6.peatükk
„Sa võiksid mõnikord ise ka muret tunda
kas su laps on söönud, on tal janu või soovib ta midagi. Kaua mina
jaksan! Teid kasvatsin üles ja nüüd hakka veel sinu tööõnnetust
ka kasvatama!“porises Tiffani, kelle vabadust kippus Marieti laps
piirama.
„Ahah, meid kasvatasid! Kus üks su
kasvandik on siis? Miks ta kodust põgenes? Sina ja laste
kasvataja...“ oli Mrieti ja Tiffani vahelt ilmselt must kass läbi
jooksnud. Enam ei olnudki lemmilaps ema jaoks see a ja o, sest polnud
kellel vahet teha ja pealegi oli Tiffani noor, tahtis ringi käia ja
teda häiris hüperaktiivne lapselaps, kes alalõpmata tema turjale
oli lükatud.
„Lõpeta, Mariett! Kas selle jaoks olen
sind kogu elu poputanud ja hoidnud, Lorietile eelistanud, et nüüd
minu võimetes kahtlema tuled!? Ma oleks juba siis pidanud Lorietti
rohkem uskuma ja hoidma, kui te lapsed olite! Kas see on tänu selle
eest, et ma sind ja ju väänikust poega toidan ja riietan?!“ oli
Tiffani raevus.
„Oh-oh-oh-hooo, vaata kus tuli eesrindlik
ema mul välja! Kas räägime sinu pattudest isale ka vä? Nüüd
tema igatseb Lorietti, sest Lorietti pole silmapiiril ja sa ei pea
tema lapsi kantseldama! Missugune silmakirjalik mutt sa mul ikka
oled! Mis ajast sa minu ja mu poja asju katad? Minu meelest saadavad
vanaema ja vanaisa kogu aeg välismaalt elatusraha meile! Tahad
öelda, et see on sinu raha? Sinu teenitud? Käi põrgusse, mutt!“
läks Mariett nii närvi, et ei valinud isegi sõnu enam, rääkimata
austusest oma ema vastu. Tegelikult olid kaksikud lapsena igasuguseid
asju, millest kõnelda ei sünni, pealt näinud ja kuulnud, aga nad
vaikisid, isegi Mariett, sest kartis, et vanemad pöörduvad tema
vastu ja hakkavad kakikut rohgkem hoidma. Raha maitse oli Marieti
juba lapsena ära rikkunud ja nüüd oli ema oma lemmikvõsukesega
suures hädas.
„Aitab! Ma ei talu seda enam! Ma olen
ikkagi su ema, austust peaksid üles näitama! Sõimab nagu
voorimees, häbinatukestki ei ole!“ Tiffani vihastas, keeras kanna
pealt ringi ja kadus.
„Mine, mine, tõmba taas oma nosu täis ja
pane keha müüki!“ Mariett lärmas emale hüvastijätuks. Õnneks
elasid nad oma majas ja naabrid ei kuulnud, sest oli tööpäev.
„Oleks ma teadnud, et ma sellist madu oma
nahal soojendanud olen, oleksin ammu juba lapselapse kasvatamisest
loobunud! Juba tegelane! Kellesse see Mariett küll läinud on!“
Tiffani pidas enesega monoloogi ja oli maruvihane ning igatses
Lorieti järgi, kes oli palju tasakaalukam ja Tiffani oli nii kindel,
et Loriett oli tema iseloomuga ja Mariett mehe. Tema oli omast arust
õiglane naine, hea ema ja korralik lapsevanem ja nüüd tuleb ta
võsuke talle selliseid etteheiteid tegema, no on ikka tatikas!
„Fakk, mul on ikka loll mutt küll! Idioot!
Mida ma selle titega tegema peaksin, kui ta enam meid ei toeta?
Pekasin vanavanemate poole pöörduma ja kurtma, et em aei aita meid?
Ta peab aitama! Rääkida isale tõtt? Ohh, ma ei tea ...Persse, oli
mulle seda titte üldse vaja!“ Mariett oli kohutavalt närvis, sest
ta kahe aastane poeg aina jonnis ja ajas elamist segi, ronid kappidel
ja riiulitel, keeras köögis kuivainete purgid põrandale laiali ja
mõksis ennast igasuguste toidujäätmetega kokku, kui teda kasvõi
mõneks minutiks valveta jätsid.
Ilmselgelt ei olnud Mariett emaks olemiseks
küps, sest ta lootis, et ta oma ema kasvatb ta lapse üles. Pealegi
armastas Mariett nädalavahetuseti käia mööd ööklubisid ja siis
vähemalt lõunani magada. Aga see häiris Tiffanit, sest Tiffani oli
ise alles nagu vasikaeas, kappas ringi, pani pidu ja noolis võõraid
mehi. Jõudis Mariett enne teda reede õhtul kodust varvast lasta,
nööpis noor vanaema veinipudeli lahti ja hakkas vihast üksinda
tinistama. Kui lõpuks lapselaps magama läke, ei löönud naine
millegi ees risti ette. Teades, et abikaasa nädlavahetusel kodu ei
väisa ning tütar niikuinii hommikuni mõnes ööklubis hängib,
jätkus naisel jultumust oma isandaid, keda ta oli aastaid teeninud,
lausa kodus võõrustada ja keppida. Tema jaoks ei olnud miski püha.
Isegi see mitte, et kõrvaltoas magab lapselaps kes võib iga hetk
ärgata.
Ühel hommikul tuli Mariett veidi varem koju,
sest tal näkkas üsna ruttu ning vanem härrasmees, kes oli üks
tuntud meeditegelane, ei julgenud Marietti hotelli viia, kartes, et
kusagilt lekib tema abielurikkumine meediasse ja see võib ta abielu
ohtu seada, võttis vastu noore naise kutse tema kodus ihunaudingute
rahustamiseks. Tõsi küll, Marieti kodumaja oli mitmekordne ja
mitmesopiline, aga emale vahele jääda Mariett ei soovinud. Nii nad
vaikselt maja ülemislee korrusele hiilisdki. Kõik läks õnneks,
kuni meediakangelane hommikul ennast minekule seadis, siis jooksis ta
tualeti uksel kokku Tiffaniga, kes oli ta aastatepikkune armuke
olnud.
„Fakk, mida sa mu majas teed!“ Tiffani
ehmatas ennast näost valgeks.
„Ee, sind tulin otsima!“ Mees kohmetus.
„Misasja? Kus kohast sa mu elukohta tead?“
Tiffani ehmus, sest teadis, et see mees ei ole teda tema kodus
keppimas käinud.
„Linnukesed sidistasid!“ Mees tegi silma.
„Ma võtan õhupüssi ja põmmutan need
linnud maha!“Tiffani marutses.
„Kusss!“
„Mis kuss!? Tule nüüd vaikselt, kardan,
et Mariett on juba koju jõudnud.“Tiffani haaras mehel käest ja
taris oma magamistuppa.
See mis tütre magamistoas toimus, jätkus
nüüd ema magamistoas. Süüdimatult. Võimekas mees, peaks mainima.
Ja neil vedas ka, sest Mariett ei ärganud ning tütrele Tiffani
vahele ei jäänud. Vedas tõsiselt, sest kes meist teab mis oleks
võinud seal majas sellel hommikul aset leida. Igal juhul mees ei
leinud peale seksiorgiat isegi pesema, vaid tõmbas ihumahladest
nõretavale ihule riided peale ja kadus, tal oli tuli ikka tõega
takus.
„Tere hommikust! Kas midagi head süüa ka
on?“ Mariett tuli viimaks vastu lõunat oma toast välja, ringutas
ja tundis ennast hästi.
„Jaa, mu kallis tütar, mida soovid?“
Tiffani oli eriti helde ja vastutulelik millegipärast.
„Keppi ja keeksi- muud ei teekski!“
Mariett vastas vanamoelise väljendiga. Tiffani ehmatas, arvates, et
tütar kuulis midagi, et ta sellise teemaga hommikut alustas, kuid ta
soostus vaikima, sest midagi öekdes oleks võinud ta ennast vahele
rääkida.
„Kuidas sa räägid, Mariett!“ Tiffani
muhles pigem, kui noomis. Eks ole seksil aegade algusest võime
õnnehormoone paljundada.
16. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar