest, et emal ei jaguks aega aknast välja vaadata, vastasel korral on jama majas, sest ta oleks vahele jäänud, kuna peale kuusehekki laius suur lagendik, võimas vaateväli, laugjas põllumaa, millelt oli tavlivi hea kodu ligidale põllule toidupoolist otsima tulnud kitsi ja põtru vaadata.

„Oota nüüd, oota! Lase ma panen su varrukad ilusasti! Kuhu sul nüüd nii kiire hakkas? Ega kiik ju eest ära ei jookse!“ Tiffani noomis poissi, kes oli kuidagi väga kärsitu. Viimasel ajal polnud ta üldse kiikumas käinud, kuid nüüd kibeles ja niheles ta nii, et teda oli raske riietada.

„Vana, tee ruttu, vana, ma tahan kiikuda!“ Joniis lapselaps ja kibeles ukse poole.

„Ah, et mutt on mu poja juba lasteaeda pannud? Nojah, siis tal rohkem aega ringi hoorata! Õudne lapsekasvataja mul!“ Mariett istus kosumajast umbes poole kilomeetri kaugusel, ühel elektriposti kõrval asetseval kivil, mis oli teda juba lapsena rahustanud, kui ta oma tahtmist ei saanud. Ta süda puperdas ja vaevahigi oli otsa ees. Naisel ei olnud sellest sooja ega külma, et ta oma ema ja last nägi. Talle pakkus pigem huvi raha, raha, raha. Nüüd tuli otsida keegi või keegid, kes ta ehted ära ostaks, nii saaks naine mõnda aega meelemürke varuda ja manustada. Mull polnud siin ilmaelus tähtsust. Ta pea hakkas iga hetkega rogkem kuimisena, suu kuivas ja jooginälg tahtis pilti eest visata, aga aeg oli edasi liikuda, sest iga miut oli talle tähtis, lausa iga sekund.

Poiss läks kiikuma. Ta kiikus ja kiikus. Tiffani jälgis teda pikka aega köögiaknast, aga poiss ikka kiikus. Naine mõtles, et kui lapselaps iga päev nii pikalt kiiguks, saaks ta kodus palju rohkem ära teha. Tiffani oli ju pedant, kogu ta kodu pidi filigraantselt puhas olema ja läikima. Naine käis vahel lausa kolm korda päevas tolmuluuaga ringi ja pühkis kapi pealseid, kuigi see keerutas just tolmu üles ja madalamad mööbliesemed said tolmukorra endale. Vähe veel tolmuluuast, kõik kapid ja riiulid tuli ju veel märja lapiga ka üle käia, et ometi ühtegi plekki kusagilt silma ei riivaks. Ka maja akende välispoolsed aknalaued käis ta märja laöpiga iga päev üle, ning aknaid pesi peaaegu iga päev, ka talvel, kui just väga krõbe külm ei olnud. Aga viimaste aastate talved olid suhteliselt lumevabad ja soojad, seega pääses naine iga päev leid lapitama.

Tiffani avas külmkapi.

„No on ikka sellel vanamehel kõht tühi olnud! Lausa pool kappi toidupoolist Soome kaasa vedanud! Ahaa, see tähendab, et....ilmselt jääb ta pikemalt sellel korral sinna peatuma, miks ta muidu külmkapi sisu tühjaks tegi. Ohh, milline kergendus!“ Tiffani lausa säras õnnest, et saab ilma Mairoldita natuke vabamalt ennast tunda ja sõbrannade juures või hotellides tihedam külaline olla. Lapselaps magas juba öösiti ju väga hästi, ei tõusunud kordagi ning isegi hommikuti oli teda raske üles saada. Aga lasteaeda ju tuli ta teatud kellaajaks viia ometi.

„Äh-ää. Äh-äää, tahan emmet! Tahan emme juurde!“ jooksis poiss tuppa ja pirises. Tiffanil oli lapsest kahju, sest lapsed ju ikka igatsevad oma emme järgi, aga selle kahe kuu joosul oli see esimene kord kui poiss seda välja näitas.

„Oot, oot, võtame ikka kenasti sopased jalanõud ära!“Tiffani õpetas lapsele viisakust, et esiku põrand poriseks ei saaks.

„Fakk, vanamees on hulluks läinud, enam ei märka jalatseid ära võtta, terve maja sopaseid jäli täis! Mehed, rasiks!“ Tiffani pahanas, kui nägi isegi elutoas poriseid jälgi. Ennist oli ta tolmuvõtmisega ameti, ega ei avastanudki, aga nüüd, kui lapselapsele tuli korda õpetada, jäi naise pilk põrandale peatuma.

„Vana, ma tahan pulgakommi, äh-ää,“ pirises poiss edasi. Kuna Tiffanil oli nüüd tegemist, võttiski ta riiulilt pulgakommi ning saatis lapse sellega teleka ette multikaid vaatama.

„Ma lähen hulluks! Ma lähen tõesti hulluks! Vanamees võiks sinna Soome jäädagi, ma lihtsalt ei viitsi ta järel koristada. Hullem kui Mariett!“ Tiffanile meenus tütar, kellest ta juba kaks kuud midagi ei teadnud. Naisel hakkas kahju nii tütardest kui ka lapselapsest, kuid eelkõige endast, sest talle tundus, et rist, mida ta on kandma sunnitud, on liiga raske, lausa matab hinge. Ta tahtis kõigele käega lüüa, peita ennast jaanalinnu kombel liiva, või kaduda nagu tütred, et unustada mured, mis talle niigi juba hallid karvad pähe olid toonud.

„Itus paigal! Ära liigu!“ Tiffani tõstis lapselapse peale häält, kui viimane tahtis diivanilt maha tulla. Äsja pestud põrandad vajasid kuivamist ja nendele ei tohtinud ühtegi jalajälge jääda, ka lapselapse omi, kellel tuli pissihäda, kuid vanaema ei lubanud ju minna ning poiss lasi ennast täis. Pool diivanit sai pissiseks.

„Mida sa tegid! Kas sa ei tea kus pott on või?“ Tiffani tõreles lapselapsega ja see hakkas nii südantlõhestavalt nutma, et lausa kartis vanaemat. Naine üldse ei mõelnud, et ta ise selles süüdi oli, et laps püksi pissis. Ise ta ju ei lubanud poisil diivanilt tõusta.

„Olgu, olgu, lähme duši alla, vana koristab ja peseb diivani ära.“ Tiffani leebus, võttis poisi sülle ja viis ta vannituppa, lasi dušiga üle. Poiss tahtis diivanile tagasi istuda ja nõudis uut pulgakommi, kuid Tiffani käsutas lapse tugitooli.

„Ohh jummel küll, nüüd tuleb uus diivan osta! Ja mitte ainult diivan, sest see on tugitoolidega komplektis, ka uued tugutoolid tuleb osta. Fakk, ma ütlen! Pean emale helistama.“ Tiffani närvitses ja selle asemel, et kiiresti diivani pesu ette võtta, helistaski emale.

„Ema, sa pead mulle nüüd palju raha saatma! Poiss, va kurivaim, kusi diivanile ja nüüd tuleb uus mööbel osta! Ma lähen vasrti hulluks!“Tiffani oli ahastuse äärel.

„Tere, Tiffani. Ohh, täitsa jama jahh! Panen sulle kohe raha teele, aga jõuab ehk alles homseks, sest Eesti kontot mul enam ei ole. Saad homseni hakkama?“ Ema muretses oma ärahellitatud tütre pärast ja aina tegi ülekandeid. Raske arvata kus kohast Tiffani sellise suhtumise kaasa oli saanud. Lapse pissi, kuid seda kohe mööblilt maha pesema asud, saab maha, pealegi on tänapäeval igasuguseid keemiavahendeid müügil ka nendega saab mööbli puhtaks, aga...Ja ega Tiffani siis kasutatud mööblit taaskasutusse ei pakkunud, ta põletas selle õues lõkkes ära, et keegi ometi seda endale ei saaks.

„Õhtul hilja, siis, kui poiss lõpuks magama jäänud oli, võttis Tiffani raamatu, Herdis Ojasu kirjutatud dokumentaaljutustuse „Julgus elada,“ pani põrandalambi põlema, võttis endale korallimustrilise, sinaka pleedi ümber, istus diianile ja hakkas lugema, kui kuulis, et keegi logistab võtmaga ukseaugus.

„Pagan! Kas tõesti tuleb mu armas Mariett koju! Jää rahulikuks, Tiffani, jää rahulikuks!“ kutsus ta ennast korrale.

23. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma