- peatükk
„Maris, kallis, mida sa arvad kahekesi päeva veetmisest? Liiga
palju pingeid on viimasel ajal, võtaks kätte ja sõidaks
loodusesse? Läheks Portost veidi välja, ma tean kus asub otseses
mõttes palmimets. Palmid on ju su lemmikpuud ja ma usun, et sa
tunneks nende all ennast õnnelikuna. Millal sul vaba päev on?“
tegi Rinaldo ettepaneku, kui ta peale emotsioonikat tööpäeva
Marist koju saatis.
„See oleks väga vahva! Aga kuidas me Rahulile sellest räägime?“
oli naine mures.
„Just nii räägimegi, otse, ilma keerutamata. Ütleme, et tahame
kahekesi olla ja ta peab seda mõistma. Ega meie ka ju ei longiks
tema sabas, kui ta tahaks oma pruudiga kahekesi aega veeta.“
selgitas Rinaldo.
„Tead, mul on Rahulist isegi kahju. Ta võiks tõesti omale
sellise pruudi leida kes teda tõsiselt võtab. Ma usun, et siin ei
ole kasu ainult kenast välimusest, Rahul on loomult liiga kärsitu
ja loomust muuta ju ei saa. Nii tore oleks neljakesi loodusesse sõita
ja puhata!“ põikles Maris vastusest kõrvale, sest ta pisut kartis
Rinaldoga kahekesi olla. Naine kartis, et ta lõpuks annab oma
ihadele alla ja ta polnud kindel kas ta selleks veel valmis on.
Platooniline suhe rahuldas naist väga, aga varem või hiljem, kui
nende suhe edasi areneb, võiks ta mehele, kes teda tõesti armastab,
anduda. Maris polnud ise kindel kas ta oma põhjamaisest armastusest
üle saanud on, ta tundis südames, et armastab ikka veel Tervorit
ning see tekitas valu. Marise ja Rinaldo vahel valitses ülitugev
seksuaalenergia, mida naine küll Trevori puhul nii väga ei tundnud,
aga ta hing oli siiski Trevoris kinni. Praegu vajanuks ta enda
kõrvale ühte head sõbrannat, kellele muret kurta, aga sõbrannat
ei olnud ja Eestisse helistama ta ka ei kavatsenud hakata, sest läbi
telefoni suheldes pole südamepuistamine päris see, mida naine
vajas.
„Kas ma pean seda vastust eitavalt tõlgendama?“ oli mees pisut
pettunud.
„Tead, las ma kaalun seda asja, annad mulle aega ju?“ vastas
mõtteisse vajunud Maris.
„Loomulikult, mu arm!“ oli Rinaldo naisega nõus.
„Homme olen viimast päeva koos Rahuliga tööl, siis tuleb lausa
3 vaba päeva. Kõik on mõeldav. Aga esimese päeva magan ma ilmselt
maha, või tahan endaga olla, pesu pesta ja kodu koristada. Ma
tunnen, et vajan oma tunnetes ja mõtetes selgusele jõudmist.“
teatas Maris.
„Mõistan sind, mu kallis! Igal juhul minu pakkumine on jõus ja
ma väga ootan seda päeva, või neid päevi. Ma tõesti hoolin
sinust, mu elurõõm, mu päikesevalgus, mu maailma kauneim tüdruk!“
oskas mees suuri sõnu teha ja Maris taas heldis. Naine klammerdus
mehe kaela ja nad suudlesid Marise kodu ukse eest pikalt.
Järgmisel päeval oli Maris tööl nagu äratehtu. Rahul mõtles,
et laseb naisel nüüd juba üksinda tööd teha, aga Maris eksis
peaaegu igal sammul. Portugalikeelsed sõnad ja väljendid, mis tal
olid seged, läksid segamini ja osad sõnad ei tulnud meeldegi. Rahul
käis korduvalt naist aitamas ning klientide ees vabandamas.
„Maris, kas juhtus midagi? Mis sinuga täna lahti on? Ma olen su
sõber, võid mulle rääkida. Ja pealegi tahtsin ma sind täna juba
iseseisvalt tööle jätta, aga ma ju näen, et sinuga ei ole kõik
korras. Oled hoopis teistsugune kui eelnevatel päevadel.“ kurtis
boss.
„Rahul, ma olen kuidagi ajameelne jah, aga ma saan hakkama. Meil
kõigil tuleb elus ette selliseid päevi kus me ei ole justkui meie
ise. Iga asi kipub vett vedama. Aga õnneks sellised päevad mööduvad
ja siis oleme oma mõtetega taas enda juures. Ilmselt on minul täna
see päev. Mitte midagi halba ei ole juhtunud ja ma loodan, et ei
juhtu ka. Sa ei pea minu pärast muretsema, võid vabalt endale vaba
päeva lubada. Usalda mind, ma saan hakkama.“ selgitas Maris.
„Jumal tänatud! Ma mõistan sind, kallis sõber! Aga olen siesta
alguseni siin sinuga ning õhtupooliku jätangi sind üksinda.
Mõtlesin, et lähen jalutan natuke mööda Portot. Päevad on kõik
nii hallid viimasel ajal minu jaoks olnud, ainult töö ja töö.
Loodus laeb ja rahustab,“ teavitas Rahul.
„Muidugi mine! Ma luban, et ei kuritarvita su usaldust.“
rõõmustas naine, et ta sõber sellise otsuse tegi.
„Ohh, sa mu kullatükk!“ tegi indu Marisele, nagu väikesele
lapsele, pai. Marist see ei häirinud, ta lootis südamest, et mees
oli temast üle saanud ja suhtus Marisesse nagu sõbrasse.
„Kas teil on Rinaldoga lähiajal suuremaid plaane ka? Kas mina
mahuksin ka nendesse plaanidesse või tahate kahekesi aega veeta?“
tundis indu juba huvi.
„Ütlen ausalt, Rinaldol on plaanid, aga minul mitte, sest võtsin
mõtlemisaega. Aga kindlasti anname me teada, kui sina ka meie
plaanidesse mahud. Lihtsalt asi on nüüd ju selles, et me ei saa
sinuga kusagile koos sõita, kuna kui minul on vaba päev, oled sina
tööl, ja vastupidi. Muidugi kui su vanemad juhtumisi vahepeal
Indiast ei naase. Siis oleks mõeldav ju isegi.“ oli Maris
sõbralik.
„Oi, sa oled mul terane tüdruk!“ ei olnud Rahul komplimetidega
kade, eriti veel kui naisel nii hea ja terane mõtlemisvõime on.
Mehe enda mõtted olid vist mujal, sest ta ei arvestanud sellega.
„Heh! Ma tänan! Ja ega me ju kusagile ei kao, jõuame koos
möllata küll ja veel! Armsam oleks muidugi neljakesi, siis ei ole
üks meist nagu kolmas ratas jalgratta all!“ tegi naine silma.
„Millele sa vihjad?“ ei saanud indu pihta.
„No, et nagu mina ja Rinaldo, sina ja...sul võiks kallim olla,
ma usun, et saaksin siis ka endale siia linna sõbratari. Ja
neljakesi oleks armas matkata.“ selgitas naine.
„Seda küll, jah! Maris, ma tõesti vajan armastust ja peret.
Olegi nagu üksildane hunt väljal ning ma ei saa tegelikult aru miks
tüdrukud mind kardavad. Kas ma olen sinu arust inetu hindu?“
meelitas indu taas komplimente välja. Aga ega Maris polnud enam kade
ka, ning ta vastas ausalt.
„Sa ei ole üldse inetu. Oled kena mees. Liigagi kena. Aga katsu
natuke tagasihoidlikumalt tüdrukutega käituda, sest pealetükkivus
ei meeldi, no vähemalt põhjama tüdrukutele mitte. Jah, ma ei oska
lõunamaa tüdrukute eest seista, äkki neile meeldib, aga rääkisin
oma seisukohalt. Tead, kui sa leiaksid Eesti tüdruku...muide, Eesti
tüdrukutele meeldivad väga India poisid! Ausõna. Ka minule on kogu
teadliku elu meeldinud ja ilmselt selle vasikavaimustuse pärast
jätsingi sulle ehk algul mulje nagu ma flirdiks. Sa lihtsalt olid ja
oled ainuke India mees kellega ma elus suhelnud olen. Olin algul ikka
väga vaimustuses, et lõpuks täitus üks mu unistus, leida endale
hindust sõber. Ja ma ei osanud arvatagi, et sa minusse ära armuda
võid, sest ma ei mõelnud sellele, kuigi su sharm ja kena välimus
köitsid juba algusel mind.“ avameelitses naine.
„Ausalt või? Ohh, küll mu sõbral on ikka pruudiga vedanud! Sa
süstisid minusse praegu enesekindlust, kulla kallis sõber! Aitäh!
Ma tõesti siiralt tänan sind, Maris! Ohh, nüüd ma julgen rohkem
ringi vaadata ja ehk leian minuagi oma armastuse.“ Marisele tundus,
et indu silmadesse valgusid pisarad.
„Ausalt ikka. Rääkisin südamesõnadega. Ma olen õnnelik, et
mul siin, väga kaugel kodust, on olemas kaks head sõpra, et ma pole
üksinda võõrsil. Eks koduigatsus painab ka, aga ma armastan seda
maad ja tunnen, et tahan siin olla. Kui midagi ei muutu, siis
tahaksin oma erialale tulevikus tööle minna, eht siis
meditsiinivaldkonda. Kas sa oskad portugali keelt? Tead, mulle tuli
idee, kuidas ma saaksin kohaliku keele rutem selgemaks. Ainuüksi
tähtede ja lausete õppimine, ning nende mittepraktiseerimine ei
õpeta mind, kuigi targemad väidavad, et mul on keelte peale annet.
Kui teeks nii, et te Rinaldoga hakkaksite minuga ainult portugali
keeles rääkima?“ tuli naisele enda arust geniaalne idee.
„Kallis Maris, ma pean sulle pettumuse valmistama, sest ka mina
oskan nii palju seda keelt, kui palju mul poes vaja läheb. Aga
samas, ehk sama taktika aitaks ka minul paremini keelt selgeks saada.
Me võiksime Rinaldole sellest mainida küll, sest tema valdab ju nii
hispaania, portugali kui ka inglise keelt puhtalt.“ meeldis
sõbratari aade indule väga.
„Geniaalne!“ lausa hõikas Maris.
„Mis on geniaalne?“ seisis korraga Rinaldo poe uksel.
„Heh, luksusid ka või?“ muigas Maris.
„Kes? Mina või? Pidanuks?“küsis Rinaldo.
„Muidugi, muidugi,“vastas Rahul rõõmsal häälel.
„Ma näen, et te tahate millestki minuga lähemalt rääkida. Kas
on nii?“muigas Rinaldo.
Indu ja Maris vaatasid teineteisele otsa ning muigasid.
„Noohh, ärge hoidke mind teadmatuses!“ muutus Rinaldo
kärsituks.
„Prae omas mahlas, prae-sõbrake!“ itsitas Rahul ning Maris
naeris kaasa.
„Okei, okei, tegelikult nii kui hundist räägid, nii ta ka kohal
on! Ehk siis hetkel pidasin ma hundiks sind, Rinaldo, kui sa
juhtumisi aru ei saanud. Meil on sõber Rahuliga geniaalne plaan, aga
ilma sinuta on seda plaani võimatu teostada. Noh, kas hakkas
kergem?“ tegi Maris Rinaldole silma.
„Mitte mõhkugi ei saa aru! Aga hea teada, et te siin minust
puudust tundsite!“ muheles mees.
„Tundsime, tundsime, ja kuidas veel!“ oli Rahul salalik.
„Hea küll, ei me piina sind enam! Kas sa oleksid nõus meiege
edaspidi vaid portugali keeles rääkima? Nii mina, kui ka Rahul
oskame vaid vähesel määral portugali keelt, praktika puudub just
minul. Aga me siin arutasime, et sa võiks meiega ainult portugali
keeles rääkida, nii õpiksime mõlemad keele paremini selgeks.
Mida sa arvad? Kas sulle sobiks?“ selgitas eestlanna.
„Ooo, see oleks ülimau! Ausalt! Kas te mõlemad soovite tõesti
kohalikku keelt selgeks õppida?“ oli Rinaldo meeldivalt üllatunud.
„Loomulikult!“ vastasid indu ja eestlanna ühest suust.
„Millal me alustame siis? Kas kohe?“ tahtis Rinaldo teada.
„Mina natuke õpiksin või vaataksin laused ja sõnad, mille olen
endale selgeks teinud, enne korra veel läbi.“ teatas Maris.
„Sama siin.“ oli indu nagu Marise suuvooder.
„Teeks mingi nädala pärast?“ tuli naisele idee.
„Teeme jah!“ sobis see ka indule. Nii see suusõnaline diil
sõlmitigi.
„Okey, sõbrad, ma nüüd lähen!“ teatas Rahul ja marssis
uksest välja.
„Mis tal hakkas?“ehmatas Rinaldo.
„Ei midagi!“ teatas Maris.
„Ahahh, ammendav vastus.“ oli Rinaldo segaduses.
„Rahul läks ja lõpetas tänaseks. Mina tuleb peale siestat
üksida tööle. Vaat sellised on lood.“ oli naine põnevil.
„Kuhu ta läks?“ ei saanud Rinaldo ikka pihta, sest indu
lahkumine oli ootamatu.
„Koju läks ilmselt või ma ei teagi kuhu, ei uurinud. Küllap
ikka koju pessu ja siis jalutama.“ arvas naine.
„Jalutama?“
„Aa, miks ka mitte? Või oli see küsimus mulle suunatud? „ jäi
naine salakavalks.
„Miks ka mitte?“kordas mees.
„Näehh, sa tögad mind!“ alles nüüd sai Maris pihta.
„Aa, miks ka mitte?“ noris mees edasi.
„Lõpetaaaa!“ naeris naine.
„No lõpeta siis. Pane kenasti uks ka lukku. Või tahad siia
jääda ja soovid, et jääksin koos sinuga?“ uuris Rinaldo.
„Ei, ma tahan koju pesema minna, et peale siestat üksinda oma
tööpäeva nautida.“ oli Maris resoluutne.
„Ahnii!? Ja mina, loll, lootsin juba, et saan terev õhtu sinuga
veeta.“ tegi Rinaldo pettunud nägu.
„Totu! Aga jah, lootus olla lollide lohutus. Vähemalt meil Eesti
öeldakse nii.“ tögas naine.
„Ahahh, aitähh, sõber!“ sai mees naise tögamisel pihta.
„Liigume?“ küsis mees.
„Liigume,“vastas naine.
Rinaldo, nagu tšentelmehel ikka kombeks, saatis Marise ta kodu
ukseni, suudles, lehvitas ja läks. Ei trüginud ta vägisi ise naise
koju.
9. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar