11. peatükk
„Ma olen mõnikord mõelnud, et kui vanaema
oleks alles elus, kas siis elaks Loriett alles meiega. Võimalik, et
elaks jah vanamema Salmega, aga vähemalt ikkagi oleksime tema
käekäigust teadlikud. Nii jube on mõelda, et teda enam ei ole. Aga
see ei saa võimalik olla, ma öösiti räägin temaga ja ta räägib
vastu. Kuuulen tema häält selgemini kui enda oma. Juba see näitab,
et ta on elus. Samas ma ei usu, et ta varjeks ennast meie eest kogu
elu, sest ta on palju parema südemega kui mina. Aga äkki ta on
üldse nime vahetanud ja väljamaale põgenenud?“ Mariett usutles
ning kaalus võimalikke variante. Ta oli tõele väga lähedal, aga
ta ei tednud seda. Väga paljud, eriti just need kes tahavad oma
minevikus määritud nime varjata, vahetavad enda nime, et siis enda
arvates justkui alustaks puhtalt lehelt, kuigi ega minevikuvarjud su
küljest ei kao, aga nimevahetaja tunneb ennast paremini küll.
„Jah, Salomia oli ainus õige inimene meie
seast kes tõesti hoolis Lorietist. Ja ma usun ka, et kui ta elaks,
siis Loriett oleks ka meie jaoks olemas. Aga see on kõik vaid
oletus, ning oleks ja poleks pole sõbrad, nagu targemad räägivad.
Mina olen mõelnud, et saaks kuidagi aega tagasi kerida, teeks paljud
asjad, mis vett vedama läksid, heaks. Aga samas ma ei tohiks üldse
viriseda, sest minu vanemad rügavad siiani välismaal palehigis tööd
teha, et meie siin millestki puudust ei tunneks. Ja nad ei kavatsegi
vist Eestimaale tagasi tulla. Ema vähemalt mainis viimase kõne
ajal nii. Aga isa, tema kohta ma ei oska kosta, ta on suhteliselt
Eestimaa patrioot ja on seda eluaeg olnud. Uurib ja joonistab
sugupuud ning isegi kogu endise Nõukogude Liidu ajalugu on tal lausa
une pealt peas. Ema on ema, aga armastus suudab paljut ja mine tea
mida elu veel ette tuua võib. Kui nad juba nii kaua on koos elanud,
muutuvad nad mitte ainult välimuselt, aga ka sisemuselt sarnaseks,
nii võib ema isa ümber näpu keerata ja isa saab madalam kui muru
ning viimaks ka muld võõramaa pinda.“ Tiffani oli segaduses.
„Nojah...Ema, mina ei tea kas mina üldse
oskan armastada. Tahaks sellel teemal nii õega rääkida, aga ma ei
saa. Mis asi see armastus üldse on? Kas sina ikka armastad isa?“
Mariett oli segadusest ja sestap avameelitses.
„Ju ma ikka armastan. Aga ühest
definitsiooni armastusel ei olegi. Ega kehamõnude nautimine ei
tarvitse armastus olla, see on pigem armastsemine, rahulduse vajadus,
et oleks mõnda aega taas hea olla. Kuid mina kaldun arvama, et
armastus on midagi muud, selline tunne, et tahad vahel inimest näha
kasvõi. Mina ei usu, et armastus on see mis sind iga kord armastatut
nähes jalust nõrgaks võtab. See on pigem seksuaalne iha, energia,
mis paneb su seksimise järel igatsema, mis jalgu niitma hakkab. Aga
mis definaator mina nüüd olen, ma ei tea isegi kas mul on õigus ja
sestap ei oska ma ka sulle, kallis tütreke, sellele üheselt
vastata. Võibolla polegi sellelel ühest vastust, inimesed
tõlgendavad erinevalt. Aga mina olen seda meelt, et kui sa teist
inimest aramastad, ei tohi sa tema vabadust piirata ja tema sinu
vabadust ka mitte. Ei tohi elada abikaasa elu, kuigi nende elud on
reeglite ja rõngatega ühendatud. Kui ikka mina tunnen, et ma vajan
rahuldust ja seksi ning mu abikaasat ei ole kohe võtta, lähen ja
võtan mujalt. Kas ma peaksin olematu seki pärast piinlema? Oh, ei!
Aga seda vist taipad sa kunagi hiljem. Ja samas, kui Mairold on
pidevalt ära, leabki Soones rohkem kui kodus, ei pane ka mina
pahaks, kui ta seal ringi kepib. Andku minna! Peaasi, et haigusi koju
ei too!
„No, ma ei tea...Ma praegu küll sellisel
arvamusel ei ole. Ema, sa vist oled liiga rikutud!“ Heitis Mariett
Tiffanile ette, kuigi ise käib peaaegu sama rada mida ema. Eks
kodune kasvatus on paljutki määrav, aga mitte alati. Väga palju on
juhtseid kus korralikust haritlaste perest pärit viiskast ja
eeskujuliksut lapsest saab narkomaan või kriminaal. Aga vaeses või
koguni alkohoolikute peres kasvanud lapsest saab kõrgharitud
sptesialist, aus ja intelligentne inimene. Palju oleneb ka inimesest
endast. Marietti ennast poputati ja hellitati, aga tal pole ka nüüd,
kaheksateistkümne aastasena mingit sihti ega eesmärki elus, ka oma
last ei suuda ta armastada. Samas kakikõde põgenes kodust ja jäi
ellu, ehitab oma kätega endale kodu ning saab hakkama, kuigi ta hing
on mürgitatud ja temast on saanud eremiit, kes peale enda kedagi
usaldada ei julge. Haavad, mis lapsena jäävad hinge, ei parane
iialgi. Need võivad küll armistuda, aga minevikuvalud rebivad
haavad uuesti verele ja nii terve elu. Tekib mingi seletamatu
sisemine foobia, mille meedikud liigitavad depressiooni või tont
teab mille alla, aga tegelikult päris nii see ei ole, kõik ei ole
ühe vitsaga loodud. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid
foobiaid mis kohe kindlasti ühise nimetaja alla ei kuulu.
„Kulla tütreke, sa peaksid üldse töö
peale mõtlema hakkama. Sa ei saa kogu eluks koju jääda.
Feldo-poiss on juba nii suur küll, et sa võiks teda lasteaeda
harjutama hakata, seal ta areneb ja hakkab teiste lastega seltsima.
Nii kodus istudes ja mööda ööklubisid hängides võid veel
viimaks süstla otsa kukkuda, mis su pojast siis saab?“ Tiffani
hakkas ootamatult tütart noomima. Küllap sellepärast, et Mariett
emaga nõus ei olnud ja teda korrale kutsuma kippus. Tiffani ja
rikutud, see solvang riivas tema au ikka väga valusalt, ega Tiffani
ju ei kippunud oma vigu tunnistama, ta võis tarka nägu teha või
koguni filosofeerida, aga ise astus ikka sama rada, ühest ämbrist
teise, aga ta vähemalt pidas töökohta ja teenis. Sestap tahtis
naine, et ka tütrest saaks tööinimene, saaks Mariett teada mis
tunne on kui pead oma kötega elatist teenima.
„Mis sul hakkas? Mingi mürgine puhtukas
hammustas või? Ahjaa, sa lihtsalt ei kannatanud tõde välja, et ma
sind rikutuks tituleerisin. Aga sa ju oledki rikutud. Ja mina ise
tean mida oma lapse ja oma eluga peale hakkab, sa ei pea mind
õpetama, ega ma mingi laps ei ole!“ Mariett oli sama kange kui
Tiffani, ega jäänud emale vastust võlgu. Pigem salvas ta edasi,
sest temale pidi ju õigus jääma. Teda ei huvitanud isegi, et
solvatavaks oli ta lihane ema, kes ta sünnitas, kasvatas ja oli ka
kogu elu vaeva näinud, et tüytrel oleks kõik olemas. Isegi
tänutunnet ja austust ei olnud Marietil oma ema vastu, millest kipub
tänapäeva lastel üldse vajaka jääma. Nas on nii ülbed ja
ebaviisakad, pruugivad oma suud seal kus tahavad, ei vali sõnu ka.
Neil ei ole kombeid, kuigi vanemad võivad viiskaust neile palehigis
õpetada, aga noored lihtsalt ei võta omaks. Oleks nagu põlvkond
ülbikuid planeedile maa sündinud, kelle jaoks ei ole vanamad
inimesed ausees ja kes ei hinda oma vanemaid mitte natukenengi.
Muidugi ei saa üldistada, aga üha enam kohtad sa isegi tänaval
noori, kellel ei ole mittemingisugust austust kaasinimeste vastu. Nad
sülgavad kasvõi su varbale, puhuvad kanepihaisulist suitsu sulle
näkku, kusevad häbenematult rahavamassi seas, räsukavad ja
ropendavad ning peavad ennast maailmanabadeks, kellel peab alati
õigus jääma. Kui mõni vanem inimene üritabki neid korrale
kutsuda, saab ta sellise roppuse osaliseks ning seda on veel vähe
öeldud, isegi vägivalla ohvriks võib vanur saada, kui ta julgeb
sekkuda.
„Olgu, olgu, eks sa siis tea edasi! Mina
kavatsen puhkuse ajal kolmeks nädalaks Eestist lahkuda. Vaata ise
kuidas siin hakkama saad!“ Tiffani solvus ja astus mja välisuksest
välja.
„Kah mul mingi ema! Lits selline! Käib ja
magatab igasuguseid ilalõugu ja siis veel õigustab ka oma
teguviisi! Fakk, mutt, ma ütlen, elan ilma sinu almuseta ka ära!“
Mariett oli nii ülbe ja tänamatu, ime, et tal endal paha ei
hakanud. Õnneks Tiffani seda kõike enam ei kuulnud. Mariett on elus
näide tänapäeva ülbikutest, kellle ei ole mingitki austust
ligemese vastu.
19. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar