25.peatükk
Möödusid tunnid, päevad, kuud, aga
Mairoldil ei õnnestunud seda noormeest, kes ehted pandimajja viis,
ikkagi tabada, sest noormehe murest murtud ema, kes kartis igat
koputust uksele, selgitas, et ta poeg ei ela ammu kodus, elab kusagil
punkris ja on narkomaan. Aga punkri asukohast polnud hirmunud naisel
õrna aimugi. Ka tema kodust olid kallimad asjad ammu narkotsi tarvis
maha müüdud ja naine põdes sügavat depressiooni, sest ta ei
saanud ju oma poega üles anda.
„Poiss, kus su pruudinatuke on?
Millal sa teda meile tutvustad? No äia sünnipäevale oleksid võinud
ta ju ikka kutsuda,“ noomis Matheo poega, kui Mairold, Tiffani ja
pisike Frendo olid laua taha istet võtnud.
„Mairold, miks sina oma tütreid
kaasa ei võtnud? Meil majas ruumi küllaga, oleksime kõik kenasti
ära mahtunud.“ Matheo juba noomis sõpra, aga tal oli mitusada
grammi jõujooki juba hinge all, siis ta kippus podisema nagu
pudrupada, ei lasknud isegi oma esitatud küsimustele vastata. Aga
tal oli 55. juubel ja täna oli talle kõik lubatud, isegi lauapeal
tantsimine, mida ta joobisena kippus tegema. Õnneks olid nad aastate
eest maja õhuksed lauad tammepalgist laudade vastu vahetanud ja need
kandsid karust, suure kõhuga meest hästi.
Tiffani ja Mairold vaikisid, aga
õnneks unustas purjus Matheo peale küsimuse esitamist kohe küsimuse
ning külaistel vedas.
„Paps, rahune, küll sa jõuad
kunagi miniat ka näha. Ära karda, ega sina vanaisa staartusest ilma
ei jää! Ma saan aru, et oled onu Mairoldi peale kade, et ta juba
saab lapselapsega tegelda, aga varu kannatust. Iga asi omal
ajal,“Kusti veidi taltsutas lõbusat isa.
„Kurjam, poeg on mul vist isasse,
sõjakas ja aus!“ Matheo muigas, et Kusti taipas kus kohast see
minia jutt, tahtis tõesti temagi vanaisas staatust nautida juba.
„Olen, olen. Aga teie lahkel loal
ma nüüd lahkun. Käin ära ja tulen varsti tagasi. Kuigi ma vist ei
pea sellest enam aru andma, olen suur poiss juba,“ muheles Kusti ja
juba kostuski õuest auto häält.
„Poiss on mul tubli. Mitte midagi
halba pole ta kohta kosta. Isegi puberteediaeg möödus valutult.
Jah, see esimese armastuse lugu, no sellelga läks nihu...Aga tundub,
et uus pruut on asjalik, sest Kusti on hoopis teistsuguseks muutunud,
hakkab vist esimesest pruudist üle saama,“ oli Matheo õnnelik oma
poja üle.
„Vanamees, aitab ehk Kustist! Kus
nüüd kukkus jutustama! Lase poiss olla ja keskendu endale. Või
hakkan ka sinu saladusi välja rääkima?“ Urmi oli tõre, sest
Matheo kippus liiga palju avameelitsema, ja naisele see ei meeldinud.
Urmi kartis, et mees räägib viimaks välja ka midagi sellist, mis
polnud võõrastele kõrvadele. Matheo ei osanud eriti suud pidada ja
kippus seda üleliia pruukima. Hullem, kui mõni külamutt, kes
turuplatsil piimasabas teab täpselt kes kellega käib ja magab.
„Ära nüüd pahanda, eit! Mes ma
siis naa valesti ütlesin? Olgu, olgu, olen vähe vindine, aga täna
on mulle see ju lubatud. Tule parem taadi õpasse,“ tõmbas Matheo
Urmi, niikui niuhti endale sülle ja naine isegi ei pahandanud. Urmi
oligi liiga tõsine naine ja Matheo lustakas, aga omavahel kõlasid
nad kenasti kokku.
Tiffani ja Mairold jälgisid mängu,
ka nende pilgud olid õrnust täis. Matheo vend, paadunud vanapoiss
Leho hakkas ennast minekule sättima, sest ta ilmselt tundis ennast
ebamugavalt. Rohkem külalisi tollel õhtul Matheo pooljuubelil ei
olnudki, sest alles järgmisel päeval oli plaanis suurem pidu
pidada, kuhu nad ka palusid Tiffanil ja Mairoldil jääda, aga
viimased keeldusid ja tulid just sellepärast päeva enne, et neil
polnud lapselast kellegi hoolde jätta. Aga juubularile nad õigest
põhjusest ei rääkinud, sest nad lootsid, et ehk loksub elu õiget
teedpidi paika ja mõlemad tütred jõuavad koju tagasi.
„Noh, sõber, lööme kokku ka
ikka! Kui kaua pole koos lollusi teinud!“ Matheo oli päris
svipsis.
„Ojaa, olid ajad! Aga nüüd me
oleme juba staarikud, nagu venelane ütleb. Aastad lähevad
halsatamatult!“ Matheo ja Mairold lõid pitse kokku. Tiffani ja
Urmi mekkisid tasapisi veini, naised olid suhteliselt kained.
Kusti kiirustas Laureeni juurde.
Veernad tunni pärast seisiski auto metsamaja ees.
„Noh, mis nüüd? Juhtus midagi
või?“ Laureen ehmatas, nähes meest õhtul hilja ukse taga.
„Astu edasi. Ma panen riidesse,“
läks naine magamistuppa hommikumantlit võtma, sest ta oli
koputamise peale kolase pleedi vaid ümber tõmmanud.
„Oot, äkki paned siis juba midagi
viisakamat selga? Mitte, et su riided ebaviisakad oleks, aga mu isa
ootab meid juubelile. Laureen, kallis, palun tule minu isa
juubelile!“ Kusti palus viisakalt. Laureen mõtles ja jõudis
otsusele, et miks ka mitte, kuigi natuke ta ikka pelgas ka. Ta ju ei
teadnud mida Kusti kodus tema kohta rääkinud oli, aga samas polnud
naisel midagi ka karta, neil ju tegelikult oli suhe ja vaevalt, et
keegi uurima hakkab milline suhe neil on, arvas naine.
„Okei, ma tulen!“Laureen oli
nõus. Kusti haaras naise sülle, sest ta kartis äraütlemist, kuid
nüüd ei suutnud mees oma emotsioone enam tagasi hoida. Ta arvas, et
kui Laureen juba nõusse jäi, siis armastab naine ka teda. Mees oli
nõus ootama kaua tahes, et ükskord naise kaissu saada, sest see
vastus tõestas nii mõndagi. Kusti nägi vaimusilmas helget
tulevikku ja ta oli õnnelik. Noored suudlesid kirglikult ning siis
rabeles Laureen mehe haardest vabaks ning tal ei läinudki
riietumisega poolt tundi.
Laureen nägi maani mürksinises
kleidis ja sinistes kontsadega kingades imekena välja. Tema blondiks
võõbatud juuksed ja kainus meik tegid naises väga veetleva daami.
Peen talje ja naiselikud kumerused pääsesid selle kleidiga
eriliselt esile ning tundus, et Kusti, nähes Laureeni, muutus
keeletuks. Tal oli enda arvates maailma kenam pruut.
Veerand tundi sõitsid noored
metsamajast Kusti koju ja juba parkiski auto uhke hoine ees. Laureen
imetles seda häärberi ja tundis ennast kohmetuna, et Kusti nii
uhkest kodust pärit on. Ta isegi kahetses, et oli kaasa tulnud, sest
nüüd oli naine kindel, et rikkad boyfriendi vanemad hakkavad tema
mineviku kohta uurima, sest tahavad pojale võrdväärset naist.
Laureen kartis, et nüüd ta on Kusti igaveseks kaotanud.
„Näehh, jõudsimegi tagasi. Saage
tuttavaks, tema on Laureen!“ Kusti omast arust rõõmustas
külalisi, tutvustades oma pruuti.
Laureeni ja Mairoldi pilgud kohtusid
ning Mairold ei saanud enam hingata, ta suu jäi lahti ja õhupuudus
hakkas teda lämmatama. Mees haaras rinnust, sest südames torkis ja
peagi kukkus ta kokku. Tiffani ei saanud aru mis ta abikaasaga
juhtus, ta tormas mehe kõrvale ja karjus:
„Helistage ruttu kiirabisse! Ruttu!
Ruttu! Ma ei taha, et mu mees sureks!“
Urmi ja Matheo vaatasid jahmunud
näoga ning siis jõudis Urmile kohale, et Mairoldil algas infarkt.
Ta helistas ruttu häirekeskusesse ja viieteistkümne minuti pärast
jõudiski kiirabi kohale, kuid selleks ajaks oli mees juba päris
raskes seisundis. Tiffani röökis kõrval ja oli endast nii välja,
et ta isegi ei visanud noorperemehe pruudile pilku. Urmi võttis
poisi oma hoole alla ja läks temaga teise tuppa.
„Isa! Kallis isa, sa ju ometi ei
sure!“ hetk hiljem Laureen Mairoldi juurde. Tiffani hakkas ülekere
värisema. Alles nüüd tundis ta oma tütre ära. Alles nüüd
jõudis naisele kohale mis või kes tekitas ta abikaasale
terviserikke.
„Ahh-aa sina, raisk! Kus sa, vana
lits, kõik need aastad olnud oled!? Sina oled süüdi, kui Mairold
sureb! Sina oled oma isa surmas süüdi, kas kuuled! Sa tapsid mu
mehe! Kao mu silmist, mõrvar!“ Tiffani ei valinud sõnu, ta sõimas
kõikvõimalike roppustega oma tütart, kuigi pidanuks rõõmu
tundma, et Loriett elus ja tervise juures on.
Pererahvas ei saanud millestki aru.
Kusti hoidis Laureenil ümber õlgade kinni ning juubilar sai ilmselt
shoki. Kiirabi saabus.
„Hoia mu mehest eemale, lits! Kao
siit!“ Tiffani räukas kui Laureen ja Kusti läksid Mairoldit
kiirabi autosse saatma. Naine ronis autosse ja läks mehega kaasa.
Kusti hoidis tugevasti Laureeni kinni, sest ta oli ise ka sellest
kõigist vapustatud. Tal ei olnud õrna aimugi, et Tiffani ja Mairold
on tema kallima vanemad. Kusti ei tundnud Laureeni.
Mõne aja möödudes, kui Laureenile
ei voolanud enam ühtegi pisaratd, läksid nad tuppa, kuid siis
ehamatas Kusti. „Laureen, kes tema sulle on? Poeg?“ Kusti vihjas
Frendole.
„Aappii, Frendo, kallis, tule
siia!“ Laureen puhkes valjemini nutma.
„Ei tahaaa! Tahan vana, tahan vasa!
Ei tahaaa!“ Kusti oli kindel, et see on Laureeni poeg ja ilmselt
vanavaemad kasvatavad teda.
„Tule onu juurde, tule Frendo,“
kutsus Kusti poissi ja poiss kuuletuski, ronis Kustile sülle.
„Sa oled nii armas poiss, küll
vanaema ja vanaisa tagasi tulevad. Kõik saab korda, ole pai, ära
nuta,“ silitas ta poisis pead.
„Teie mehel oli infarkt. Jõudsite
viimasel minutil kohale. Ta on hetkel väga raskes seisundis ja teie,
proua jah? võite koju minna, sest enne homset ei lasta kedagi tema
juurde. Minge väljapuhkamisele,“ soovitati haiglast.
Tiffani, selle asemel, et pererahvast
mehe olukorrast teavitada, lülitas telefoni välja, asutus esimesse
ettejuhtuvasse baari, jõi seal oma kõhu korralikult täis ning
lõpetas hotellitoas vanemat ametit harrastades ning tõusis sealt
alles hommikul, kuid ka siis ei kibelenud minema, lasi kundel endale
lõunasöögi ja veini välja teha, ning kadus partneri uhke
maasturiga Setomaa metsa. Alles vastu õhtut, siis kui pererahvas
ennast Matheo juubelile sättis, jõudis naine tagasi, juuksed sassis
ja räsitud. Nägi välja nagu kodutu.
„Vana, Vana, tahan Vasa juurde!“
jooksis lapselaps talle sülle.
28.jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar