Katsu siis magama jääda, kui oled käest pannud nii põneva raamatu!
Ma siiralt loodan, et selle autor, Herdis Ojasu kirjutab veel mõne raamatu, sest ma pole nii hea olustikuga raamatut veel kunagi lugenudki.
Liigitaksin selle dokumentaaljutustuse alla.
Ostsin selle raamatu, sest jaanuari lõpuni kestab soodusmüük ning olin seda ennegi piilumas käinud. Ja ma ei kahetse mitte üks gramm seda ostu!
Kui ma raamatu kätte võtsin, läks mul kohati süda pahaks, sest liiiiiiga palju alkoholi, enne sööki, pärast sööki, söögi ajal, igal ajal...Uhh! Aga siis ma "leebusin" sest peategelane ei põe mitte üksnes üliraskest haigust-depressiooni, vaid ta on ka alkohoolik.
Raamat kõneleb enese kaotamisest, leidmisest (selleks ei pea kaugele maale reisima)ja ellujäämisest, seda kõike otse elust, sest tegu on dokumentaaljutustusega, kus peategelane otsustab ühel päeval Kreekasse elama minna ning jääb sinna lausa mitmeks kuuks. Seal tuleb tal silmitsi seista surmaga, igasuguste õõvastavate juhtumitega, uute ja hirmutavate olukordadega, paikadega kuhu on ammu igastenud minna, mis on ajaloost juba tuttavad. Jne...jne...
Ma pole kunagi unistanud Kreekast, aga selle raamatu lugemise käigus tekkis suur huvi sinna reisida, aga Ateenasse ilmselt, mitte mägimajja, sest kardan kõrgust. Aga peategelane on vapper, pisike naine, kes jääb kaljukoopasse pikaks ajaks vangi ja pääseb sealt eluga.
Lisaks kõigele tutvutb ta ühe kreeklasest vanamemmega, kes on 95 aastane. Neist saavad head sõbrad. Memme kodus olles saab peategelane ühe tähtsa ikooni omanikuks. Juhtub aga nii, et memm sureb ja...edasi lugege ise.
See on nii vapustav raamat, lihtsas kirjas kirjutatud ja meeletult südamlik, naiselik ja aus.
Ma ei taha rohkem midagi öelda, ei tea kas magadagi saan, sest olen lummuses.
Aga Rahva Raamatu lehelt ka info siia:RAAMAT
JULGUS ELADA
Herdis Ojasu debüütromaan „Julgus elada” räägib loo naisest, kes – olles saanud elult valusa löögi – purustab kõik raamid ning käitub nii spontaanselt ja ebamõistlikult, kui suudab. Ta loobub kõigest: edukast karjäärist, perest, sõpradest ja mugavast linnaelust ning üürib üksiku maja Kreeka mägedesse.
Ta pakib kohvri ja otsustab elada – elada vabana. Vabana kohustustest, argirutiinist ja raamidest.
Läbinisti linnainimesena õpib ta tundma elu maal ning taltsutama oma hirme Lõuna-Kreeka metsikus looduses. Tal tuleb põgeneda mastaapsete metsatulekahjude eest, ekselda mägedes ja võidelda tormiga Vahemere kaljukoopas. Ta seikleb Ateenas, Peloponnesose poolsaarel ja selle väikekülades. Juhused viivad teda kokku inimestega, kellel kõigil on oma lugu rääkida. Lugu, mis annab julgust.
Julgust elada.
„Pean tänulikkusega tunnistama, et elu on mind suhteliselt hellitanud. Suuremate ekstsessideta olen jõudnud keskikka. Pöörasused jäävad pigem nooruspõlve ning uksi olen enda järel sulgenud vaid rahulikult, teadlikult ning kaalutletult. Midagi kahetsemata. Olulisi vigu tegemata ning suurimaid üleelamisi vältides. Uskusin lausa, et see keegi imeline ingel, kes meie üle valvab, on tõepoolest olemas – nii rahulik oli kõik – kuni päevani, mil see juhtus. Juhtus lugu, millega paljud meist on kokku puutunud – võidelnud, hinge vaakunud, valust oianud ja siiski edasi elanud.
Räägin reetmisest. Sellest, kui sulle kõige lähedasem, kallim inimene, sind reedab. See alandus ja valu, pettumus ja šokk on ilmselt kõigil suur, kuid päris kindlasti on selles nii palju aspekte, et see valu pole mõõdetav ega võrreldav mitte kellegi teise omaga ning mitte kellegi kaalutletud tarkus ei too sind sellest välja – sa pead seda ise tegema.
Ma teadsin, et see on see kord minu elus, kui ma jätan oma kaks last, oma pere, oma karjääri, kui ma ei hooli sõprade-tuttavate võimalikust hukkamõistust – ja ma mõtlen ainult iseendale. Ilmselt esimest ja viimast korda elus ainult iseendale.
Ma pakkisin koti ja sõitsin Kreekasse.
See raamat räägib minu elust Kreekas: värvikatest inimestest, kellega kohtusin ja lähestikku elasin, Angelist ja Pavlosest ja Hobusteprouast, Georgesest ja Memmest ja teistest; sisalikest ja tulekahjudest, Poseidoni tormist ning kaunitest päevadest ja öödest, mägiküladest ja rännakutest ja surmasuhu sattumisest; rännakutest sellel vanal kaunil maal ja rännakutest iseenda hinges.“
Herdis Ojasu
Läbinisti linnainimesena õpib ta tundma elu maal ning taltsutama oma hirme Lõuna-Kreeka metsikus looduses. Tal tuleb põgeneda mastaapsete metsatulekahjude eest, ekselda mägedes ja võidelda tormiga Vahemere kaljukoopas. Ta seikleb Ateenas, Peloponnesose poolsaarel ja selle väikekülades. Juhused viivad teda kokku inimestega, kellel kõigil on oma lugu rääkida. Lugu, mis annab julgust.
Julgust elada.
„Pean tänulikkusega tunnistama, et elu on mind suhteliselt hellitanud. Suuremate ekstsessideta olen jõudnud keskikka. Pöörasused jäävad pigem nooruspõlve ning uksi olen enda järel sulgenud vaid rahulikult, teadlikult ning kaalutletult. Midagi kahetsemata. Olulisi vigu tegemata ning suurimaid üleelamisi vältides. Uskusin lausa, et see keegi imeline ingel, kes meie üle valvab, on tõepoolest olemas – nii rahulik oli kõik – kuni päevani, mil see juhtus. Juhtus lugu, millega paljud meist on kokku puutunud – võidelnud, hinge vaakunud, valust oianud ja siiski edasi elanud.
Räägin reetmisest. Sellest, kui sulle kõige lähedasem, kallim inimene, sind reedab. See alandus ja valu, pettumus ja šokk on ilmselt kõigil suur, kuid päris kindlasti on selles nii palju aspekte, et see valu pole mõõdetav ega võrreldav mitte kellegi teise omaga ning mitte kellegi kaalutletud tarkus ei too sind sellest välja – sa pead seda ise tegema.
Ma teadsin, et see on see kord minu elus, kui ma jätan oma kaks last, oma pere, oma karjääri, kui ma ei hooli sõprade-tuttavate võimalikust hukkamõistust – ja ma mõtlen ainult iseendale. Ilmselt esimest ja viimast korda elus ainult iseendale.
Ma pakkisin koti ja sõitsin Kreekasse.
See raamat räägib minu elust Kreekas: värvikatest inimestest, kellega kohtusin ja lähestikku elasin, Angelist ja Pavlosest ja Hobusteprouast, Georgesest ja Memmest ja teistest; sisalikest ja tulekahjudest, Poseidoni tormist ning kaunitest päevadest ja öödest, mägiküladest ja rännakutest ja surmasuhu sattumisest; rännakutest sellel vanal kaunil maal ja rännakutest iseenda hinges.“
Herdis Ojasu
24. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar