- peatükk
Rahul jälgis Marist ja Rinaldot
suurel silmil, et välja lugeda midagi mis viitaks sellele, et noored
on suhtes ja varjavad seda tema eest. Olgugi, et indu juba kahtlustas
seda, aga ta tahtis oma kahtluses veenduda, või siis ei tahtnud.
Tegelikult teeks see teadmine talle haiget, sest talle tõesti
meeldis Maris, nagu naine.
„Noh, kas oled tööpäevast väga
väsinud? Tahad ehk kusagile sööma minna?“ oli Rinaldo aupaklik.
„Sa kohe oskad mu mõtteid lugeda!
Ma olen tõesti väga näljane ja tahaks peale tööd kohe midagi
hamba alla saada!“ teatas Maris.
„Miks sa, kullake, mulle ei öelnud,
et sul kõht tühi on? Oleksin ammu sulle prae välja teinud.“
sekkus Rahul.
Maris kõõritas silmi ja surus
hambad risti, sest tüütu Rahul,kes teda äsja kallikeseks
tituleeris, käis talle otseses mõttes närvidele. Naine otsustas
Rahuli küsimusest mööda põigelda.
„Rinaldo, kas sa tead kusagil
taimetoitlustusrestorani? Tahaksin täna hõrgutavat taimetoitu
maitsta. Ei, ei, ma ei kavatse veganiks hakata!“tegi Maris
Rinaldole silma.
„Oi, taimetoit on väga tervislik
ja mina tean ühte head restorani kus seda saab!“ sekkus Rahul.
„Jah, lähme siis kõik koos
taimetoitu mekkima!“ tegi Rinaldo otsuse, kuid silmanurgast nägi,
et Maris pole päris tema ise, et miski häiris ta lemmiknaist.
„Kallike, ega sul halb ei ole? Oled
kuidagi näost ära.“ oli Rinaldo mures.
„Ei, kallike, minuga on kõik kõige
paremas korras!“ valetas Maris.
Rahul põrnitses endiselt noori ning
juba sai ta ka vihjeid, tema öeldud kullake häiris naist, aga sõbra
öeldud kallike mitte. Rahul kahtlustas aina enam, et ta sõbrad
varjavad tema eest oma suhet, kuid ta ei mõistnud miks. Aga ega indu
hingele ei andnud see asu ka ning ta otsustas edasi detektiivi
mängida, kuni võiduka lõpuni. Ja tegelikult lootis ta südamest,
et võit saabub talle. Võit Maris endale naiseks võtta.
„Hkmm, et siis koos pidulik
söömaaeg? Pole paha, pole paha!“ tõmbas indu tähelepanu endale.
„Loomulikult! Sõbad ja pidulik
söömaaeg, kõlab kaunilt!“ arvas ka Rinaldo.
Rahul tahtis kihvatada, aga suutis
ennast tagasi hoida, sest südames ta ikka lootis, et asi pole nii
nagu näib.
„Aga noored, paneme selle poe siis
kinni, homme on ju ka päeva!“ teatas boss ning pood suleti.
Rahul viis sõbrad
taimetoitlustusrestorani, mis asus Keskväljaku vahetusläheduses.
Küll oli rikkalik valik!
„Issand, ma ei teagi mida ma
tahan!“ sõi Maris neid kaneid roogi, mida oli väga palju
erinevaid, lausa silmadega.
„Kallike, sa võid igast asjast
natuke võtta, saabki rikkalikum suutäis! Ja kui miski eriliselt
maitseb, võid alati juurde võtta. Selle raha eest söö ikka oma
pisike kõhuke kenasti täis!“ selgitas Rahul ja vaatas Marist
armunud pilguga.
„Oi, kui armas! Aitäh, Rahul, et
valgustasid mind! Nii ma teengi!“oli Maris sõbralik ja tänulik
sõbrale. Rahuli ajas see suhtumine õhevile ja talle tundus, et
lootust on. Mees ei heitnud veel meelt. Ja pagana pihta, naisi saab
ju üle lüüa, kasvõi oma sõbralt, oli Rahul nõus oma õnne nimel
ka sõpruse ohverdama.
Kõhud head ja paremat täis söödud,
kutsus Rahul sõbrad endale külla. Maris ja Rinaldo nõustusid
mõlemad. Eks täis kõht teeb ju meeleolu ka paremaks.
„Võtke istet! Ja tundke ennast
nagu kodus!“ muheles indu.
„Maris, armsake, kas ma panen sulle
mõne India filmi mängima?“ oli peremees aupaklik.
„Eeee, ma ei teagi. Rinaldo, kas
sina tahaksid filmi vaadata?“ küsis Maris sõbra arvamust.
„Mul on jumalast häid filme!
Näiteks vanad head klassikalised India armastuafilmid, nagu
„Abdullah,“ „Armuvalu“ ja „Vihmavarjutorge.“ Ehk midagi
neist?“ oli Rahul sõbralik.
„Aitäh pakkumast, sõber, aga ma
pole täna üldse filmilainel, ehk kunagi teisel korral!“ teatas
Rinaldo.
„Jah, äkki tõesti mõnel teisel
päeval!“ oli Maris justkui Rinaldo suuvooder.
Rahul solvus, sest tema idee ei
toiminud. Ta tahtis Marise meele nende õilsate armastusfilmidega
härdaks teha ja nii naisele läheneda. Kuna Rahul omas ehetepoodi,
oli tal Marise tarvis isegi kihlasõrmus valmis ostetud. Iga hetkega
enam hakkasid mehe plaanid temast kaugenema, aga siht oli silme ees
ning indu oli nõus kannatama ja sõprade miilutsemist pealt vaatama.
Tõsi küll, Maris ja Rinaldo hoidsid viisakusest oma tundeid tagasi,
aga nende kehekeel reetis neid ikka, isegi siis, kui nad üritasid
Rahuli ees seda mitte välja näidata, see neil ei õnnestunud.
Jutukäigus aset leidnud puudutused ja silmapilgutused ei jäänud
peremehele märkamatuks ning need tekitasid indus trotsi ja ta juba,
justkui valu leevendamiseks, kõnetas Marist üha maiamate sõnadega.
„Lilleõieke, sa mu kauni poe kõige
kaunim ehe, kas ma võin sulle midagi pakkuda?“ lähenes ta sõpra
häbenemata Marisele ning puudutas naise õlga. Rinaldo surus hambad
nii tugevalt kokku, et tal hakkas lausa valus. Oi kuidas ta oleks
tahtnud sõbrale kõrri karata, kuigi mees ei sallinud vägivalda.
See oli juba mitmes kord ning Rinaldot ennast ehmatas ka ta
agressiivne emotsioon. Ta arvas, et see tuleb vanemate kaotusest,
kuigi tegelikult oli see tingitud ilmselt armukadedusest, sest Maris
polnud talle jah sõna öelnud ja nad polnud paar. Mees kaotas oma
kallimat oma sõbrale kaotada. Juba pelgalt mõtlemine sellest, et
tema sõbrad omavahel abielluvad, ajas Rinaldo karvad turri.
„Rahul lõpeta, see läheb juba üle
piiri!“ kortsutas Maris kulmu.
„Ei lähe! Lähima piirini on
peaaegu 200 km ja ainuke naaberriik Portugalile on Hispaania.“
vastas Rahul.
„Ah, sa ei saa aru!“ läks
Marisel tuju ära.
„Saan ikka. Küsi Rinaldo käest.
Tema ongi Hispaaniast pärit!“ oli Rahul omast arust kaval.
„Rahul, Maris on teadlik, et ma
olen hispaanlane, sa ei pea seda kordama. Ja pealegi ongi meil siin
rahvusvaheline seltskond ning osasid asju tõlgendame me kõik
erinevalt. Rahvuste ja rahvakommete erinevused ja erimeelsused, mis
teha.“ üritas Rinaldo Rahulile selgeks teha, et üle piiri
minemine ei tarvitse otsest piiri ületust tähendada.
„Ja üleüldse pidasin ma silmas,
et su meelitused jätavad mind külmaks. Olen sulle juba vist sada
korda öelnud, et ma saan sulle vaid sõber olla, ei midagi enamat!“
oli Maris kuri. Rinaldo kuulas kõrvalt ja viha tema sees paisus nagu
pärmitaigen. Nüüd ta alles taipas miks Maris Rahuli tõrjus. Nüüd
taipas Rinaldo, et Maris ei usaldanud teda sajaprotsendiliselt, et
jättis palju rääkimata. Mees oli pettunud.
Vaatamata pingelisel õhkkonnale,
mida Rahul selgelt tajus, ajas ta oma kiusu edasi. Tundus, et ta
tundis ennast võõrustaja asemel nagu kuningana, kelle sõna ja
käsklused maksavad. Võimalik, et osades India peredes ei olegi
naistel sõnaõigust ja nad peavad alluma meeste korraldustele, sest
mees on perepea. Aga Rahul unustas ühe tähtsa tõsiasja, et sellel
ajal ja selles kohas ei olnud tegu teps mitte hindudega, temal olid
külas hispaanlane ja eestlane. Kuid järjekindla mehena astus Rahul
järgmise, üsna otsustava, sammu.
„Palun saa minu naiseks!“
põlvitas ta Marise ette ning avas sõrmusekarbi.
Maris tõusis nagu keravälk
diivanilt ja kadus välisukse suunas.
„Oota, kallike, oota!“ karjus
Rinaldo.
„Fakk, ma ei teadnud, et sa selline
idioot oled! Pisasin sind sõbraks, aga tema sunnib oma armastust
peale! Kas sul häbi ei ole!?“ räuskas Rinaldo, hoides kätt
rusikas, mis vägisi lahti tahtis kiskuda. Rinaldo jooksis Marisele
järele ning jättis isegi Rahuli korteri ukse sulgemata.
„Algus on tehtud, nüüd võiduka
lõpuni!“ rõõmustas Rahul ning lootis, et järgmisel päeval töö
juures Maris taltub ning ütleb jah.
„Maris oota! Maris, kalllis!!!!“
jooksis Rinaldo nagu kevadine vasikas Marisele järgi.
Naine seisatas ja ootaski.
„Miks sa mulle ei rääkinud, et
indu sind ahistab?“ püüdis mees rahulikuks jääda.
„No mul ei olnud lihtsalt
võimalust, Rinaldo!“ ahastas naine.
„Sorry, mõistan sind. Olid siis
terve päeva nagu ikke all? Kas ta püüdis sind käperdada ka või?
Räägi, palun, , tüdruk!“ oli mees mures.
„Sa ei kujuta ettegi! Ma püüdsin
talle korduvalt selgeks teha, et ma tahan olla talle ainult sõber,
ei muud, aga ta ei saanud ikka aru. Mis nende India meeste ajudes
toimub? Kas nad arvavadki, et kui nemad tahavad kedagi naiseks võtta
siis nad peavad ka saama? Kohutav päev oli! Kohutav! Kuigi töö
iseenesest mulle meeldib ja ma tulin sellega omast arust väga hästi
toime. Kliente aina käis, kõik naeratsid, ostsid asju ja olid igas
mõttes viisakad. Ainuke häiriv tegelane oligi Rahul, kes nagu ei
tahaks mu jutust aru saada.“pihtis Maris.
„Tead, kahju muidugi öelda, aga ma
soovitan sul mitte sinna tööle enam minna. Tõsiselt! Ma tean, et
Rahul on pealetükkiv ja järjekindel, aga ma ei teadnud, et ta nii
hull on. Tuhat vabandust, ma tõesti pidasidn teda oma sõbraks!“
tundis Rinaldo ennast kohutavalt.
„Sina pole milleski süüdi, sa
tahtsid ju mulle head. Sind ma usaldan, Rinaldo. Päriselt usaldan.
Sa oled mu maailma parim sõber!“ teatas murb Maris.
„Oehh, sa oled mulle väga kallis!“
võttis Marise jutt mehe jalust nõrgaks.
„Aga tead, ma lähen ikkagi homme
tööle. Lähen kiuste, ja pealegi on mul raha vaja. Kui ta veel mind
ahistama hakkab, siis on meie sõprus läbi ka.“ otsustas naine.
„Kui sa nii arvad. Mina ei suru
midagi peale. See on sinu otsus. Aga kas sa lubad mulle, et kui ta
sind ahistama hakkab, teatad?“ palus mees.
„Luban! Kindlasti luban, kallis
Rinaldo!“ oli Maris kindel.
See, et Maris teda kalliks peab,
tõstis Rinaldo vererõhu lakke, ta punastas ning Maris märkas seda.
„Issand, sa oled nii armas, kui
punastad!“ tegi naine komplimendi.
„Maris, sa oled väga kallis
mulle!“ ei suutnud ka Rinaldo keelt hammaste taga hoida, kuigi ta
tahtnuks palju enamat lausuda, aga hoidis ennast tagasi, sest kujutas
ette, kui raske päev oli ta kallimal seljataga, sest ahistamine on
üks julmemaid tegevusi, mis võib närvikava päris ära lõhkuda.
„Ehee, kuule, lähme Douro äärde
jalutama!?“ tegi naine üllatava ettepaneku.
Mis saab veel ilusamat olla, kui
kõige kallim naine maailmas teeb mehele ettepaneku õhtust
romantikat nautima minna? Seda ei juhtu just iga päev.
Noored jalutasid päris mitu pikka
minutit vaikides. Maris oli Rinaldo käevangus, lasi kergel tuulel
oma juukseid siluda ning imeteles Douro jõe sillerdavat vett mis oli
vaikne ja kõnekas. Naine tundis ennast väga õnnelikuna ning talle
tundus, et kogu maailm on armastust tulvil. Isegi tüütud tuvid, kes
ka Eestis elutsevad, tundisid naisele armsad ja naerusuised. Naine
pani silmad kinni ja kujutles, et need tuvid ongi Eestist talle
kauneid sõnumeid tooma tulnud. Maris unustaski silmad kinni ja lasi
Rinaldol ennast juhatada, kuni tundis oma tagumiku all istet. Aga
ikkagi ei tahtnud ta silmi avada, sest ta seikles imelistes hetkedes,
kuni Rinaldo teda suudlema hakkas. Päev sai endale õndsa punkti.
2. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar