15. peatükk
„Oh, issanda rist! See veel
puudus, et ma pean igal nädalavahetusel vanameest välja kannatama
hakkama! Mille eest see vanajumal mind küll karistab!?“ Tiffani
oli päris nõutu, sest ta oli harjunud oma elu elama, kehaga raha
teenima ja ringi hängima nii palju kui süda lustib. See mõte ei
meeldinud talle üldse, sest ta oli oma vanamehest väsinud, kuigi
sekist mitte. Samas variant, et Mairold võtab lapselapse Soome
kaasa, oli naisele meeltmööda, nii jääks talle vabadust ülearugi.
Ja ega ta Marietist eriti puudust ei tundnudki, pigem oli see ühest
koormast vabanemine. Vähemalt praegu. Kui neil tütrega oli ka
helgemaid aegu, tahtis ema nagunii talle õpetustunni anda, soovis,
et lapsest saaks täiskasvanu, kes õpib ise elama ja oma tegude eest
vastutama, kuigi ise ta oli Marieti ära hellitanud, omad vitsad
peksid. Lisaks andis Tiffani tütrele ka halba eeskuju ning oli
kohati liiga avameelne temaga, see võis saatuslikuks saada, aga
naine ei mõelnud sellele.
Mariett sattus punkrisse, kus tema
sõbrad, kes igapäevaselt kommi ja kanepit tarbisid, ennast välja
magamas käisid, et mitte vanemateel kodus vahele jääda.
Kanepisuitsust umbne vana kuurilobudik, mis asus põhimõtteliselt
ühel tühermaal, oli sõprade poolt soojustatud. Keegi asjalik
tegelane oli otse elekripostist isegi voolu kuuri vedanud ja seal oli
soe. Väljapoolt nägi kuur välja, otses mõttes, nagu kubujuss,
sest seinad oli kinni naelutatud vanade bufaikade, mantlite ja
vatitekkidega, mille üks kamraad oli tuttava kaudu saanud, kes
töötas loomade varjupigas kuhu inimesed lahkelt vanu riideid
viisid. Seespoolt oli kogu punker kaetud mistra ja dekraga. Üks
meistrimees oli vanadest euroalgustest nikerdanud sinna hiigellaiad
voodid, kuhu mahtus magama lausa paarkümmend inimest. Talu, mille
kõrvahooneks kunagi see kuurilobudik oli, hävines aastate eest tule
ning loomalaut, mis oli maakividest ehitatud viidi varaste poolt
minema, nagu oleks need kivid kerged olnud. Imekombel polnud vargad
kuurilobudikku kütteks teinud.
Tiffani vaatas, et selles punkris
annab täitsa elada, kuigi ise oli harjunud mugavustega majas, kus ta
ei pidanud lillegi liigutama, mugavat elu elama. Pealegi puudusid
selles osmikus pesemistingimused ja vesi tuli osta poest. Häda käidi
ajamas lobudiku nurgataga, mis oli junne, nagu miine, tulvil. Kohati
tundus, et sita hais tungis läbi lobudiku seinte, aga mis sellest,
ega laksuall inimesele polegi see tähtis kes ta on ja kus ta on. See
tänapäeva katk halvad kõik meeled ja muudab inimese loomaks, nagu
on võrreldud, aga samas on loom kordi targem, kui mõnuainete all
vegeteeriv inimvare.
Mariett tarbis oma esinese kommi ja
ta muutus kõigi ja kõige vastu apaatseks. Ei meenud talle, ei ema,
ei isa, ei laps, ei õde. Tal oli kõigist poogen. Kellega või mis
poosis ta seksis, ei saanud ta isegi aru. Kogu seltskond oli pilves
ja neil oli seal mõnus olla. Narkolaksu all olles inimene unustab
mured ja teeb täpselt seda mida uimas olek tegema sunnib. Üks
pubekaohtu plika võttis seal samas, voodi ees püsid maha ja
lihtsalt kusi, ilma häbenemata. Häda ju ei anna häbeneda. Sama
vana noormehel tuli kihu peale ja ta hakkas seal samas ühe endast
poole vanemale naisele oraalseksi tegema. Sellised orgiad olid seal
punkris igapäevased, kõik panid kõiki ja neid isegi ei huvitanud
kas mõni põdes mõnda suguhaigust või mitte. Mariett oli
allakäiguredelil oma esimesi võikaid samme tegemas. Ta oli põrgus,
kus kohast paradiisi pääsemine on suhteliselt raske, või lausa
ületamatu, kui just kohe keegi sind sealt ei päästa. Enne
punktisse jõudmist oli noor naine juba mures, sest enamus tema
seltskonnast tarbis mõnuaineid juba igapäevaselt. Neid pidi müüdama
linna igal nurgal, ning ka taksojuhid on asjaga seotud. Ööklubisse
minnes saad vaevalt veerand tundi seal olla, kui juba narkokullerid
tulevad sulle kommi või puru pakkuma, neid ei huvita isegi see, et
sa võid näiteks erariides politseitöötaja olla. Kullerid on
läinud eriti julgeks.
„Noh, mu armastus, millest mõtled?“
Mairold nägi, et ta abikaasa on mõttesse vajunud ning teda huvitas
kus naine mõtetega kondab.
„Millest ma ikka mõtlen. Maailm on
ebaõiglane. Sünnitasin kunagi kaks tütart ja nüüd olen mõlemast
ilma...Saatus ilmselt karistab mind, et ma pole hea ema osanud olla.
Ei teagi kohe mida mõelda või öelda, aga tühjus laastab mu hinge.
Oleks vähemalt Loriettki elus.“ Tiffani pihtis oma hingevalu. Ta
jättis rääkimata, et see mõte, et lapselaps vanaisaga Soome
läheks, meeldib talle väga.
„Tead, ma leian, et me saame
lapselast kasvatades ehk heaks selle teha, et me pole head
lapsevanemad olnud. Poisist tuleb mees kasvatada. Plikad on plikad.
Kuigi jah, ka mina igatsen Lorietti. Pole hullemat asja siin ilmas,
kui oma lapse kadumine, kellest sa aastate pikku mitte midagi ei tea,
ei ühtegi vihjet mis viiks tõele jälile. Olen mõelnud, et ehk
läks ta siiski vabatahtlikult, või noh, äkki memm aitas
postuumselt kaasa või midagi sellist. Kuid see on imelik, et ta
endast üldse märku ei anna. Kas ta siis ei igatse meid üldse?
Loriett on kange loomuga noor naine, ilmselt surub igatsuse maha ja
ilmselt ta lihtsalt ei taha meid tunda, sest meie lõhestunud pere,
kus üliharva pere koos on, ei olnud talle ilmselt meeltmööda. Oma
osa on ka ju minul, suur osa, aga ma ju orjan seda Soome vabariiki
vaid ju selleks, et mu pere siin Eestis millegist puudust tundma ei
pea. Aga tunneb ju, ilmselt juba minust tundsid lapsena tüdrukud
puudust ja kogu kasvatus oli sinu turjal. Ma olen ikka väga halb isa
olnud, aga ma kavatsen selle halva lapselapse meheks kasvatamisega
korvata.“ Mairold loopis lubaduse tulle, ehk suudab ta seda ka
pidada. Ja tegelikult tunduski, et alles nüüd, mil kuuekümnes
elukünnis ei ole enam mägede taga, hakkas mees mõtlema. Alles nüüd
hakkas Mairold pere väärtustama, kui jätta välja intsident mis
äsja Marietiga aset leidis.
„Jah, kulla abikaasa, see oleks
tõesti armas, kui sa saaksid pojakese, kelleks Tiffani lapselast
kutsus, kasvatamisel abiks olla, sest temast tuleb ikkagi mees
kasvatada, poisslaps vajab meesterahva tuge ja õpetust. Aga ma ei
kujuta ettegi mkis moodi sa temaga Soomes hakkama saaksid?“ Tiffani
sihtis ikka jutu Soome peale.
„Tead, ma ei peagi seal Soomes kogu
aeg olema. Hea, kui ma kaks või kolm päeva nädals kohal olen.
Tänapäeval pole mingi probleem läbi telefoni töö
tegemine.“Mairold lootis, et oma uudisega rõõmustab ta naist ning
jälgis teda silmanurgast. Naine oli apaatne, või lausa pettunud
olekuga. Mairold märkas seda.
„Kas sa, kallis abikaasa, ei
rõõmustagi selle üle?“ uuris mees.
„Miks sa seda arvad? Ikka
rõõmustan. Saangi siis rohkem tööle ja elamisele, mitte poisi
kasvatamisele, keskenduda.“ Tiffani ei rääkinud tõtt. Kummaline
oli ikkagi see, et nad mõlemad pidasid juba tulevikuplaane, mille
sisse ei mahtunud äsja kodust lahkunud Mariett, nende oma lihane
tütar. Mariett võis ju iga kell uksest sisse astuda, sest ta oli
purjus ja vihane, kui koduukse pauguga enda järel kinni lõi. Aga
sellepeale vanemad üldse ei tulnud. Vägisi jääb mulje, et Tiffani
ja Mairold ei oleks üldse pidanud lapsevanemateks saama, osad
inimesed ei olegi isaks ja emaks loodud, isegi nende lapse ilmale
tulek ei tee neist aramastavaid vanemaid. Samas oli nende elus ka
ilusaid aegu olnud, kuid millegipärast kipub inimene kiiresti ilusad
hetked unstama ja halvad emotsioonid jäävad temasse tallele kogu
eluks. Nendel inimestel on energiad paigast ära, nad vajavad
hingetohteri sekkumist või peaksid keskenduma rohkem
eneseleidmisele, mitte ringi trallimisele ja teiste elu elamisele.
„Ma olen väsinud. Lähen viskan
pikali. Öö ju magamata. Jõmpsikas jäi ka uuesti magama. Kas tuled
kaissu?“ Mairold oli väsinud vana mees, kes tahtis koju.
„Mine, mine, mul ei ole enam und.“
Tiffani tahtis üksinda olla ja oma elu üle järele mõelda. Talle
oli ju alati tähtis teiste arvamus ja nüüd pabistas ta rohkem
selle pärast, et mida küll ta töökaaslased ja tuttavad ütlevad,
kui saavad teada tütre kodust lahkumisest. Ta revideeris oma
telefoni ja märkmikku, et alalistele kundedele teada anda oma
hõivatud inimese staatusest, et enam polnud võimalik siis, kui
kunded heaks arvasid ja ihunaudinguid vajasid, alati kohe Tiffanil
nend ejaoks olemas olla. Naine tegelikult kartis, et mõnda
prestiižsemat tegelast see ei huviatanud, sest nad olid naisele juba
tegelikult ammu maksnud seksiorjuse eest ette, eriti siis, kui
Tiffani leidis, et uut kuldehet oleks vaja, sest vanad olid ära
tüütanud ja tee pandimajja leidnud. Lisaks oli ta vanade ehetega
Marieti üle kuldanud, kuid viimane vajas ju ööklubides
pummendamiseks raha, ning müüs need suhteliselt võileiva hinna
eest maha.
Tiffani kundede hulgas oli hulganisti
riigiametnikke, poliitikuid, kes meediale näitasid ennast korraliku
abielumehena, aga tegelikult kasutasid lohakate naiste teenuseid
kohe, kui koduukse seljataga sulgesid. Ja neid ei olnud mitte vähe.
See tegi naise pisut ettevaaltlikuks, aga pisut ka ülbeks, sest
trumbid olid mõnes mõttes tema käes ka, kui ta vaid suud
paotaks...Samas võis ta oma elu ohtu seada, sest aegade algusest on
teada, et poliitikud ja allilm astuvad ühte sammu. Seega mitmeotsaga
asi. Nüüd tuli midagi ete võtta, muidu võis naist oodata Marieti
saatus, sest Mairold hkkas seiklustest väsima ja ilmselt tahtis nüüd
korralikku abielumeest etendama hakata. Tiffanil oli, pehemelt
öeldes, vesi ahjus ja see lausa kees juba.
20. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar