16.peatükk
Laureen pidas pesupäeva. Ta võttis kõik riided kappidest välja ja hakkas neid läbi pesema, sest nüüd tal oli pesumasin, mis tegi tema eest suure päevatöö ära. Suur riidekuhil köögi põrandal, sorteeris ta heledad riided ühte hunnikusse, tumedad teise, villased kolmandasse ja sünteetilised neöjandasse hunnikusse. Peagi oli kogu hoov pesunööre ja pesu täis. Osad riided kuivasid kiiresti ning samal ajal, kui masin pesi, triikis naine pesu ja ladus hunnikutesse, et need korrektselt kappidesse tagasi paigutada.
Loodus soosis naise pesupäeva, päike
säras kõrgel ja kerge tuuleiil, mis juba kevadiselt soe oli,
kuivatas pesu ja silitas perenaise nägu, mis oli juba kerge jume
all. Naine otsustas, et hakkab hoovi koristama järgmisel päeval,
sest kolme kätt tal ei olnud ja hoov oli suhteliselt porine. Mapind
oli ka tema kodu ümbruses suhteliselt vesine, lausa nii, et naine
oli sunnitud ajutisi laudteid maha panema, et oleks puhtam ja vabam
liikuda.
„Ohh, ma elan päikesemajas!“
Laureen avastas, et päike kuldab üle ta tinukollase maja, mis
tundus nüüd lausa neoonkollane. Teda häiris küll hall vöörus,
aga Kusti soovitusel otsustas naine ka sellele kollase laudise ümber
panna.
Kuigi naine oli kodune ning elas
vanema pärandatud säästudest, jagus tal tööd hiliste
õhtutundideni. Oma majas, eriti, kui see vajab veel renoveerimist,
ei tule iial töödest puudust, aga naine igatses tööle, sest ta
avastas, et vajab suhtlemist, vajab seltskonda. Tal sai üksindusest
villand. Aga selleks tuli uurida mis võimalused tal üldse on,
milliseid spetsialiste või töökäsi lähiümbrus vajab. Naisel
polnud ju töökogemust, aga ta ei kartnud ühtegi tööd. Kuigi
ermiidielul olid omad plussid ja omad miinused, pani just töömeestega
veedetud päev teda suhtlemise järgi igatsust tundma. Olgugi, et
Laureenil oli alati võimalus sõber Kustile helistada ja oma igavust
kurta, elas naises mingisugune uhkus, mis ei lubanud noormehega ise
ühendust võtta, kuigi juba mitmel korral oli ta telefoni kätte
võtnud ja isegi numbri valinud.
Möödusid tunnid, päevad ja
nädalad, kuid Kustist ei olnud mingit elumärki. Laureen ei pidanud
enam vastu ja valis noormehe numbri, kuid telefon
vastas;“mobiiltelefon, millele te helistasite on välja lülitatud
või asub teeninduspiirkonnast väljas!“ Naine muutus nukraks.
Jälle elas ta erakuelu, jälle oli ta siin maailmas üksnida.
Masendus kippus uuesti maad võtma, ning päevad venisid,
tahtejõuetus aina tundis naise ellu.
„Kui palju ma üldse Kustit tunnen?
Ma ju ei tunnegi teda peaaegu. Kes ta selline on? Kas ta siiski
saadeti minu järele nuhkima? Õhtul, enne lahkumist, oli ta väga
kummaline, kuidagi mõtteisse vajunud ja mulle tundub, et miski
vaevas teda. Ma ei tea isegi kus ja kas ta elab. Ehk on tal perekond?
Kindlasti on. Nii kena ja abivalmis mees ei saa ju ometi vaba olla.
Oli mul vaja teda üldse oma ellu lubada? Aga ta ju oli järjekindel
ja tungis ise mu ellu. Mida ma nüüd tegema peaksin?“ Laureen
pidas lausa häälekat monoloogi iseendaga, sest raadio, mis ta
ainsaks kõnelevaks kaaslaseks oli, tüütas ka juba ära.
Päeval, kui naine oli petnud ennast
raamatuga voodisse, käis seal väljas vaid teatud vajaduste pärast,
kuulis ta auto hääli, mis ühe ligemalt kostuma hakkasid. Laureen
kargas voodist välja, vaatas peeglisse ning ei olnud üldse oma
peegelpildiga rahul. Silmad olid punased ja kotikesed nende all
näisid nagu elatanud inimese omad. Ta viskas ruttu külma vett
silamdele ning joonistas näo pähe. Aga kedagi nähe ega kuulda ei
olnud. Laureen juba rõõmustas, et Kusti tuli, kuid pidi selles
suhtes pettuma. Korraga koputati uksele.
„Tere, kas siin elab Laureen
Kannike?“ küsis võõras, ke seisis nõutu näoga ukse taga, kui
naine ukse avas.
„Tere. Jah. Mina olen see inimene.
Kuidas ma saan teile abiks olla?“ Laureen oli ehmunud ja vaatas
võõrast, kartes, et jälle saadeti keegi tema järel nuhkima.
„Teile on koorem. Kas mõni mees ka
majas on? Oleks abi vaja selle maha laadimisel.“ Nentis võõras ja
arvas, et kahekesi nad selle õblukese naisega ei suuda sellist
koormat maha laadida.
„Ee, see, seda, et...ma elan siin
üksinda. Ja mis koorem see selline on?“ Laureen oli hämmingus,
sest masenduses olles unustaas ta ära, et oli tellinud valmis
võõbatud kollase laudise maja tarvis.
„Suur koorem laudisied,“ vastas
võõras.
„Ahjaa, oihh, ma juba jõudsin
unustada! Vabandage, ma panen riidesse ja tuleb kohe!“Laureen
jättis välisukse poikvele ning tormas magamistuppa riietuma.
„Võõras mees seisis köögi uksel
ja imestas, et selline kena piiga elab uhkes üksinduses metsamajas.
Tal polnud õrna aimugi, et selline majake üldse siin kandis olemas
on, kuigi ta elas sealt mitte just kaugel.
Kui pool koormast oli maha,
euroaluste peale tõstetud, sõitis hoovi järgmine auto ning selle
roolis oli Kusti. Mees nägi, et tema asemel askeldab Laureeni kodu
juures hoopis teine mees, ta pidas õigemaks tagurdada ja lahkuda.
Kustit haaras armukadedus, kuigi neil polnud ju Laureeniga suhetki.
Mees kahetses, et ei saanud pikka aega Laureeni külastada, kuna
nende ehitusfirma viis neid lausa viiesk nädalaks Norra tööle.
Seal elades muretse Kusti endale Norra kõnekaardi ja lülitas
telefoni välja. Mees tuli, auto kingitusi ja ehitusmaterjali täis,
kuid vaatas, et oli lootusetult hiljaks jäänud. Silmad kiskusid
vägisi veekalkvele ning ta otsustas koju tagasi minna.
Laureen oli nii ametis, et ta ei
kuulnud ega näinud Kusti autot. Sestap ei saanudki ta teada, et
Kusti teda otsimas käis. Aga naine üritas mehest üle saada, sest
õigupoolest oli Kusti ju juhuslik teelkäija ja ilmselt aitas ta
Laureeni kaastundest, sedasi arvas Laureen, sest mis põhjus sai veel
olla, kui mees temaga üldse ei kontakteerunud.
„Oehh, lõpuks ometi! Kas tohib
teile teed või kohvi pakkuda?“ Laureen tänas autojuhti, kes oli
peale koorma mahalaadimist väga väsinud ning ilmselt ei kujutanud
mees ettegi, et peab ise, koos õblukese perenaisega selle lasti maha
tarima.
Mees võttis töökindad käest;
„Reigo olen!“ ulatas ta käe tutvumiseks.
„Laureen!“ tutvustas ka naine
ennast.
„Tassikesest kohvist ei ütleks
küll ära!“ Reigo muigas ja tänas mõtteis perenaist, kes justkui
oleks tema mõtteid lugenud.
Laureen piinles suhtlemisvaeguses,
sestap ta võõra vastu lahke oligi. Ta juhatas mehe kööki ning
pani kohvivee veekeetjasse.
„Kas musta või suhkruga?“
Laureen tundus väga abivalmis ja üldse mitte väsinud. Ta võttis
külmkapist võilevataldriku ning avastas, et ta pole isegi ühtegi
suutäit söönud. Nüüd, kui keegi tal külas oli, tuli naisel isu
tagasi.
„Musta paluks! Mul pole hetkel
piimakisselli isu!“ Reigo tegi omast arust nalja, kuigi vahel
armastas ta piimaga kohvi ka juua.
„Heh! Naljatilk! Aga mina vaid
piimakisselli armastangi sellisel juhul!“ Laureenile pakkus mehe
reageering nalja.
„Võta võileiba ka. Võta, võta.
Muud mul hetkel pakkuda ei ole, sest olen täna laisk ja ajameelne
olnud. Nägid ju isegi kuidas ma laudisekoorma tuleku ära unustasin.
Hea veel, et ma kodus olin! Ma vahel ikka kondan ringi ka.“ Laureen
selgitas asja, kuigi tegelikult oli ta viimased päevad
põhimõtteliselt voodis vedelenud. Aga nüüd tuli töhe hakata,
sest laudisekoorem ootas ja see tuli vähemalt kusagile varju alla
toimetada, sest mine seda ilmataati tea.
„Tänud. Võtan ikka. Oled väga
lahke. Aga kes sul siin nüüd seda laudist koja külge panema
hakkab?“ Reigo justkui teadis kuhu see panna tuleb. Aga mehe silm
on mehe silm, küllap teadiski, sest oli ju näha, et vaid koda on
laudiseta.
„Kas sa kahtled minu
võimetes?“Laureen muheles ja näitas mehele oma hernetera suurust
musklit, mis suudab teha rohkem, kui mõne mehe käsi kokku.
Reigo muigas. Talle tundus uskumatu,
et õbluke naine saab meeste tööga hakkama. Noormees mäletab vaid
seda kuidas ta kadunud vanavanaema üksinda saunamaja valmis ehitas,
aga vanaema ja ema polnud iialgi kätte meestetöö külge pannud.
Reigo arvates tänapäeva naised ei taha üldse ennast liigutada,
hoolitsevad vaid oma kunstküünte ja kunstripsmete eest, et need
kuidagi kahju ei saaks ega katki ei läheks. Isegi nõudepesemine oli
neile raske koormus, mille pärast Reigo õde kodus pidevalt emaga
tülli kiskus, sest just nõusid pestes läksid tal alati kunstküüned
katki.
„Ei, ei, ei ma kahtle. Aga imstama
paneb küll, et kuidas sa jaksad ja tahad!“ Reigo avaldas oma
arvamust.
„Mis mõttes? Oma kodu heaks teeks
mida iganes! Ega ma nüüd siidikäsi ka ei ole, kuigi olen pisike ja
õbluke. Ka pisikestel naistel on jõudu ning tahtejõudu!“ Laureen
küll väitis seda, kuid pidi endale tunnistama, et just tahtejõust
oli tal viimasel ajal puudus olnud. Aga noormehle ei saanud ju ometi
sellest kurta.
„Olgu, olgu, müstika!“ Reigo oli
kidakeelne. Kuid teda pani naine ikkagi imestama. Peale pikemat
mõttepausi küsis ta; „kas sa elad täiesti üksinda siin majas?“
„Ahahh, no selge, leidsid siin uue
abilise. Väga tore!“ Kusti astus ootamatult uksest sisse ja näitas
pettumust ja armukadedust üles.
„Tänud kohvi eest, Laureen! Ma
hakkasingi juba minema.“ Reigol hakkas kiire, ta pani tassi lauale
ja suundus välisukse poole. Ei tahtnud tema peretülist osa saada,
sest Kusti jättis mulje, et ta on peremees siin majas, kes
ootamatult keset tööpäeva koju naaseb ja leiab oma naise võõra
mehega eest.
Reigo naases üsna ruttu tuppa
tagasi, sest ta ei saanud oma suure furgoonautoga minema sõita, kuna
peremehe auto oli tema masina taha pargitud.
„Vabandust, et ma taas segan!
Peremees, ehk saaksite oma auto natuke kõrvale ajada, ma ei pääse
liikuma?“ Reigo oli sõbralik ja näitas viiskaust üles.
„Saan ikka. Lähme.“ Kusti läks
autot maja kõrvale parkima. Mehed omavahel sõnu rohkem ei vahetanud
ning Reigo sõitis minema, kuigi sõit oli väga vaevaline ja ta
oleks autoga sopa sisse kinni jäänud, sest tee oli rööpasse
sõidetud ja pinnas pehme.
„Laureen, tee sinu majani on
täiesti hukas. Kas ma võin lasta killustikku tuua? Päris raske on
siia sõita, see tee on juba autode surm.“ Kusti muutus abivalmiks
ning unustas mida enne oli öelnud.
„Tänud abi eest! Küll ma sellega
ise hakkama saan!“ Laureen näitas taas oma reserveeritud ja külma
poolt.
Mees sulges enda järel ukse, ning
alles siis Laureen leebus, kartes, et Kusti lahkub taas, ja sellel
korral tema kapriisitsemise ja kõrksuse pärast.
„Oota, Kusti!“ jooksis ta mehele
järgi, kuid Kustil polnudki plaanis lahkuda, ta läks autost
kingitusi ja ehitusmaterjale maha tõstma.
21. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar