- peatükk
Nagu ikka, võõrsil ööbides ei tule paljudel und, nii magas
Trevor ka väga halvasti. Kella nelja paiku vastu hommikut sai ta
sõba silmale, kui äkki kuulis kuidas keegi korteri ukse lukuga
jändas ning siis käis tugev potsatus. Trevor tõttas asja uurima.
Max jõudis koju, ja oli täis nagu meremiin. Kukkus esiku põrandale
ja välisuks jäi pärani. Trevor keeras ukse lukku ning talle
tundus, et kõik korterikaaslased magavad sügavat und, või olid nad
juba harjunud Maxi öiste seiklustega, ega vaevunud ennast mugavast
voodist võõra mure pärast välja ajamagi. Sõber üritas sõpra
maast püsti aidata, kuid see oli lootusetu, sest umbjoobes Max oli
tinaraske, ega suvatsenud jalgu alla võtta.
„Võta jalad alla, sõber! Kuuled või? Noh,nooh, veel veidi,
noohh....“ üritas Trevor kogu oma jõudu kasutada, kuid asi näis
lootusetu. Korraks avas Max silmad ja need olid ka pahurpidi peas,
nagu oleks mingi laksu all, aga kodutee ta ju ometi üles leidis.
Tervor võttis igaks juhuks sõbra taskust dokumendid ja rahakoti
ning viis need oma tuppa, sest ta ei tundnud veel korteri- ja
töökaaslasi ja hull asi oleks võinud aset leida, kui sõber
homm´ikul kassiahastuses ärkab ja märkab, et ta dokumendid on
kadunud. Trevor läks voodisse tagasi, veel kaua mõtles ta Maxist,
kuni uinus. Olles vaevalt paar tundi maganud, kuulis ta järgmist
potsatust. No see oli juba liig. Ilmselt oli sõbral põiekas
tekkinud, ta üritas endale jalgu alla võtta, kuid kukkus uuesti
ning oli ennast täis lasknud, püksid seisid rebadel.
„Issand jumal küll, mis sinust siin Rootsis saanud on! Enne olid
ikka mõistlikum mees, kuid elu väljamaal on sind ikka täiesti segi
pööranud. Aja jalad alla, davai, davai, aja nad alla ja mine kasi
ennast puhtaks!“ oli Trveor kuri.
„Möl-li-mol-li...“ üritas sõber midagi pomiseda, kuid mitte
ühestki sõnast ei osanud Trevor midagi välja lugeda.
Viimaks ajas Max ennast seina najal siiski püsti ning loivas
kemmergusse ning jäi potile magama. Trevoril ei tulnud und, ta pidi
ju ometi sõpra kantseldama. Kümne minuti möödudes ei pidanud Trev
enam vastu ning ta läks tualettruumi juhuks, kui sõbral peaks abi
vaja minema. Õnneks, et ta läks, sest Max oli kukkunud potilt
põlvede peale ning magaski nii, pea vastu seina toetumas. Poleks
Trevorit olnud, võinuks sõber jalutuks jääda, sest veri ei saa
sundasendis korralikult liikuda. Kui Trevor hakkas sõpra maasta üles
kangutama, astus tualettruumi üks norrakast korterikaaslane kes
tutvustas ennast Thorsteinina, ulatas abikäe ning koos Trevoriga
talutasid nad Maxi oma koikusse magama.
„Trevor,“ tutvustas eestlane.
„Thorstein,“
tutvustas norrakas ning mainis, et nad on sellise Maxiga harjunud, et
iga jumala nädalalõpp pidavat Trevori sõber samas staadiumis
olema. Kõikide korterikaaslaste rahu pidavat häiritud olema, aga
nad on õppinud neid öiseid laamendamisi mitte kuulma. Samas olla
Thorstein just see mees kelle süda valutama jääb ning appi tõttab.
Norrakas tunnistas, et kaine mehena on Max väga tore ja truu sõber,
aga niikui jooki paneb, muutub idioodiks. Et neil ole mitmeid kordi
lausa kaklusi ette tulnud, kuid siiani on suutnud hiljem leppida. Oli
ka Thorstein algul koos Maxiga mööda kõrtse kolistanud ja naisi
rajalt maha tõmmanud, aga peale seda kui ta süüfilise sai ja
pahaaimamatult sellesse ka oma abikaasas nakatas ja peale selle
lahutusega leppima pidi, mees muutus. Västerosis
pidavat ka palju aidsihaigeid olema ja veel rohkem viirusekandjaid,
sellepärast Thorstein oma eluga enam ei riski.
„Kas
sa oled ka teadlik, et Max on viirusekandja?“ küsis norrakas,
arvates, et korterikaaslane on oma sõbrale sellest rääkinud.
„Mida?
Misasja? Päriselt? Omg!“ lõi see uudis Trevori juhmiks.
„Vot
seda. Kahjuks, jah!“ kinnitas mees.
„Einoh,
appi! Ma...ma tõesti ei teadnud midagi! Kas on viirusekandja või
põeb juba aidsi?“ tahtis Trevor veel kinnnitust saada.
„No, praegu on ta jah viirusekandja, aga sellise eluviisi juures
pole ime, kui ta varsti juba aidsis on. Ta ju ei hooli oma tervisest,
ega võta ravimeid ka. Hoorab ringi ja nakatab järjest naisi, mis on
tegelikult kuritegelik. Me kõik siin loodame või õigemini
lootsime, et nüüd tuleb ta sõber siia tööle ja elama, et ehk
paneb sõbrale mõistuse pähe. Kas me saame sinu peale loota?“ oli
Thorstein tegelikult väga mures.
„Oehh, päris karm! Annan endast parima, aga kuna sain allest
sellest teada, siis vabandan, olen hetkel suures segaduses! Ma ei
mõista miks mu sõber, keda tunnen lapsest saati, nii alla käinud
on. Ehk sellepärast ongi ta ükskõikne, võtab elust kõik mis
võtta annab. Ja tõsi, ta rääkis mulle, et tal on palju
partnereid, seega...see asi tuleb peatada! Aitäh, hea Thorstein, et
mind valgustasid!“ tundus norrakale, et Trevori silmad olid
pisarais, kui ta rääkis.
„See on kõik mida mina teha saan. Olen temaga korduvalt rääkinud
ja eks just see ole ka üks meie tülide pühuseid, kuid ta ei kuuula
mind. Viimasel ajal üldse eirab. Aga me kõik oleme siin mures, sest
see haigus pole naljaasi ja meie pundis on palju pereinimesi kes
lausa kardavad, et saavad kusagilt nakkuse, kasvõi tualetist
või....Kui sa tähelepanelikult vaatad, siis Maxi nahk on väga
habras, kohati veritseb. Midagi peab ette võtma, sest keegi ei taha
meist vabasurma minna. Ja eks homode või biseksuaalide hulgas liigub
rohkem seda surmahaigust ka.“ teadis Thorstein.
„Nende hulgas on jah seda rohkem liikvel, ka Eestis. Aga õnneks
pole ju Max biseksuaal, kuigi mis see enam päästab.“ oli Trevor
niukker.
„Sa siis ei tea seda ka?“ oli norrakas ehmunud.
„Mida seda?“ ei saanud Trevor aru.
„Kas sa tõesti ei tea, et su sõber on biseksuaal? Appi! Ta
tarib siia elamisse igasuguseid tüüpe, küll seksib loomamoodi
meestega, küll naistega. Ükskord jätkus tal jultumust lausa
köögilaual ühte neegrimeest panna. Meil oli tükk aega söögiisu
läinud ja see info jõudis isegi ülemuse kõrvu, hea, et Max üldse
tööle jäeti!“ valgustas norrakas.
„Täitsa lõpp!“ ei uskunud Trevor oma kõrvu.
„Trevor, mulle tundub, et sa siiski ei tunne oma sõpra. Oot,
kaua te juba sõbrad olete olnud?“ oli ka Thorstein ehmunud.
„No ikka oleme, lapsest saati. Aga tundub tõesti, et ma ei tunne
oma sõpra enam ära. Minu teada oli ta kunagi täiesti tavaline
hetero, või vähemalt pole ma kusagilt kuulnud, et ta mehi ja poisse
piiluks. Samas tema vabameelsus ja ümber augu jutt panevad mindki
mõtlema, aga minule ta homokalduvustest rääkinud ei ole, kuigi kui
oleks rääkinud, poleks ma teda ilmselt hukka mõistnud, inimene on
inimene, aga...“ said Trevoril sõnad otsa.
„Siin Rootsis on ju üldse see õhkkond kuidagi väga
vabameelseks ja närviliseks viiimaste aastatega muutunud, eks ikka
sellepärast, et rootslane paneb rõhku sooneutraalsusele. Ütlen
ausalt, ma olen täielikult selle vastu, tüdruk jäägu ikka
tüdrukuks ja poiss poisiks. Ma ei saa rootslaste kiiksust aru, et
nad sellist asja pooldavad. Omasooihalejaid ma mõistan, sest ka minu
tuttavate seas on neid, täiesti mõistlikud inimesed, aga see
sooneutraliseerimine on täielik lollus, kui mitte öelda kohalike
kiiks. Aga tegelikult Rootsi on alati minu silmis olnud selline riik,
kus propageeritakse sellised veidraid asju, mis muule maailmale on
vastuvõetamatu. Sa siis aru misk ja millest see alguse saanud on!“
oli ka norrakas segaduses.
Thorstein tuli Rootsi tööle sellepärast, et ta oma sõber
kutsus, kuna palganumber on ka temal seal palju suurem, kui Norras
oli. Pealegi on ta naine isa poolt rootslane ja ema poolt norrakas,
kes saalib kahe kodumaa vahet. Naine austab Norrat rohkem aga mitte
Rootsi seadusi, mis pole ka talle vastuvõetavad ning on isegi
maininud, et tal on häbi tunnistada, et ta pooleldi rootslane on.
Thorstein ise aga on puhas norrakas, keda kutsutakse Viikingiks, kuna
ta teab peast lausa ajalugu viikingite kohta ning isegi seda, et
mingite legendide põhiselt olla ka eestlane viiking olnud,
sellepärast ta jutu käigus Trevorit hõimlaseks kutsus ning ka
Maxist lugu peab. Trevor ei saanud algul aru, et miks just hõimlane,
kuid kui Thorstein mainis viikingeid, meenus eestlasele, et ta on ka
kusagilt lugenud nende kohta.
„Kas sul on ka Eestis pere?“ tahtis norrakas teada.
„On. See täehendab, et ei ole. Või oli. Ma ei oskagi vastata.“
oli eestlane segaduses.
„Vasta nii nagu on!“ hakkas sõbralik Viiking oma homeerilist
naeru naerma ning see nakatas ka eestlast.
„Ha-ha-haa! Olgu! Noh, mul oli naine, mitteametlik, aga me
läksime lahku. Kodus ootavad mind väikevend ja ema, eks ma suurel
määral just nende pärast siia tulin ka, sest kasuisa suri alles,
ema on haige ja vend vajab hoolt. Ja, ausalt öeldes, enda rahakott
hakkab ka tühjaks saama. Ning teiste kulul ma enam elada ei kavatse,
olen seda niigi palju teinud. Tahan, et mu pangaarvet ehib oma kätega
teenitud raha, mitte pärandus sugulastelt, mille nemad raske tööga
välja teenonud on. Eksnaine kolis ka mõne aja eest Eestist minema,
aga isegi ta sugulased ei tea kuhu ja kui kauaks. Lihtsalt läks,
pühkis kodumaa tolmu nii jalgelt, kui jalgade alt ja kadus.
Kummaline. Ja mina mõtelsin et tunnen teda ..ja mina mõtelsin, et
elidsin endale naise kogu eluks...“ läks eestlase meel härdaks.
„Karm. Väga karm. Aga võta seda asja nii, et ei olnud veel teie
aeg. Ära võta nii, et teie aeg sai läbi. Unista suurelt ja su
unistus täitub! Mingisugune sisetunne ütleb, et teil oli
teineteisest puhkust vaja. Meil oli ka kunagi alguses nii, kuni minu
apsakani, mis meid juba lõplikult lahku viis. Tõsi küll, oleme
sõbrad edasi, ta käib mind siin ikka vahel külastamas ka, aga
naise-mehe suhet meil enam ei ole. Mina elaksin meeleldi temaga koos,
aga tema vist enam ei taha. Või? Ei meie seda elu ette tea! Aga
sulle ma soovitan küll, et ära lõika enda ja tema vahelt sidet
läbi, mulle tundub, et kõik ei ole veel lõppenud. Anna andeks, aga
ma näen seda nii.“ väitis norrakas.
„Kas sa oled selgeltnägija?“ jahmus eestlane.
„Noooo...Ütleme nii, et mu vanaisa ja isa on šamaanid, kui sa
sellistest tegelastest kuulnud oled?“ vastas norrakas avameelselt.
„Ahsoo! Nuuvott! Ikka olen kuulnud, aga oma käega katsunud ei
ole!“ teatas eestlane, kelle silmad reetsid imestust.
„Mis neist ikka katsuda, inimene nagu inimene ikka!“ naeris
norrakas.
„Aga kas nad tulevikku ka ennustavad? Ma olen kuulnud, et puhuvad
hingesid sisse ja välja, või mida iganes, ega ma väga kursis ei
olegi.“ andis Trevor teada.
„Ehee, jah, puhuvad oma šamaanitrummidele hingesid sisse ja
saadavad lahkunute hinged minema. Nii see on. Oled väga teadlik siis
sellest maailmast. Jah, nad vaatavad ka tulevikku, kuid ma eriti ei
soovita sul oma tulevikku torkida, tuleb see mis tulema peab.“
soovitas norrakas.
„Räägi, räägi, sa lihtsalt oled kade ja ei taha, et ma su
perekonnaga tutvuks!“ aasis eestlane.
„Jah. Just. Seda ma kohe kindlasti silmas pidasingi!“ mõistis
norrakas eestlase nalja juba poolelt sõnalt.
„Näed, vanad Viikingid on ikka ühte moodi ja isegi
naljasoolikas on neil ühesugune!“ tögas norrakas, mille peale
eestlane, nagu muuseas, nõustuvalt noogutas.
„Teeks tassi teed. Tahad ka?“ avastas estlane, et nad olid
ennast lobisem aunustanud.
„Ma eelistaks kohvi, ärkamiseks, kuigi oleme juba ärkvel.“
andis norrakas teada.
„Mis pagana teed! Ma tahan ise ka kohvi! Vist tuleb uuesti
kummuli visata, sõnad ka juba sassis!“oli eestlane segaduses.
„Muide, ma kunagi tarbisin kanget teed, see aitas paremini
šamaanirännakule minna, no transi. Aga mingilt maalt kadus tee isu
ja nüüd võibolla paar korda nädalas vaid tarbib seda ja siis ka
vaid Norrast, oma kodumaalt ostetud taimedest teed, ei muud.
Teetaimed, mis on kasvanud ja korjatud sinu kodu ümbrusest on sulle
palju väekamad ja tervislikumad. Ma ei joo iial poodidest ja
apteekidest ostetud teid, need ei tarvitse õigel ajal korjatud olla
ja neis pole ka väge. Igal teetaimel on oma korjamisaeg ja sellest
tuleb kinni pidada. Ma tean, et peen maailm, mis sind ei tarvitse
huviatada, aga nii on.“ pajatas šamaanihakatis oma tarkustest.
„Väga põnev! Mulle tundub, et ma olen leidnud endale põneva
sõbra!“ surus Trevot käe Thorsteinile pihku.
„Muide, kas sa tead mida mu nimi tähendab?“ uuris norrakas.
„Eee, mingine norrakast suusataja vist on samanimeline.“ meenus
Trevorile.
„Heh,
sa pead silmas kindlasti Torbjörn Lökkenit, ma arvan. Jah, tema on
meie riigi au ja uhkus, aga ma siiski ei pidanud teda silmas. Minu
nimi tähendab Thori, ja see on pärist Skandinaavia mütoloogist.
Odini poeg olen.“ teatas norrakas naerulsui.
„Aaa,
seda küll, jah, vägev!“ oli eestlane vaimustuses. „Aga minul on
inglise nimi ja nende tähenduses pidavat see merd vihjama. Samas
sünnib Eestis neid tTrevoreid rohkem kui päikelisi ilmu viimasel
ajal. Aga ma täitsa usun, et mingi seos sellel merega on, sest meri
meeldib mulle kuidagi eriliselt. Mõjub ka eriliselt.
„Rõõm
teada! Eks ka viikingid ei kartnud merd!“ tögas Thorstein ning
mõlemad said jällle siira naerupahvaka maha pidada.
Trevorist
ja Thorsteinist olidki suured sõbrad saanud ja mõlemad olid selle
üle uhked.
4-5. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar