9.peatükk
„Oihh, vabandust! Kas riivasin sind, kaunis
naine?“ Kusti ehmatas. Laureen pidas vajalikuks vaikida, sest kogu
ta sisemus värises ja oli pinges. Naine tundis, et ta on
paljastatud, kogu tema elu oleks nagu sotsiaalmeediasse paisatud. Oli
ta ju sisemas kartnud seda noormeest, kuid Kusti oli järjekindel ja
jälitas teda ning naine kartis, et nüüd ongi kogu tõde teada.
Olgugi, et Laureenist oli täiskasvanud naine saanud, värises ja
kartis ta nagu väike laps karistuse ootel.
„Kes sa oled?!! Kes sind saatus??? Mida sa
minust tahad!!??“ Laureen lausa räuskas.
Kusti ehmatas. Sellist rekatsiooni ta ei
oodanud. Tal hakkas sellest haprast naisest kahju ning ta lähenes
Laureenile, et teda rahustada. Samal hetkel võttis Laureen taskust
pipragaasi ja suunas selle Kustile, joostes ise majast välja, metsa.
Kümme minutit oli Kusti pime, mõlemad
silmad kipitasid ja ta otsis käsikaudu veeämbrit, kus silmi
loputada. Kui pilt tagasi tulema hakkas, läks ta õue ja hüüdis
Itit, kuid naine ei vastanud. Ta oli metsas, oma varjupaigas, mille
ta oli igaks juhuks juba aasta eest endale ehitanud. See nägi välja
nagu metsavendade varjend, paiknes maa all ning varjendi kaas oli
puulehtede ja okstega kaetud.
„Ohh, issand! Oli mul vaja lõõpida? Mida
ma nüüd teen? Kas minu tögamises võis tõetera sees olla? Aga ma
ju mõtlesin selle välja, sest sihukesi asju juhtub. Täitsa lõpp!“
Kusti hoidis kahe käega peast kinni ja ta vesised silmad jälgisid
ümbrust. Päike sillerdas nii eredalt ning tegi mehe silmadele
haiget. Ta süda valutas. Kuna rooli minna polnud veel võimalik,
läks mees majja tagasi, istus laua taha ning oli väga nukker, sest
Iti meeldis talle. Üle mitme aasta tundis 23. eluaastat käiv mees
ennast armununa ja iga hetkega hakkas see müstiline naine talle
rohkem meeldima.
„Kus ma küll tegin vea? Kas tegin selle
juba siis kui janusena siia metsatallu tulin? Või oleksin pidanud
täna pisut tagasihoidlikum olema? Aga ma ju ei saa, sest, sest...ta
tõesti meeldib mulle. Iti on kuidagi väga eriline ja täpselt
minule sobiv. Miks ma ei oleks võinud oma keelt hammaste taga hoida?
Alati rikun kõik ära.“ Kusti oli õnnetu.
„Issand küll! Kui ta mind siit leiab mis
siis küll saab? Kas ta annab mind politseisse üles? Mis minust
saab? Kas ma lähen vangi? Aidake mind, aidake!“ Laureen karjus
varjendis, kuigi teadis, et sealt teda keegi ei kuule. Üle pika aja
tundis Laureen emast, isast ja õest puudust. Kõige rohkem igatses
ta oma kadunud vanaema, keda ta küll tihti ennast juhendamas tundis,
isegi tema lõhna tundis Laureen aeg-ajalt ja siis ta pisarad
hakkasid voolama, need voolasid ja voolasid, nagu ei tulekski lõppu.
Naine oli taas üksinda maailmas, kuigi hetk tagasi tundis ta ennast
kellelegi vajalik olevat, tundis, et maailmast ei ole inimesed otsa
saanud, just üks inimene, kes tema vastu sõbralik ja aupaklik
tundus olevat. Aga ühe hetkega purunes ta maailm taas. Laureen oli
teadlik, et pipragaasi mõju on pikk, ta ei kiirustanud koju tagasi,
sest oli kindel, et Kusti on veel majas. Naiel hakkas kohutavalt
külm, sest maaalune rõskus aina tihenes ja naine oli kõigest
lühikeste varrukatega t-särgi ning retuuside väel. Ta vandus
tulist kurja, et oli alles hiljuti tekid ja vanad kasukad punkrist
koju viinud, kuna need vajasid tuulutamist. Hetke pärast värises
naine nagu haavaleht, mis on kohe, kohe hinge heitmas. Vappevärin
haaras Laureeni endasse.
„Kes ta on? Kes see naine on? Ma pean teada
saama!“ Kusti tõusis laua tagant, loputas oma punaseid silmi vees
ning suundus, nagu sissetungija või varas, Iti magamistuppa, sest
kusagil pidid ju naise dokumendid olema. Ta ju ometi ei jõudnud neid
ensega haarta. Mees otsis kapist ja öökapi sahtlitest, voodi alt ja
padja alt, riiete vahelt ja vaiba alt, aga ei leidnud kusagilt. Alles
kööki minnes tabas ta, et naisel oli õlakott poest tulles, ja juba
ta leidisiki selle helesinise ridiküli köögist pliidipuude riida
pealt. Käte värisedes avas mees koti ja seal need olidki, pass ja
idekaart.
„Laureen Kannike, hmm, huvitav kas mul siin
levi on?“ Oligi. Kusti suundus telefoni kaudu netti ja guugeldas
seda nime. Ei olnud tagaotsitavate hulgas sellist inimest. Mees pani
dokumendid tagasi kotti ja koti samasse asendisse puuriidale.
„Laureen Kannike, Laureen Kannike, selle naise nimi on sama ilus
kui tema ise!“ tõdes ta. „Kuid miks ta põgenes? Miks küll minu
huumor teda riivas?“ Kusti hing valutas. Ta mõtles välja plaani.
Mees läks välja ja käivitas auto,
lootusega, et Iti või siis Laureen ei viibi kodust väga kaugel ja
kuuleb auto häält. Ta keeras maasturi ümber ja sõitis maanteele.
Seisis seal viivu, sest hing oli haige ja ta ei suutnud veel koju
tagasi sõitma hakata. Kusti parkis auto maantee äärde ning hakkas
vargsi jala talu poole tagasi liikuma, jälgides igat liigutust
põõsastes ja puudel. Vahepeal istus ta tee äärde ning lihtsalt
mõtiskles.
Laureen ei kannatanud seda külma ja rõskust
enam välja. Naisele tundus, et kõik ta vähesed hilbud on seljas
märjad. Midagi tuli ette võtta. Ta avas vaikselt punkti kaane,
ronis välja ning kattis peidiku taas oksade ja lehtedega. Tippival
sammul hiilis ta kodu poole ning peagi veendus, et autot ei ole
hoovis. Ettevaatlikult roomas ta, nagu mõni sõdur sõjatandril,
maja juurde ning silkas tuppa, pannes hiigeltaba ukse ette. Laureen
keetis endale ruttu kuuma teed, tõmbas lambanaha üle õlgade ja
istus pliidi ette teed jooma. Kui ta oli piisavalt rahunenud ja sooja
saanud, läks ta köögikardinaid ette tõmbama, mitte, et õues
oleks pime olnud, aga ta kartis. Peale esimese külgkardina ette
tõmbamist vaatas ta Kustiga tõtt ja röögatas;“kao minemaaaa!“
„Iti, palun lase mind tuppa. Ma väga
palun. Ma ei tee sulle liiga, tahan vaid rääkida.“ Kusti lausa
anus naist.
Laureen mõtles. Tegelikult vajas ta väga
seltsi, et hirmust lahti saada, pealegi ei suutnud ta sellises tujus
niieknaa midagi teha. Ta avaski Kustile ukse.
„Ma ei ütle midagi! Ma ei ütle mitte
midagi! Aga ma palun, palun südamest, et sa ei kardaks mind ja ei
jookseks taas ära!“ Kusti tõesti mõtles nii nagu ütles.
Laureen vaikis ja kuulas. Ta oli alles shokis
ega lootnud midagi head kuulda. Naine viskas silmad maha ja tundis
häbi oma käitumise pärast, aga vabandama ta ei tikkunud. Nähes
Kusti tulipunaseid silmi, oleks ta tegelikult tahtnud abikäe
ulatada, aga pidas õigemaks vaikimist.
„Ma tegin nalja. Ma tegin tegelikult ka
omast arust nalja ja mul ei olnud plaanis sind solvata, ega ehmatada,
ega...Ma ei tea miks sa kohe nii hullult reageerisid, aga pole ka
minu asi teada. Mul ei ole sinuga halbu kavatsusi ja mu süda tõesti
valutas. Siiralt. Aga ma pean midagi tunnistama. Anna mulle andeks,
Laureen!“ Kusti hoolis naisest.
Laureen sai kohe pihta, et mees oli ta
dokumentides sorinud ja see ei meeldinud talle sugugi. Aga
empaaitiavõimega naine mõistis ka seda, et olles Kusti nahas,
käitunuks ta sama moodi, hakkaks dokumente otsima. Sestap ta väga
ei pahandanud. Laureen rahunes, sest mehe silmad kõnelesid aususe
keeles. Ta oli häbi. Tal oli nii häbi, et tahtnuks maa alla vajuda.
Pisarad, nagu hiigelsuured vihmapiisad, voolasid mööda naise põski
alla ning viisakas noormees ulatas talle pabersalvrätiku paki, mille
Laureen ka vastu võttis. Üks oli kindel, oma minevikust ta siiski
kõnelda ei kavatsenud, kuigi noormees meedlis talle. Laureen
otsustas, et minevik on minevik ja see ei kuulu tulevikku. Ta pani
mõtteis mineviku tappa ning keeras selle lukku ja jäi noormehe
edasist reaktsiooni ootama.
„Anna mulle andeks, armas inimene!“ Kusti
siiralt palus.
„Annaks. Ikka annaks. Kui mul vaid oleks
midagi andeks anda. Pigem anna sina mulle andeks!“ Laureen palus
südamest.
„Okei!“
„Mis okei? Annad siis või?“
„Ei anna, olen kade!“
17. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar