Laupäev, 20. jaanuar 2018

Üksinda Maailmas 15.pt


  15. peatükk

„Oh, issanda rist! See veel puudus, et ma pean igal nädalavahetusel vanameest välja kannatama hakkama! Mille eest see vanajumal mind küll karistab!?“ Tiffani oli päris nõutu, sest ta oli harjunud oma elu elama, kehaga raha teenima ja ringi hängima nii palju kui süda lustib. See mõte ei meeldinud talle üldse, sest ta oli oma vanamehest väsinud, kuigi sekist mitte. Samas variant, et Mairold võtab lapselapse Soome kaasa, oli naisele meeltmööda, nii jääks talle vabadust ülearugi. Ja ega ta Marietist eriti puudust ei tundnudki, pigem oli see ühest koormast vabanemine. Vähemalt praegu. Kui neil tütrega oli ka helgemaid aegu, tahtis ema nagunii talle õpetustunni anda, soovis, et lapsest saaks täiskasvanu, kes õpib ise elama ja oma tegude eest vastutama, kuigi ise ta oli Marieti ära hellitanud, omad vitsad peksid. Lisaks andis Tiffani tütrele ka halba eeskuju ning oli kohati liiga avameelne temaga, see võis saatuslikuks saada, aga naine ei mõelnud sellele.

Mariett sattus punkrisse, kus tema sõbrad, kes igapäevaselt kommi ja kanepit tarbisid, ennast välja magamas käisid, et mitte vanemateel kodus vahele jääda. Kanepisuitsust umbne vana kuurilobudik, mis asus põhimõtteliselt ühel tühermaal, oli sõprade poolt soojustatud. Keegi asjalik tegelane oli otse elekripostist isegi voolu kuuri vedanud ja seal oli soe. Väljapoolt nägi kuur välja, otses mõttes, nagu kubujuss, sest seinad oli kinni naelutatud vanade bufaikade, mantlite ja vatitekkidega, mille üks kamraad oli tuttava kaudu saanud, kes töötas loomade varjupigas kuhu inimesed lahkelt vanu riideid viisid. Seespoolt oli kogu punker kaetud mistra ja dekraga. Üks meistrimees oli vanadest euroalgustest nikerdanud sinna hiigellaiad voodid, kuhu mahtus magama lausa paarkümmend inimest. Talu, mille kõrvahooneks kunagi see kuurilobudik oli, hävines aastate eest tule ning loomalaut, mis oli maakividest ehitatud viidi varaste poolt minema, nagu oleks need kivid kerged olnud. Imekombel polnud vargad kuurilobudikku kütteks teinud.
Tiffani vaatas, et selles punkris annab täitsa elada, kuigi ise oli harjunud mugavustega majas, kus ta ei pidanud lillegi liigutama, mugavat elu elama. Pealegi puudusid selles osmikus pesemistingimused ja vesi tuli osta poest. Häda käidi ajamas lobudiku nurgataga, mis oli junne, nagu miine, tulvil. Kohati tundus, et sita hais tungis läbi lobudiku seinte, aga mis sellest, ega laksuall inimesele polegi see tähtis kes ta on ja kus ta on. See tänapäeva katk halvad kõik meeled ja muudab inimese loomaks, nagu on võrreldud, aga samas on loom kordi targem, kui mõnuainete all vegeteeriv inimvare.
Mariett tarbis oma esinese kommi ja ta muutus kõigi ja kõige vastu apaatseks. Ei meenud talle, ei ema, ei isa, ei laps, ei õde. Tal oli kõigist poogen. Kellega või mis poosis ta seksis, ei saanud ta isegi aru. Kogu seltskond oli pilves ja neil oli seal mõnus olla. Narkolaksu all olles inimene unustab mured ja teeb täpselt seda mida uimas olek tegema sunnib. Üks pubekaohtu plika võttis seal samas, voodi ees püsid maha ja lihtsalt kusi, ilma häbenemata. Häda ju ei anna häbeneda. Sama vana noormehel tuli kihu peale ja ta hakkas seal samas ühe endast poole vanemale naisele oraalseksi tegema. Sellised orgiad olid seal punkris igapäevased, kõik panid kõiki ja neid isegi ei huvitanud kas mõni põdes mõnda suguhaigust või mitte. Mariett oli allakäiguredelil oma esimesi võikaid samme tegemas. Ta oli põrgus, kus kohast paradiisi pääsemine on suhteliselt raske, või lausa ületamatu, kui just kohe keegi sind sealt ei päästa. Enne punktisse jõudmist oli noor naine juba mures, sest enamus tema seltskonnast tarbis mõnuaineid juba igapäevaselt. Neid pidi müüdama linna igal nurgal, ning ka taksojuhid on asjaga seotud. Ööklubisse minnes saad vaevalt veerand tundi seal olla, kui juba narkokullerid tulevad sulle kommi või puru pakkuma, neid ei huvita isegi see, et sa võid näiteks erariides politseitöötaja olla. Kullerid on läinud eriti julgeks.

„Noh, mu armastus, millest mõtled?“ Mairold nägi, et ta abikaasa on mõttesse vajunud ning teda huvitas kus naine mõtetega kondab.
„Millest ma ikka mõtlen. Maailm on ebaõiglane. Sünnitasin kunagi kaks tütart ja nüüd olen mõlemast ilma...Saatus ilmselt karistab mind, et ma pole hea ema osanud olla. Ei teagi kohe mida mõelda või öelda, aga tühjus laastab mu hinge. Oleks vähemalt Loriettki elus.“ Tiffani pihtis oma hingevalu. Ta jättis rääkimata, et see mõte, et lapselaps vanaisaga Soome läheks, meeldib talle väga.
„Tead, ma leian, et me saame lapselast kasvatades ehk heaks selle teha, et me pole head lapsevanemad olnud. Poisist tuleb mees kasvatada. Plikad on plikad. Kuigi jah, ka mina igatsen Lorietti. Pole hullemat asja siin ilmas, kui oma lapse kadumine, kellest sa aastate pikku mitte midagi ei tea, ei ühtegi vihjet mis viiks tõele jälile. Olen mõelnud, et ehk läks ta siiski vabatahtlikult, või noh, äkki memm aitas postuumselt kaasa või midagi sellist. Kuid see on imelik, et ta endast üldse märku ei anna. Kas ta siis ei igatse meid üldse? Loriett on kange loomuga noor naine, ilmselt surub igatsuse maha ja ilmselt ta lihtsalt ei taha meid tunda, sest meie lõhestunud pere, kus üliharva pere koos on, ei olnud talle ilmselt meeltmööda. Oma osa on ka ju minul, suur osa, aga ma ju orjan seda Soome vabariiki vaid ju selleks, et mu pere siin Eestis millegist puudust tundma ei pea. Aga tunneb ju, ilmselt juba minust tundsid lapsena tüdrukud puudust ja kogu kasvatus oli sinu turjal. Ma olen ikka väga halb isa olnud, aga ma kavatsen selle halva lapselapse meheks kasvatamisega korvata.“ Mairold loopis lubaduse tulle, ehk suudab ta seda ka pidada. Ja tegelikult tunduski, et alles nüüd, mil kuuekümnes elukünnis ei ole enam mägede taga, hakkas mees mõtlema. Alles nüüd hakkas Mairold pere väärtustama, kui jätta välja intsident mis äsja Marietiga aset leidis.
„Jah, kulla abikaasa, see oleks tõesti armas, kui sa saaksid pojakese, kelleks Tiffani lapselast kutsus, kasvatamisel abiks olla, sest temast tuleb ikkagi mees kasvatada, poisslaps vajab meesterahva tuge ja õpetust. Aga ma ei kujuta ettegi mkis moodi sa temaga Soomes hakkama saaksid?“ Tiffani sihtis ikka jutu Soome peale.
„Tead, ma ei peagi seal Soomes kogu aeg olema. Hea, kui ma kaks või kolm päeva nädals kohal olen. Tänapäeval pole mingi probleem läbi telefoni töö tegemine.“Mairold lootis, et oma uudisega rõõmustab ta naist ning jälgis teda silmanurgast. Naine oli apaatne, või lausa pettunud olekuga. Mairold märkas seda.
„Kas sa, kallis abikaasa, ei rõõmustagi selle üle?“ uuris mees.
„Miks sa seda arvad? Ikka rõõmustan. Saangi siis rohkem tööle ja elamisele, mitte poisi kasvatamisele, keskenduda.“ Tiffani ei rääkinud tõtt. Kummaline oli ikkagi see, et nad mõlemad pidasid juba tulevikuplaane, mille sisse ei mahtunud äsja kodust lahkunud Mariett, nende oma lihane tütar. Mariett võis ju iga kell uksest sisse astuda, sest ta oli purjus ja vihane, kui koduukse pauguga enda järel kinni lõi. Aga sellepeale vanemad üldse ei tulnud. Vägisi jääb mulje, et Tiffani ja Mairold ei oleks üldse pidanud lapsevanemateks saama, osad inimesed ei olegi isaks ja emaks loodud, isegi nende lapse ilmale tulek ei tee neist aramastavaid vanemaid. Samas oli nende elus ka ilusaid aegu olnud, kuid millegipärast kipub inimene kiiresti ilusad hetked unstama ja halvad emotsioonid jäävad temasse tallele kogu eluks. Nendel inimestel on energiad paigast ära, nad vajavad hingetohteri sekkumist või peaksid keskenduma rohkem eneseleidmisele, mitte ringi trallimisele ja teiste elu elamisele.
„Ma olen väsinud. Lähen viskan pikali. Öö ju magamata. Jõmpsikas jäi ka uuesti magama. Kas tuled kaissu?“ Mairold oli väsinud vana mees, kes tahtis koju.
„Mine, mine, mul ei ole enam und.“ Tiffani tahtis üksinda olla ja oma elu üle järele mõelda. Talle oli ju alati tähtis teiste arvamus ja nüüd pabistas ta rohkem selle pärast, et mida küll ta töökaaslased ja tuttavad ütlevad, kui saavad teada tütre kodust lahkumisest. Ta revideeris oma telefoni ja märkmikku, et alalistele kundedele teada anda oma hõivatud inimese staatusest, et enam polnud võimalik siis, kui kunded heaks arvasid ja ihunaudinguid vajasid, alati kohe Tiffanil nend ejaoks olemas olla. Naine tegelikult kartis, et mõnda prestiižsemat tegelast see ei huviatanud, sest nad olid naisele juba tegelikult ammu maksnud seksiorjuse eest ette, eriti siis, kui Tiffani leidis, et uut kuldehet oleks vaja, sest vanad olid ära tüütanud ja tee pandimajja leidnud. Lisaks oli ta vanade ehetega Marieti üle kuldanud, kuid viimane vajas ju ööklubides pummendamiseks raha, ning müüs need suhteliselt võileiva hinna eest maha.
Tiffani kundede hulgas oli hulganisti riigiametnikke, poliitikuid, kes meediale näitasid ennast korraliku abielumehena, aga tegelikult kasutasid lohakate naiste teenuseid kohe, kui koduukse seljataga sulgesid. Ja neid ei olnud mitte vähe. See tegi naise pisut ettevaaltlikuks, aga pisut ka ülbeks, sest trumbid olid mõnes mõttes tema käes ka, kui ta vaid suud paotaks...Samas võis ta oma elu ohtu seada, sest aegade algusest on teada, et poliitikud ja allilm astuvad ühte sammu. Seega mitmeotsaga asi. Nüüd tuli midagi ete võtta, muidu võis naist oodata Marieti saatus, sest Mairold hkkas seiklustest väsima ja ilmselt tahtis nüüd korralikku abielumeest etendama hakata. Tiffanil oli, pehemelt öeldes, vesi ahjus ja see lausa kees juba.  


20. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar