- peatükk
Pärast paaritunnist sõitu jõudsid Lembit ja Mathilde Tallinna
lennujaama. Ilm oli suhteliselt tuuline ja varahommik lennujaamas oli
kuidagi morn ja kõle, olgugi, et inimesed silblisid ringi nagu
usinad mesilased. Lembitule tundus nagu hakkaks iga hetk lund sadama,
sest karge õhk nõelus ta nägu, kui ta õe käsipagasist auto
pagasnikust välja võttis.
„Sina võid ära minna. Ärs sa ometi ootama jää. Küll mina
ise hakkam saan! Ega ma mingi väeti imik ei ole!“ saatis õde
venda koduteele.
„Ega mul see tuli nüüd nii takus ka ei ole, et kõrvetama
hakkaks. Aitan sind kenasti minema saata ja mul aega küll
kojusõiduga. Ja kes mind ikka seal ootab. Tühi ja kõle maja ning
neli seina, ei muud!“
„Tohohh, egas ma siis maja päris tühjaks ka ei tarinud, kõik
eluks vajalik jäi ju alles!“ oli õde jahmunud.
„No seda küll. Ah, mis me siin ikka vaidleme, lähme sisse
sooja, külm tahab ära võtta!“tegi vend õele ettepaneku.
„Mille ta sult ikka ära võtab? Kardad, ei Reilile ei jätku,
jah?“ muheles õnnelik Mathilde.
„Jah, Seda ma just mõtlesingi.“ oli vend päri.
„Kuule, mine nüüd! Muidu veel mõni noormees vaatab kes see
vana ätt mind saadab!“ oli memm endast heal arvamusel.
„Olgu, olgu, lähen, lähen!“ kallistas vend oma õde, soovis
head lendu, läks, istus autosse ja pani tümaka põhja. Vana mees
armastab üle kõige hard rock bändi AC/DC-d kuulata, eriti autos.
Pealegi oli teda nooruses kutsutud Dave Evandsiks, AC/ DC laulja
järgi, sest Lembit olevat temaga äravahetamiseni sarnane olnud,
mustade pikkade ja kahuste juukstega musklimees. Aga ennist ta ei
saanud kuulata, sest õde ütles, et seda vaibakloppimist kuulates
hakkavad tal kõrvad virtsavett jooksma. No kujatad sa ette milline
virtsa hais autos oleks olnud? Lembit säästis mõlemat reisijat
sellest, aga nüüd oli tal vaba voli. Ta oli nagu vaba mees, vabal
maal. Vaba õe tujudest ja käskudest. Lembit sõitis kodupoole ja
unistas kuidas ta Reili oma koju viib ja teda Mathilde hiigelsuures
ja pehmes voodis võtab. Märkamatult läks sõidukiirus nii kiireks,
et ta ei saanud arugi kui sõitis juba 120 km tunnis. Vot nii võib
mehele vanadusetunne mõjuda! Ja naised, naised, naised!
„Ohh, varsti ma jõuan paradiisi, ei mingit tagasiteed! Jätan
oma mineviku, mis mind üha enam painama hakanud on, kus see ja
teine, ning kaon! Minu elu alles algab!“ oli Mathilde paadunud
optimist.
„Tere, mu maailma kenan daam!“ ulatas Lembit roosibuketi
kollaste roosidega oma südamedaamile, ise muheledes ja silma tehes.
„Sohh!? Mille puhul siis?“ ehmatas naine.
„Eks ikka selle puhul, et sa olemas oled ja saatus sind taas minu
teele juhatas!“ säras mees nagu ehtes jõulupuu.
„Ohhoo, ma ei teadnudki, et selline romantik sinus peidus on!
Lembit, sa üllatad mind iga päevaga üha enam! Millega ma selle
kõik välja küll teeninud olen?“ tahtis Reili meelitusi kuulda ja
sai ka.
„Naised kipuvad Eesti mehi matsideks ja romantikavaeseteks
pidama, aga oma vingumistega nad just tõrjuvad neid. Milline mees
ikka tahab naisele lilli tuua, kui saab kogu aeg sõnadega peksa.
Küll ei sobi üks ja küll ei sobi teine, kolmandast rääkimata.
Tegelikult on Eesti mehe tugeva koore all peidus hiigelsuur
romantikalaegas, mida ta vahel ka poikvel hoiab, ja seda teeb ta
teatud inimeste tarvis. Alati, kui ma sind näen, hakkab minus miski
avanema, lisaks sellele, et veri tõuseb teatud kohtadesse. Ütle
naine, mis võime sul minu üle küll on? Sa oled maailma ilusam,
ahvatlevam , targem ja seksikaim naine! Minu armas Reili!“ lausa
ülistas mees teda.
„Mis kell sa vabaned?“ uuris Lembit.
„Umbes pooleteist tunni pärast. Kas sul on mingid salakavalad
plaanid minu suhtes?“ tahtis Reili teada.
„Kas sa arvad, et ma räägiks praegu nendest? Eksid, mu arm,
eksid!“ kavaldas mees naise üle.
„Oh sind, kavalpead!“ muigas Reili.
„Ma tulen siis pooleteist tunni pärast sulle järgi. Diil?“
„Diil!“ muigas naine.
Lembit sõitis koju ja hakkas ettevalmistusi tegema. Tema kokakunst
ei olnud just kõige parem, aga selle mure lahendas market, kus
kohast saab tänapäeval valmistoitu osta. Lembit ostis grillkana,
pistis pooleldi täis õllepudeli kana sisse ning pistis ahju, et
enne Railile järgi sõitmist ahi tööle panna, nagu oleks selle ise
küpsetanud. Õnneks oli Mathilde keller head ja paremat täis, sealt
tõi mees soolaseened, pani need kupatama, et nii soolased ei oleks.
Segas kokku sibula, seene ja hapukooresalati. Ja kartulate koorimine
ning keetmine ei käinud Lembitul üle jõu. Nii see poolteist tundi
mööduski.
„Mathilde, aee, Mathilde! Ava uks, mina olen, postiljon!“ käis
postikana ümber maja, nähes, et praeahi töötab, kartulad keevad,
aga keegi ei kuule teda.
„Oh heldeke, loodan, et Mathildega ei ole midagi juhtunud!
Viimase visiidi ajal nägi ta väga halb välja. Kõige imelikum on
veel see, et telefon üldse ei kutsu. Peaks ju ütlema vähemalt kui
on levist väljas või välja lülitatud, aga vaikib täielikult.
Nüüd jääb mul küll süda valutama, äkki on memme elu ohus ja
just mina olen see kes teda veel päästa saaks? Kus see Lembit jälle
on? Mul pole ta telefoninumbrit ka kahjuks..“ oli naine püsti
hädas, kuid ta oli sunnitud lahkuma, sest tööpõld ootas.
Teepeal tundis ta ära Lembitu auto, postiljon andis signaali ja
peatas selle.
„No, mis sinuga juhtus?“ ehmatas Lembit.
„Tead, Mathildega on midagi lahti. Ta telefon ei vasta, lõhkusin
uste ja akende taga, kui ei mingit liikumist majas. Ma kardan, et ta
tervisega on tõsised lood!“ vadistas postiljon ühe hingetõmbega.
„Mathildega on kõik hästi, ära muretse. Ma jõuan kohe koju ja
vaatan mis seal sünnib.“ jäi Lembit kidakeelseks ja pani autol
hääled sisse tagasi.
Postiljon seisis tükk aega tee pervel, sest ta ei teadnud mida
teha. Hirm oli teda segadusse ajanud. Kuid ta oli sunnitud liikuma,
muidu oleks ta enda töökoha ohtu seadnud.
„Ohoo millised hõrgud lõhnad siit vastu tulevad! Õde on sul
ikka hea kokk küll!“ kiitis Reili, kui ta juba vöörusel olles
toidulõhnasid tundis.
„Reili, mina korraldasin sulle ikka selle piduliku pärastlõuna,
mitte Mathilde!“ oli mees isegi natuke pettunud, et naise kiitust
ei saanud. Aga kus oleks võinud naine arvata, et mees selle taga
seisab?
„Kus Mathilde ise on? Mõne sõnranna juures? Kas tal on juba
niipalju parem, et suudab ise pikki maid läbida?“ muretses meedik.
Lembit pani oma karused käed ümber Reili õlgade ja suudles teda
kaelale.
„Lemps, lõpeta!“ oli Reili pisut tõre.
„Ma pole veel alustanudki!“ teatas mees.
„Aga võta istet, praad peaks valmis oleme, serveerin kohe.“
juhatas ta naise pehmele sohvale istuma.
Reili istuski ja jäi huviga ootama mis edasi toimuma hakkab.
Lembit võttis kana ahjust välja, kuid see oli veidi üleküpsenud,
aga nägi ahvatlev välja. Ja kartulad olid ka kenasti keenuks
saanud. Mees kurnas need ära, ehkki tal oli sellega tükk tegu, aur
tahtis vägisi käed ära kõrvetada. Siis tõi ta külmkapist
seenesalati ning külma shampuse. Reili oli vaimustuses sellise
vastuvõtu eest.
„Lembit, kas ma saan sulle kuidagi abiks olla?“ pakkus naine.
„Ei, ei! Sina oled täna minu kuninganna ja mina teenindan sind.
Soovida võid kõike!“ tegi mees naisele silma.
„Kavalpea! Meelitaja!“ naeris naine.
„Kui oled sina mängus, siis teen mida iganes. Tead, ma vist
armastaks su vigu ka, kuigi ma pole kindel kas sul neid üldse on.
Kui inimene teist inimest armastab siis ta reeglina ei näe armastatu
vigu, ja tihtilugu enda omi ka. Aga minul on hetkel selline tunne, et
kui sa isegi saadaks mingi hullu asja korda, mis oleks lausa julm,
siis ma ikka kiidaks su teguviisi heaks, sest ma jumaldan sind, mu
kallis!“ muutus mees nii avameelseks, et Reili läks lausa näost
punaseks. Just seda samat tunnet oli ta kogu elu Lembitu vastu
tundnud ja talle tundus, et mees oleks justkui tema sõnad suust
välja öelnud. Reili hakkas sellest hetkest uskuma, et tõeline
armastus on ikkagi olemas. See on tunne mida ei saa sõnadesse panna,
see on situatsioon kui sa iga kord armastatud nähes armud temasse
enam ja enam, tahad teda kogu aeg näha, temaga koos olla ja oleksid
nagu kinni liimitud tema külge, ei jagu õhku, kui ta juba paar
tundi sinust eemal on viibinud. Naine unustas isegi, et nad võivad
Lembituga sugulased olla, sest armastusetunne oli kõigist üle, see
haaras ta üleni endasse ning reili sõi hiigelprae ära ning pärast
lausa ägises. Ja shampus läks ka nii suurte sõümudega alla, nagu
oleks mahla joonud. Naisel lihtsalt oli suur janu, nii toidu, joogi,
kui Lembitu järgi. Ning kõik ta isud said järgemööda rahuldatud
„Lembit, sa oled parim mis minuga elus juhtunud on!“ tunnistas
naine hommikul, kui ta mehe kaisust kellatirina peale ärkas.
„Tõesta seda?“ oli mees kaval, ning asi jätkus sealt kus
vastu hommikut pooleli oli jäänud.
7. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar