pühapäev, 28. jaanuar 2018

Üksinda Maailmas 25.pt

 25.peatükk

Möödusid tunnid, päevad, kuud, aga Mairoldil ei õnnestunud seda noormeest, kes ehted pandimajja viis, ikkagi tabada, sest noormehe murest murtud ema, kes kartis igat koputust uksele, selgitas, et ta poeg ei ela ammu kodus, elab kusagil punkris ja on narkomaan. Aga punkri asukohast polnud hirmunud naisel õrna aimugi. Ka tema kodust olid kallimad asjad ammu narkotsi tarvis maha müüdud ja naine põdes sügavat depressiooni, sest ta ei saanud ju oma poega üles anda.
„Poiss, kus su pruudinatuke on? Millal sa teda meile tutvustad? No äia sünnipäevale oleksid võinud ta ju ikka kutsuda,“ noomis Matheo poega, kui Mairold, Tiffani ja pisike Frendo olid laua taha istet võtnud.
„Mairold, miks sina oma tütreid kaasa ei võtnud? Meil majas ruumi küllaga, oleksime kõik kenasti ära mahtunud.“ Matheo juba noomis sõpra, aga tal oli mitusada grammi jõujooki juba hinge all, siis ta kippus podisema nagu pudrupada, ei lasknud isegi oma esitatud küsimustele vastata. Aga tal oli 55. juubel ja täna oli talle kõik lubatud, isegi lauapeal tantsimine, mida ta joobisena kippus tegema. Õnneks olid nad aastate eest maja õhuksed lauad tammepalgist laudade vastu vahetanud ja need kandsid karust, suure kõhuga meest hästi.
Tiffani ja Mairold vaikisid, aga õnneks unustas purjus Matheo peale küsimuse esitamist kohe küsimuse ning külaistel vedas.
„Paps, rahune, küll sa jõuad kunagi miniat ka näha. Ära karda, ega sina vanaisa staartusest ilma ei jää! Ma saan aru, et oled onu Mairoldi peale kade, et ta juba saab lapselapsega tegelda, aga varu kannatust. Iga asi omal ajal,“Kusti veidi taltsutas lõbusat isa.
„Kurjam, poeg on mul vist isasse, sõjakas ja aus!“ Matheo muigas, et Kusti taipas kus kohast see minia jutt, tahtis tõesti temagi vanaisas staatust nautida juba.
„Olen, olen. Aga teie lahkel loal ma nüüd lahkun. Käin ära ja tulen varsti tagasi. Kuigi ma vist ei pea sellest enam aru andma, olen suur poiss juba,“ muheles Kusti ja juba kostuski õuest auto häält.
„Poiss on mul tubli. Mitte midagi halba pole ta kohta kosta. Isegi puberteediaeg möödus valutult. Jah, see esimese armastuse lugu, no sellelga läks nihu...Aga tundub, et uus pruut on asjalik, sest Kusti on hoopis teistsuguseks muutunud, hakkab vist esimesest pruudist üle saama,“ oli Matheo õnnelik oma poja üle.
„Vanamees, aitab ehk Kustist! Kus nüüd kukkus jutustama! Lase poiss olla ja keskendu endale. Või hakkan ka sinu saladusi välja rääkima?“ Urmi oli tõre, sest Matheo kippus liiga palju avameelitsema, ja naisele see ei meeldinud. Urmi kartis, et mees räägib viimaks välja ka midagi sellist, mis polnud võõrastele kõrvadele. Matheo ei osanud eriti suud pidada ja kippus seda üleliia pruukima. Hullem, kui mõni külamutt, kes turuplatsil piimasabas teab täpselt kes kellega käib ja magab.
„Ära nüüd pahanda, eit! Mes ma siis naa valesti ütlesin? Olgu, olgu, olen vähe vindine, aga täna on mulle see ju lubatud. Tule parem taadi õpasse,“ tõmbas Matheo Urmi, niikui niuhti endale sülle ja naine isegi ei pahandanud. Urmi oligi liiga tõsine naine ja Matheo lustakas, aga omavahel kõlasid nad kenasti kokku.
Tiffani ja Mairold jälgisid mängu, ka nende pilgud olid õrnust täis. Matheo vend, paadunud vanapoiss Leho hakkas ennast minekule sättima, sest ta ilmselt tundis ennast ebamugavalt. Rohkem külalisi tollel õhtul Matheo pooljuubelil ei olnudki, sest alles järgmisel päeval oli plaanis suurem pidu pidada, kuhu nad ka palusid Tiffanil ja Mairoldil jääda, aga viimased keeldusid ja tulid just sellepärast päeva enne, et neil polnud lapselast kellegi hoolde jätta. Aga juubularile nad õigest põhjusest ei rääkinud, sest nad lootsid, et ehk loksub elu õiget teedpidi paika ja mõlemad tütred jõuavad koju tagasi.
„Noh, sõber, lööme kokku ka ikka! Kui kaua pole koos lollusi teinud!“ Matheo oli päris svipsis.
„Ojaa, olid ajad! Aga nüüd me oleme juba staarikud, nagu venelane ütleb. Aastad lähevad halsatamatult!“ Matheo ja Mairold lõid pitse kokku. Tiffani ja Urmi mekkisid tasapisi veini, naised olid suhteliselt kained.
Kusti kiirustas Laureeni juurde. Veernad tunni pärast seisiski auto metsamaja ees.
„Noh, mis nüüd? Juhtus midagi või?“ Laureen ehmatas, nähes meest õhtul hilja ukse taga.
„Astu edasi. Ma panen riidesse,“ läks naine magamistuppa hommikumantlit võtma, sest ta oli koputamise peale kolase pleedi vaid ümber tõmmanud.
„Oot, äkki paned siis juba midagi viisakamat selga? Mitte, et su riided ebaviisakad oleks, aga mu isa ootab meid juubelile. Laureen, kallis, palun tule minu isa juubelile!“ Kusti palus viisakalt. Laureen mõtles ja jõudis otsusele, et miks ka mitte, kuigi natuke ta ikka pelgas ka. Ta ju ei teadnud mida Kusti kodus tema kohta rääkinud oli, aga samas polnud naisel midagi ka karta, neil ju tegelikult oli suhe ja vaevalt, et keegi uurima hakkab milline suhe neil on, arvas naine.
„Okei, ma tulen!“Laureen oli nõus. Kusti haaras naise sülle, sest ta kartis äraütlemist, kuid nüüd ei suutnud mees oma emotsioone enam tagasi hoida. Ta arvas, et kui Laureen juba nõusse jäi, siis armastab naine ka teda. Mees oli nõus ootama kaua tahes, et ükskord naise kaissu saada, sest see vastus tõestas nii mõndagi. Kusti nägi vaimusilmas helget tulevikku ja ta oli õnnelik. Noored suudlesid kirglikult ning siis rabeles Laureen mehe haardest vabaks ning tal ei läinudki riietumisega poolt tundi.
Laureen nägi maani mürksinises kleidis ja sinistes kontsadega kingades imekena välja. Tema blondiks võõbatud juuksed ja kainus meik tegid naises väga veetleva daami. Peen talje ja naiselikud kumerused pääsesid selle kleidiga eriliselt esile ning tundus, et Kusti, nähes Laureeni, muutus keeletuks. Tal oli enda arvates maailma kenam pruut.
Veerand tundi sõitsid noored metsamajast Kusti koju ja juba parkiski auto uhke hoine ees. Laureen imetles seda häärberi ja tundis ennast kohmetuna, et Kusti nii uhkest kodust pärit on. Ta isegi kahetses, et oli kaasa tulnud, sest nüüd oli naine kindel, et rikkad boyfriendi vanemad hakkavad tema mineviku kohta uurima, sest tahavad pojale võrdväärset naist. Laureen kartis, et nüüd ta on Kusti igaveseks kaotanud.
„Näehh, jõudsimegi tagasi. Saage tuttavaks, tema on Laureen!“ Kusti omast arust rõõmustas külalisi, tutvustades oma pruuti.
Laureeni ja Mairoldi pilgud kohtusid ning Mairold ei saanud enam hingata, ta suu jäi lahti ja õhupuudus hakkas teda lämmatama. Mees haaras rinnust, sest südames torkis ja peagi kukkus ta kokku. Tiffani ei saanud aru mis ta abikaasaga juhtus, ta tormas mehe kõrvale ja karjus:
„Helistage ruttu kiirabisse! Ruttu! Ruttu! Ma ei taha, et mu mees sureks!“
Urmi ja Matheo vaatasid jahmunud näoga ning siis jõudis Urmile kohale, et Mairoldil algas infarkt. Ta helistas ruttu häirekeskusesse ja viieteistkümne minuti pärast jõudiski kiirabi kohale, kuid selleks ajaks oli mees juba päris raskes seisundis. Tiffani röökis kõrval ja oli endast nii välja, et ta isegi ei visanud noorperemehe pruudile pilku. Urmi võttis poisi oma hoole alla ja läks temaga teise tuppa.
„Isa! Kallis isa, sa ju ometi ei sure!“ hetk hiljem Laureen Mairoldi juurde. Tiffani hakkas ülekere värisema. Alles nüüd tundis ta oma tütre ära. Alles nüüd jõudis naisele kohale mis või kes tekitas ta abikaasale terviserikke.
„Ahh-aa sina, raisk! Kus sa, vana lits, kõik need aastad olnud oled!? Sina oled süüdi, kui Mairold sureb! Sina oled oma isa surmas süüdi, kas kuuled! Sa tapsid mu mehe! Kao mu silmist, mõrvar!“ Tiffani ei valinud sõnu, ta sõimas kõikvõimalike roppustega oma tütart, kuigi pidanuks rõõmu tundma, et Loriett elus ja tervise juures on.
Pererahvas ei saanud millestki aru. Kusti hoidis Laureenil ümber õlgade kinni ning juubilar sai ilmselt shoki. Kiirabi saabus.
„Hoia mu mehest eemale, lits! Kao siit!“ Tiffani räukas kui Laureen ja Kusti läksid Mairoldit kiirabi autosse saatma. Naine ronis autosse ja läks mehega kaasa. Kusti hoidis tugevasti Laureeni kinni, sest ta oli ise ka sellest kõigist vapustatud. Tal ei olnud õrna aimugi, et Tiffani ja Mairold on tema kallima vanemad. Kusti ei tundnud Laureeni.
Mõne aja möödudes, kui Laureenile ei voolanud enam ühtegi pisaratd, läksid nad tuppa, kuid siis ehamatas Kusti. „Laureen, kes tema sulle on? Poeg?“ Kusti vihjas Frendole.
„Aappii, Frendo, kallis, tule siia!“ Laureen puhkes valjemini nutma.
„Ei tahaaa! Tahan vana, tahan vasa! Ei tahaaa!“ Kusti oli kindel, et see on Laureeni poeg ja ilmselt vanavaemad kasvatavad teda.
„Tule onu juurde, tule Frendo,“ kutsus Kusti poissi ja poiss kuuletuski, ronis Kustile sülle.
„Sa oled nii armas poiss, küll vanaema ja vanaisa tagasi tulevad. Kõik saab korda, ole pai, ära nuta,“ silitas ta poisis pead.
„Teie mehel oli infarkt. Jõudsite viimasel minutil kohale. Ta on hetkel väga raskes seisundis ja teie, proua jah? võite koju minna, sest enne homset ei lasta kedagi tema juurde. Minge väljapuhkamisele,“ soovitati haiglast.
Tiffani, selle asemel, et pererahvast mehe olukorrast teavitada, lülitas telefoni välja, asutus esimesse ettejuhtuvasse baari, jõi seal oma kõhu korralikult täis ning lõpetas hotellitoas vanemat ametit harrastades ning tõusis sealt alles hommikul, kuid ka siis ei kibelenud minema, lasi kundel endale lõunasöögi ja veini välja teha, ning kadus partneri uhke maasturiga Setomaa metsa. Alles vastu õhtut, siis kui pererahvas ennast Matheo juubelile sättis, jõudis naine tagasi, juuksed sassis ja räsitud. Nägi välja nagu kodutu.

„Vana, Vana, tahan Vasa juurde!“ jooksis lapselaps talle sülle.

28.jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar