Üksinda Maailmas 13.pt

 13.peatükk

„Eks ma püüan mitte süüdistada, aga ega mu hingel sellest kergem ei hakka. Loriett on kahtlemata targem ja asjalikum tütar mul, kui Mariett, sestap Salme-memm ta enda kaitva tiiva alla võttiski. Memm oli mul maailma targem ja õiglasem inimene ja ma üldse ei imestaks, kui ta mu tütre kadumisele kaasa aitas, kasvõi postuumselt. Eks Loriett jumaldas memme just sellepärast, et meie Tiffaniga tegime vigu, hoides väetit Marietti, kes sündis suht äbarikuna, rohkem. Sundisime Lorietti varakult kodutöid tegema, aga ma usun, et see tuleb või tuli elus talle ainult kasuks. Ma tahaks nii loota, et tuleb, et ta on elus...“Mairoldi hing läks taas härdaks ja juba manustatud hundijala vesi päästis ta pisarad, mida ta enne tagasi hoidis, valla.

„Nojah, mis tehtud-see tehtud! Möödunut tagasi enam ei saa, kuid loodan südamest, et saad oma tütre tagasi! Sinu juttu kuulates on mul sihuke tunne, et Loriett elab ja elab päris hästi. Saab oma eluga hakkama. Lase see kurbus endast välja ja nuta. Lase pisaratel vabalt voolata! Minul oli vanglas raske, aga õppisin pisaraid alla neelama, sest need mehed, kes julgesid pisraid näidata, tembeldati kukkedeks ja ma ei taha isegi rääkida mis sellele järgnes. Tegelt on see väga vale, ka mehed nutavad ja nad ei tarvitse sellepärast pederastid olla. Hinged on erinevad ja see on puhas vale, et nutavad ainult eide hinega mehed. Aga vanglaseadused on vanglaseadused, pole parata. Ja keegi ei käse sinna sattuda, tean seda, aga see külm, kõhetu ja negatiivsest energiast pakatav koht kuidagi lausa kutsub teatud inimesi, ka mind, nagu sa tead. Mitte, et ma nagu munga kombel tahaks sinna peitu pugeda ja tsölobaadis elada, aga nii see saatus kord juba minuga vingerpussi mängib. Aga semu, läheks kusagile? Kõrtsu? Või lendaks üldse Hispaaniasse? Ma pole seal paradiisis juba ju aastaid käinud. Tahaks mõnda lohakat hoovi rebida, mõnda kuuma soojamaa beibet, kes nagu loom ahmib sind endasse, mitte ei piparda nagu põhjamaa tibid, kes oleks nagu stagna ajas kinni, häbenevad ja tahavad asju ajada vaid pimedas ja teki all!“ Robert tegi sõbrale mitu ettepanekut korraga, aga sõber oli seiklusteks liiga masenduses ning tahtis rahulikult koduseinte vahel tulivett endast läbi lasta, otsides sealt vastust teda painavatele küsimustele.

„Tead, ma vist hakkangi vanaks jääma. Elus seigeldud küll, aga mul pole tahtmist kusagile minna. Mine sina, kui tahad. Mine kohalikku kõrtsu kasvõi. Küll sa sinna Hispaaniasse ka ükskord jõuad. Las mina vanatoi olla omaette. Ma parema meelega lendaks koju pere juurde, aga ilma Lorietita seal olla...see on piin, väsitab ja pealegi pole ma valmis niast rahuldama. Ma ei suuda mõelda hetkel seksist, sest ma ei tea oma lapse elust midagi. Ma pole kindel, et mõni seksuaalroimar teda ära vägistanud ja tapnud pole. Seksi pärast on ilmas väga palju tapetud ja, nagu sa peaks ajaloost teadma, on paljud sõjad ka seksi ja naiste pärast peetud. Ma ei viitsi. Ma tõesti ei viitsi!“ Mairold oli depressioonis, kuid Robertil oli hammas verel ja ta tahtis naist saada, ostses mõttes. Robi küll kartis sõpra sellises seisundis üksinda tulivett tarbima jätta, aga kihu oli nii suur ja ta pani oma plaane paika.

„Olgu, sõber, ma lähen kolan veidi ringi, kube kärab lausa. Ma pean täna naist saama! Hoia mulle pöialt. Ja mine tea, ehk juhtub selline tots näkkama, et saab sindki õndsaks teha.“ Robi pilgutas silma, pani paremad riided selga ja läks. Viskas veel pilgu sõbrale, aga too oli sama apaatne ja morn, polnud parata.

„Mine, mine. Sa noor mees, veri vemmeldab sees. Ei mina pahaks pane, et mind pudeliga kahekesi jätad. Mul ongi vaja elu järele mõelda. Ma tahangi vahel üksinda olla. Ära minu pärast muretse.“ Mairold pomises habemesse. Mees lonksas veel ühe pitsitöie haljast põhjani ja vaatas kella, viimane laev Helsingist Tallinna läheb tunni aja pärast. Mõeldud-tehtud! Mairold pakkis pagasi ning tellis takso ja mõne tunni pärast terendaski Tallinn. Ta helistas sõbra vastu ja jõudis koju pooltiest tundi peale südaööd.

Maja oli pime. Mairold keeras vaikselt ukse lukust lahti ja astus esikusse.

„Noh, ka sei näkkanudki, et nii ruttu juba koju tulid?!“ Tiffani hõikas tualettruumist naastes, arvates, et Mariett tuleb juba ööklubist koju.

„Ohh sa mu meie! Kas nii võtekase abikaasat vastu? Oled ikka vallatu mul küll!“ taarus purupurjus Mairold, kes laeval ennast korralikult täis pummeldas, esikust tuppa ja tahtis naist sülle haarata.

„Lõpeta! Me kukume koos pikali!“ Tiffani pahandas.

„Sinuga kasvõi maailma lõppu!“ Mairoldi keel oli ikka väga pehme. Olgugi, et alles mõne tunni eest oli ta apaatne ja külm, aga oma abikaasa nägemine, kus teine on lõbipaistvas, roosa miniöösärgis, surus mehe seksuaalsuse lakke. Mairold oli see mees kes just joogisena andis mehe mõõdu välja ning siis võis ta kogu öö seksi nautida, erinevalt sellest, kui ta kaine oli. Kainena polnud temast väga asja, naine ei kippunud üldse oma mehaha kainena seksuaalseid vajadusi rahuldama, sest siis pidi ta naudingu saamiseks ennast ise aitama. Mees lõpetas peaaegu kohe ning norises peale suguakti nagu talveund magav karu. Aga joogisena mõtles ta eelkõige naise vajadustele, juba eelmäng kestis iseenesest nii kaua, et Tiffani jõudis juba mitu korda nirvaanas ära käia, enne kui mees karuhäälel möirgama hakkas. Tiffani ja Mairold ei hoidnud ennast sekides tagasi, lasid häälel seest välja karjuda ja neid ei häirinud isegi see, et lapsed võisid kuulda. Nad olid vabameelsed tegelased, kes harrastasid erinevaid poose ja ükski poos polnud nende jaoks tabu.

Olgugi, et Mairold oli hulgimas koguses alkoholi manustanud, ei jäänud ta magama. Kui Mariett vastu hommikut ööklubist naases, kuulis ta ema toas hääli ning tormas sinna, arvates, et ema on mõne armukese majja toonud ja ajab häälitsedes ta lapse ka veel üles. Isa autot ju maja ees ei olnud.

„Mida kuradit te siin lärmate!“ Mariett avas sõimeldes ukse ja ehmatas soolasambaks kui nägi ema ja isa asju ajamas, ja veel millises poosis!

„Tütar, kurat, kus su kombed on!?“ Mairold vihastas ja katkestas suguühte, et ust sulgema minna. Aga viha on suur ja negatiivne jõud ning enam nautingute jätkamiseks tal jaksu ei olnudki. Mairold tõmbas hommikumantli selga ja otsustas tütart korrale kutsuma minna. No nii ikka ei tehta! Mingi austus võiks vähemalt vanemate vastu olla. Mees oli püha viha täis.

„Tule välja! Roni teki alt välja! Ja kus kohast sa üldse hommikul tuled? Käisid hooramas või? Tahad veel endale mõne tite lasta taha keerata ja meie turjale kasvatada visata või!? No tohohh kurat küll! Mingit korda siin majas enam ei ole!“ Mairold räuskas ega ei tulnud selle pealegi, et võib lapselapse sellega üles ehmatada.

„Lõpeta isa! Ise hakkad last rahustama nüüd!“ Mariett, kellel oli ohtralt julgus sisse võetud, hakkas isale nii julmalt vastu, et palju ei puudunud sellest, et Mairold oleks esimest korda elus oma lapse vastu kätt tõstnud. Õnneks peatas selle tuppa astunud Tiffani, kes võttis lapselapse enda hoolde ning kanadas mehe ja tütre toast välja oma asju klaarima.

„Isa, sul ei ole mitte mingisugust õigust minu kallal iniseda! Kuuled vä!!?? Ma olen täiskasvanud naine ja tean ise kus käin ja mida teen! Mida tead sina üldse meie elust? Käid kodus harvemini kui kuuvarjutus ja siis tuled omast arust korda looma! Fakk, ma ütlen! Mine ela seal Soomes oma elu ja kamanda keda tahes, aga minu elu sa paika panema ei hakka! Selleks on liiga hilja! Kuuled vä? Liiga hilja!“ Mariett oli nii ülbust kui julgust täis, sest öö läbi ööklubis hängimine pani teda alati ennast täis jooma. Siis jätkus tal jultumust ja julgust ülearugi. Ja isegi, kui ta jutus tõeiva sees oli, peaks iga laps ikka viisakusega oma vanematesse suhtuma, mitte neile etteheiteid tegema, kui ise on samasugune, või hullemgi veel. Ja ärgu tulgu keegi mainima, et asi vaid geenides on. Lorietil on ju samad geenid, aga tema on hoopis teistsugulne. Asi on pigem iseloomus ja kasvatamises. Liiga ära hellitatud ja poputatud jõmsikatest kasvavadki kõrgid ja ülbed, tahtejõuetud tegelesed, kes jäävadki tihtilugu vanemate rahakotil liugu laskma. Just selline Mariett oligi.

„Vaiki, õnnetu! Pole sinu asi minu elu elada! Kelle kulul sa elad, plika, raisk!? Ah! Kelle kulul?? Selle asemel, et öö läbi ringi hooratakse, tuleks tööle minna! Mine ja otsi oma elamine ja hakka elama, kui siin ei kõlba! Nii kaua, kui meie katuse all elad, pead aksepteerima ka meie nõudeid! Või tema tuleb siin õpetama kuidas elada! Kellesse sa küll oled!? Loriett on üks õige tütar mul mitte sina! Sina oleks võinud Lorieti asemel kaduda siit!“ Mairold ei rahunenudki maha, sest purjus tütar süstis oma ülbitsemisega talle kurjust juurde.

„Lähengi! Head aega! Jumalaga!“ Mariett võttis oma mantli ja ridiküli nagist ning lõi pauguga maja ukse kinni ja kadus.

„Sa oled ikka tubli isa! Nüüd oleme mõlemast tütrest ilma...“ Tiffani oli nukker.

„Aga meil on lapselaps kasvatada. Ja ma luban, et hakkan sellest kasvatamisest aktiivsemalt osa võtma. Hakkan igal nädalavahetusel kodus käima. Ja vajadusel võin poisi ka Soome kaasa võtta.“ Mairold rahunes, kallistas naist, võttis lapselapse ta sülest ning läks teda magama panema.

19. jaanuar. 2018.a.

Vana-Rääma