- peatükk
„Max, kuidas ma siin oma riideid
pesta saaksin? Ära ütle, et hakkan käsitsi neid küürima, nagu
vanavanemad omal ajal?“ oli Trevor mures, sest elamises ringi
vaadates talle pesumasinat silma ei jäänud.
„Vaat kus prints tuli välja!
Loomulikult peseme me kõik käsitsi oma musta pesu puhtaks. Ja kui
ürbid liiga nõgiseks lähevad, võtame kummimusi appi, tead ju küll
kuidas sellega tööd tehakse!“ tögas Max.
„Einoh, tere talv! Mina küll ei
kavatse ise neid pesema hakata! Ja natuke imelik on neid koju ka
tarima hakata. Räägi, räägi, et te neid ise pesete! Viite
pesumajja?“ ei suutnud ta mitte sõpra uskuda.
„Ei mingit pesumaja! Sa ei kujuta
ettegi kui kallis meil siin Rootsis pesumaja teenus on!“ andis
sõber teada.
„Hmm, tjah....raske juhus!“ oli
Trevor hämmingus, kuigi käsitsi pesemine ei olnud talle võõras,
aga talutav tegevus ka mitte.
„Ehee, kas jäidki mind uskuma?“
päris Max.
„Jäin ma jee! Sind tundes, tean,
et sul on alati mingi vimka kusagil varrukas!“ lausus Trevor.
„Olgu, olgu, tegelikult me pole
keldrikorrusel veel käinudki koos. Tahad minna? Just seal asub suur
pesuruum ja saun veel ka. Larista vett nii palju kui tahad, ega see
üürile otsa ei lähe. Meie maksame igal kuul sama summa. Ja teades
milline uhkus ja puhtus sa oled, käi või iga päeva saunas, pese
või iga päev pesu, see ei morjenda kedagi.“ avaldas Max saladuse
ja nad suundusid keldrikorrusele.
„Vau! See on tõesti ruumikas paik!
Pane või pidulaud püsti ja korralda saunapidu!“ imestas Trevor.
„Aga miks mitte!? Sa ei ole ainuke
kes nii mõtleb, paljud on selle juba teoks ka teinud. Ja sa ei kujta
ettegi millisteks orgiateks need peod läinud on! Üksord tellisid
töökaaslased isegi lõbutüdrukud kohale...“ tahtis Max ikka oma
jutuga jõuda teatud auku, aga Trevoril polnud tahtmist seda kuulda.
Trevor oli noormees kes eelistas korralikku suhet ning igasugused
lõbutüdrukud ja lõbustusasutuste uksed oli tema jaoks tabud.
„Jaajah, sind ja sinu jutte!“
lausa eelamdus Trevor sõbrast, kuigi viimane jahvatas nagu
viljaveski ja sattus üha enam hoogu.
„Sa, mees ei ole elu näinudki!
Kõik tuleb siin elus järgi proovida, sest teist elu meile ei anta!“
ajas Max tarka juttu.
„Tuleb, tuleb,“ ei viisinud sõber
vaielda.
„Kuule, läheks õhtul välja ja
tõmbaks mõne tsiki hoovi? Korraldaks siin saunas ühe orgia? Mitte
keegi ei keela meil siin labrakaid korraldada. Mis sa arvad sellest
loost?“ oli Max õhevil.
„Oh, sind! Välja võiks küll
minna, aga kas oskad soovitada kuhu?“ mõtiskles sõber.
„Kasvõi sinna samasse ööpubisse,
seal on alati lööki. Kunstiinimesed on ju vabameesemad ja tihti ka
kergem saak. Mõnele lohakale võiks ju rõõmu pakkuda küll.“ oli
Max väga julm naisinimeste suhtes.
„Kuule, sina oma lohakate jutuga,
kas sa mõnda haigust ei karda endale külge pookida? Harrastad ikka
turvaseksi?“ oli sõber mures.
„Surm siin või Siberis, või
koguni Põhjanabal! Suren, siis suren! Kellele see ikka korda läheb?
Kas sina, Trevor armastad pulgakommi paberiga lutsutada? Mina küll
mitte. Ja oma sekspartnerid olen ma ka välja koolitanud, ei mingeid
kaitsevahedeid! Kui saatus tahab, tapab mis suguhaigusega maha, kui
ei, siis ei. Vähemalt on asi mille eest surra!“ oli Max nii
ükskõikne, et ajas Trevoril külmajudinad peale. Tal oli sõbrast
kahju, kuigi tundes teda kaua aastaid, teadis ta, et Max ongi mõnes
mõttes süüdimatu, aga kindlasti mitte halb. Maxil on süda õige
koha peal. Mõnele inimesele on lihtsalt seksuaalenergiat
ülevoolavalt antud ja just Max on üks nendest. Aga se, et ta naisi
lohakateks nimetab, see on liiga madal ja näitab mehe nõrkust
pigem, kui tarkust. Jah, eks inimesi ole igasuguseid, ka labaseid ja
roppe, aga mitte kellegil pole õigust teise peale näpuga näidata,
kui ta ise pole ideaalne. Ja väidetavalt pole ideaalseid inimesi
olemaski.
„Oh sõber, sõbrake, elu ei tohiks
ikka nii ükskõikselt ka võtta! Mõtle vähemalt oma lähedaste
peale! Mõtle kasvõi minu peale! Mina vajan sind, kui head sõpra,
alati! Mul on kohutav hirm selle ees mis tegelikult Rootsis toimub,
no ikka see sooneutraalsuse teema. Mis kuradi kiiks nendel
rootslastel on, et nad sooneutraalsust pooldavad? Püha müristus
küll! Täitsa häbi hakkab kohe! Võibolla on see valehäbi ja
rootslane vaataks minu peale viltu, kui ma seda teemat käsitlen, aga
ikkagi. Mul on, ausalt öeldes, sõpradele isegi häbi mainida, et ma
Rootsi emigreerusin. Usu, kallis sõber, kui mul poleks näpud põhjas
olnud, poleks ma ka siia tulnud. Olseksin isegi parema meelega Soome
kalevipojaks läinud, aga kuna sina kutsusid ja ulatasid abikäe, nii
ma siia sattusin. Ja Soomes on ka jama, eestlasi kiputakse
juveelivarasteks tituleerima, aga eks nad ise ole selle nime välja
teeninud ka. Samas ega Soome pole ka Imedema, sest järjest hakkab
tuttavaid sealt koju laekuma ja kuulda on, et ega nii kergekäeliselt
sinna enam Eesti orjasid tööle ei võeta. Kes omal ajal sai jalad
alla, see sai. Paljud Eesti mehed on tänaseks seal oma firmad
edukalt tööturule smuugeldanud ja elavad Eestis nagu kuningakassid,
juhtudes firmasid vaid telefoni teel. Eks neil ole ka oma
jooksupoisid, kes palehigis töötavad. Õiged mehed, peaks mainima.“
unustas Trevor ennast jutustama.
„Eks sul ole õigus, jah! Vahel ma
isegi kadestan sind, et oled nii kaine mõtlemisega ja
täiskasvanulik. Kõige põnevam on see, et me oleme head sõbrad,
aga loomu poolest totaalselt erinevad. Ma tean jah, et naise-mehe
suhtes vastandid tõmbuvad, aga tundub, et see reegel kehtib sõprade
kohta ka. Pean sinult ilmselt koolitust võtma hakkama, saan ka ehk
paremaks inimeseks ja hakkan maailma paremaks muutma!“ tegi Max
silma, kuigi ta ütles kõike seda väga veenvalt.
„Alati olen sinu jaoks olemas, kui
mind vajad!“ oli Trevor oma abivalmiduses kindel.
„Aitäh, sõber!“ olid Maxil
silmad justkui märjad.
„Mis teeme siis? Kas lõhnatame
ennast ära ja lähme lantima?“ küsis Trevor, mille peale Max vaid
suuri silmi tegi, sest ta polnud harjunud, et sõber sellist elumehe
juttu suust välja ajas.
„Einoh, minugi poolest! Ja vaata,
et sa alt ei vea!“ tegi sõber sõbrale silma.
„Diil?“
„Diil!“
Kui mehed olid teist õllekannu
tühjaks joomas, lähenes laua juurde üks pilukast naine ning jäi
vaikides Trevorit vaatama. Max muudkui müksas sõpra laua all, aga
Trevor eelistas vaikida ja teha näo nagu ta ei näeks, ega tunneks.
Aga naine oli järjekindel, ta liibus vastu lauda ning palus Trevori
tantsima. Trevor, viiskakas mees, nagu ta oli, ei suutnud keelduda.
Pealegi lubas ta sõbrale, et nad teevad peo. Tempokas tants muutus
iga hetkega kuumemaks, sest naine eelistas koos tantsimist, keha
vastu keha, kuigi teised tantsisid lahus, nagu diskohittide puhul
ikka. Üleüldse on rootslastel oamd tantsud, eestlastele kuidagi
võõrad ja sobimatud. Max jälgis lauast sõbra seiklust ja teda
tegi see kadedaks. Mehel polnud aega ise kedagi tantsule paluda, ta
oli selleks veel liiga kaine ning ta pidi ju nägema mis saama
hakkab.
Trevor, olles kerge õlluvine all,
isegi nautis tantsu, sest ta polnud ammu nise lähedust tunda saanud.
Peale teist tantsu kutsus naine mehe rõdule, kuid kohe oli neil ka
turvamees kannul. Eks tutrvamehed ikka tea mis klientuur neil ööpubis
liigub. Nad hoiavad kahtlastel tegelastel silma peal. Rõdul istusid
nad pingile ning siis muutus naine eriti jutukas, isegi inglise keel,
mida ta tantsides purssis, muutus selgemaks ja arusaadavamaks. Naine
oma võitluskunstide kõrgemat tunnustust-musta vööd. Ta oli
judomeister, keda isegi kohalikud pelgasid, aga Trevor ei osanud
karta. Eks sellest oli tingitud ka tema ülbe hoiak laua juures,
oodates, et mehed teda ise tantsule kutsuksid.
Korraga avastas Max, et sõber on
kadunud silmist. Mees tõusis lauast ja, nagu teadlikult, läks sõpra
rõdult otsima.
„Mida sa siin teed? Hull oled peast
või! Kas ma sulle ei rääkinud, et siin ööpubis tegeusevad
kahtlased naised, kes vaikselt meestele silmatilku joogi sisse
tilgutavad ja siis hiljem nende rahakoti tühjaks teevad ning mida
kõike veel!“ ei uskunud Max oma silmi.
„Sa pole mulle midagi rääkinud!
Kas ma peaks selle kadeduse alla liigitama?“ lausa ehmatas Trevor,
et sõber teda, kui last, korrale kutsuda üritab.
„Hull mees oled! Ära siis pärast
hala, kui vesi ahjus on! Mina tahtsin sulle vaid head!“ keeras Max
otsa ringi ja liikus lauda tagasi.
„Lähme hotelli. Ma nii tahaks
sinuga kahekesi olla!“ teatas peale sõbra lahkumist naine.
„Oi,oi, ei, ei, ma tulin tegelikult
sõbraga aega veetma, ma tõesti ei saa ega taha teda üksinda
jätta!“ andis Trevor teada.
„Kas sa oled homo? Oi, mulle nii
meeldivad homod!“ teatas saladuslik naine.
„Mida kuradit! Ma olen sada
protsenti hetero!“ vihastas Trevor ning tahtis lahkuda.
„Oled ikka või?“ haaras naine
mehel käest ja juhtis Trevori käe oma kubemele, mille all
meesterahva jäigastunud suguelund tuksles. Trevor oli sattunud
transvestiidi küüsi.
1. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar