- peatükk
„Rinaldo, kallis, oota! Kui sa oled mu sõber siis ootad ja lased
selgitada! Oota nüüd!“ nuttis Maris nii, et terve tänav kajas.
„Tule, kullake, tule tuppa. Ära karju nii, sellest võib jama
tulla, praegu on siesta ja ei tohi karjuda. Tule tuppa ja rahune
maha, teen sulle sidrunivett.“ haaras Rahul Marisel õlgadest ja
juhatas nõrkemiseni nutva naise puhkeruumi.
„Näe, võta sidruni-suhkru vett, see rahustab. Ma vaatan mida ma
selle uksega teen. Peab vist remondimehed kutsuma, sest muidu ma
peangi siia elama jääma.“ tahtnuks Rahul nagu Marisele hingevalu
juurde tekitada.
„Vabandust, Rahul, ma väga vabandan, see kõik juhtus minu
pärast!“ nuuksus naine.
„Ei, ei, ei juhtunud, ma ise olen süüdi, ise maksan
remondimeestele ja lasen asja korda teha. Kuid oma sõbrast ma tõesti
aru ei saa. Mis tal hakkas?“ uuris indu.
Rahuli jutt ajas Marist veel rohkem närvi, aga Maris ei tahtnud
hingepiinadega üksinda jääda, ta vajas hetkel väga sõpra. Samas
tundis ta, et tema peab remondimehele maksma ja ikkagi tundis ta
ennast selles ebameeldivas intsidendis süüdi. Miks küll Rinaldo ei
öelnud, et ta tuleb siesta ajal mulle vastu? Ma oleksin siis Rahuli
pakkumist eiranud. Miks? Miks?
„Maris, armsake, kas sa saad nii kaua siin olla, kui ma käin
tänava nurgal ära. Remondimehel on ilmselt telefon hääletuks
siesta ajaks pandud, katsun ta kodust kätte saada, ehk on nõus kohe
ust remontima tulema.“ palus indu.
„Muidugi saan! Mina käi ära, olen siin.“ loomulikult Maris
vastas Rahuli palvele.
Maris valis Rinaldo numbri, kuid Rinaldo ei vastanud ka peale
mitmekordset kutsumist. Viimaks lülitas telefoni üldse välja.
Marise hing tundis, et see ei tähenda head. Ta oli sõbra pärast
päris mures, aga ei saanud minema ka minna, sest lubas Rahulile nii
kaua poes olla, kui ta naaseb. Naine jäi nukraks, pisarad tikkusid
uuesti silma ning meel oli väga morn. Ta otsis tegevust, võttis
laualt kasutatud nõud ja viis kraanikaussi. Korraga kuulis ta
seljataga liikumist ning ehmatas.
„Rahul, juba oled tagasi või?“ hõikas ta taha vaatamata.
„Maris, see olen mina. Anna mulle andeks! Andke mõlemad mulle
andeks!“ pani Rinaldo käed ümber Marise piha, mille peale naine
esimese hooga tahtis küünarnukiga lajatada, kuid nähes oma
kallimat, taltus.
„Oi, Rinaldo, sina! Jumal tänatud!“ hüppas naine sõbrale
kaela. Sellel hetkel astusid Rahul ja remondimees uksest sisse ning
Maris nägi neid ning kartis kõige hullemat.
Rahul vaatas asja vaikides ega ei ärritunudki.
„Anna andeks, sõber! Palun saada arve mulle, maksan oma lolluse
kinni.“ andis Rinaldo teada.
Sõbrad kätlesid ja kallistasid, nagu poleks midagi juhtunudki.
Lõppude lõpuks sidus neid aastatepikkune sõprus ja see maksis ka
midagi.
Vaid Maris tundis ennast halvasti, tundis ennast sõprade tülis
süüdlasena. Naine oli suures segaduses.
„Läheme joome tassi kohvi. Või on tel kiire?“ pakkus Rahul.
„Ei ole!“ vastas Maris.
„Ei ole minul ka kusagile kiiret!“ vastas Rinaldo.
Kohvitamine algas vaikuses, sõbrad põrnitseid remondimehe tööd.
„Kallid sõbrad, palun valgustage mind. Maris, anna mulle andeks,
et ma olen teistsugune! Olen hindu ja ilmselt on mul teised arusaamad
elust. Rinaldo, anna sina ka mulle andeks, kui ma olen suutnud sind
solvata! Tegelikult ma tahaks teada kas teie olete omavahel paar? Kui
see nii oleks, siis ma ei hakkaks kunagi sõbra pruudile silmi
tegema.“ pihtis indu.
Rinaldo ja Maris vaatasid sõpra ja vaatasid teineteist. Rinaldo
tundis, et ta peab esimesena sõna võtma.
„Rahul, sõber, kui ma oskaks üheselt sellele küsimusele
vastata, siis ma vastaks. Jah, ma olen Marisesse armunud või isegi
armastan teda. Aga kas me oleme paar?...“ jäi ta nõutuks.
„Jah, me oleme paar, aga me ei ole seda ilmselt endale
tunnistanud, sest meie suhe on alles alguses ja platooniline. Eks see
ole vast ka üks põhjuseid mis sind segadusse ajad, Rahul. Ja see on
ka üks raskemaid küsimusi. Meie habras suhe on alles lapsekingades
ja oli seda juba siis, kui Rainaldo mind sulle tutvustas, Rahul.
Palun ära pane pahaks, et ma su tunnetele ja soovidele ei vasta!“
lõpetas Maris Rinaldo jutu.
„Teate, sõbrad, selle nimel võtame! Palju, palju õnne,
noored!“ leidis aset puntrakalli. Alles nüüd taipas indu, et ta
oli väga karm ja valelik olnud, aga teda häiris, et sõbrad midagi
ei räägi. Sõbrad ju ikka jagavad omavahel selliseid asju. Indu
tõmbas tagasi, sest lõppude lõpuks ei tahtnud ka tema sõpru
kaotada. Ja ega tal neid Portos eriti ei olnud ka. Just Rinaldo oli
ta parim sõber. Indu ju rügas tööd teha ja oli olnud nagu
vanemate ori. Ja nüüd oli ta leidnud endale asendaja, kauni naise,
kellesse ta ära armus, aga õnnetult.
„Maris, kas sul on mõni vaba sõbratar, kes võiks minusugust
koledikku tahta?“ uuris indu.
„Näehh, sa ei ole üldse kole mees, pigem vastupidi! Aga mu
sõbratarid elavad kõik Eestis, siin oli, kuni sinuga tutvumiseni
mul vaid üks sõber, Rinaldo.“ andis naine teada.
„Tegelikult on mul teie üle hea meel ja ma soovin kogu südamest
õnne!“ tegi indu indiapärase žesti, kummarduse näol.
Rinaldo istus vaikides. Ühest küljest oli tal häbi, et ta polnud
suutnud sõbrale enda ja Marise suhet kirjeldada, aga teisalt oli ta
õnnelik, et Maris nende suhet tunnistas ning selle nii lahti
seletas, nagu oli. Aga mees tundis ennast saamatuna ning tal oli
isegi kahju, et avatud hingega sõber, kes ka tema tüdrukusse
armunud oli, pettumuse osaliseks sai. Rinaldole tundus, et Rahul on
rohkem Marist väärt kui tema. Sõbrad olid palju avatumad, kui tema
ise. Aga mees vaikis ja jälgis toimuvat.
Remondimees nokitses vaikselt oma töö kallal, ega sekkunud noorte
vestlusesse, kuigi kuulis kõike pealt ja mõistis hästi inglise
keelt, kuna oli isapoolte juurte poolt Kanadast pärit.
„Cory, tuled ja teed ka väikse kohvipausi?“ pakkus indu
remondimehele.
„Aitäh, sõber! Suurima hea meelega!“ läks ta käsi pesema.
„Tere. Mina olen Cory, keda kutsutakse Jumalaks, sest seda mu
nimi tähendabki!“ tutvustas mees, lai naeratus näol. Ta oli nagu
päikesepoiss, pani kogu seltskonna mhelema.
„Maris!“
„Rinaldo!“
Tutvus käis ruttu ja juba saigi seltskond endale uue sõbra, sest
Cory oli ülimalt sõbralik ja natuke isegi liiga sõbralik ja
jutukas, ei lasknud kellelgi enam sõna sekka öelda.
„Cory, kaua sina juba Portos elad? Või oled siin lausa
sündinud?“ sai isegi Rinaldo sõnad suust.
„Sündisin Kanadas, Torontos, Ontario järve kaldal. Kui olin
viie aastane siis meie perekond kolis Portosse, sest mu kallis ema
tahtis koju tagasi. Nii jäimegi paikseks. Aga ma armastan Portot,
tunnen siin ennast kodus, kuigi lapsepõlvest mäletan kuidas linn
oli tühje ja nukraid hooneid täis ning tänavad prahti täis.
Ajapikku muutus kõik, ning ma ei koliks siit, maailma ilusamast ja
hubasemast linnaks mitte kunagi ära! Siin on muj kodu! Muidugi ka
Torontos, mida külastan igal aastal vähemalt paar korda. Isa elab
mul küll taas Kanadas, nad ei ole emaga lahutatud, aga isapoolsed
vanavanemad on haiged ning sellest selline visiitabielu. Sellised
lood siis!“ tutvustas remondimees ennast.
„Aga sina, kaunis daam, kus kohast sina pärit oled?“ tundis
Cory Marise vastu huvi.
„Mina olen eestlane, pärit Eestist. Tulin siia umbes pooleteist
kuu eest ja armusin sellesse linna ära. Ma ei tahagi tagasi minna,
ausõna! Aga oma kodumaad armastan ma muidugi üle kõige. Tegelikult
põgenesidn sealt, mitte halvas mõttes. Põgenesin eelkõige enda
eest. Samas tahtsin maailma näha. Ülikooli diplom sai taskusse
pandud ja kodumaa tolm jalgelt pühitud. Kõige armsam oleks kui ma
leiaks siit erialast tööd, aga ma ei oska veel portugali keelt.
Pean selle keeleõppe tõsisemalt ette võtma, kui plaanin siia
pikemalt elama jääda. Aga praegu ma veel ei tea kas jään. Eks ma
igatsen oma kodumaad ja sõpru ning lähedasi ka taga, kuid ma annan
endast parima, et jääda. Poisid, kas keegi teab mis on Eestimaa
pealinn?“ esitas ta ootamatu küsimuse.
„Panen käed rinnale ja ütlen puhtast südamest, et ma isegi ei
ole Eestist midagi enamat, kui vaid riigi nime, kuulnud.“
avameelitses Cory.
„Kauni Eestima, kus elavad maailma kenamad naised, pealinn on
Tallinn!“ hõikas Rinaldo. Mees, kes oli Marisesse armunud, oli
põhjalikku kodutööd teinud, ning hakkas seltskonnale tutvustama
Eestit. Ta rääkis selliseid asju, mida isegi kõrgharitud Maris ei
teadnud. See kõik üllatas naist ja pani teda meest veel rohkem
imetlema. Armastus teeb imesid!
„Eesti, Eesti, oot, minu sugulane elab Eestis, Tallinnas! Kas
teil on seal üks kuulus kantrilaulja, kelle nimi on Aire või Airi
või...?“ meenus Rahulile.
„Airi Allvee või?“ küsis Maris.
„Airi...hmmm, no ta abiellus mu sugulasega. Airi on küll
eesnimi, aga äkki ta oligi enne abiellumist Allvee, kuid praegu on
tal mu sugulase perekonnanimi.“ oli hindu segaduses.
„Aa, ma tean keda sa mõtled! Airi Vipulkumar Kansarit? Endist
Airi Ojametsa. Tema on jah meie kuulus ja andekas kantrilaulja!“
rõõmustas Maris.
„Jah! Just! Tema!“ rõõmustas ka Rahul.
„Nad käivad ikka Indias ka tihti, sest mu suguvõsa elab seal.
Ja ma olen kuulnud, kui eriline ja tugev hääletämber Airil on. Ta
laulab väga hästi!“ oli indu vaimustuses.
„On! Airi ongi üks tugevamaid ja andekamaid kantrilauljaid
Eestis!“ kiitis naine.
„Tõesti, tõesti, Eesti naised on maailma kaunimad naised!“
oli Rahul sõbra väitega päri.
„Oot, kas Eestis elab negriidne rahvas?“ sekkus Cory.
„Eiii! Jah, tänaseks on sinna palju pagulasi, endisi
sõjapõgenikke, emigreerunud, aga mitte nii palju kui Rootsi või
Soome. Kuid eestlane on ikka valgetverd ja just blonde on palju.“
selgitas Maris.
„Ah, siis ma ajan midagi sassi. Vabandan! Lihtsalt mäletan, et
kunagi võitis Eesti vsit eurovisiooni lauluvõistluse ning võitjad
olid kaks meest, üks neist negriidne ja teine europiidne. Ilmselt mu
mälu petab mind. Sorry!“ Muudki vabandas Cory.
„Ahjaa, ei, ei, sul on täiesti õigus! Üks Arubalt pärit
laulja elab jah meil, ta on üsna tuntud meie riigis. Koos kohaliku
laulumehega nad tõesti eurovisiooni lauluvõistlusel käisid.
Aruubalane on Dave Beton ning tal on Eesti anine ja neil on ka
lapsed. Ning teine laulja, kellega nad koos seal esinesid, oli Tanel
Padar, Eesti nõutumaid ja tuntumaid rokkareid!“ meenus naisele.
„Okey, poisid, aitäh kohvi eest! Teiega on nii mõnus vestelda,
aga ma pean tööle hakkama!“ tänas kanadalane ja läks ust
parandama.
„Rinaldo ja Maris, te pole mulle üldse rääkinud kuidas ja kus
te tutvusite. Kas jagaksite sõbraga või on see vaid teile kahele
tähis ja kõrvalistele isikutele mitte?“ oli Rahul huvitatud.
Noored vaatasid teineteist ning Msri luges Rinaldo silmadest välja,
et tema peab asjast rääkima.
„Tead, rahul, me tutvusime Porto vaateplatvormil. See on minu
lemmikoht, kus ma tihti käin. Platvormilt avaneb minu arust üks
ilusamaid vaateid Porto ja Gaia linnale. See koht rahustab mind.“
selgitas naine.
„Jah. Just. Seal mulle see veetlev leedi silma jäigi!“
kinnitas Rinaldo.
„Oi, kui romantiline! Peaks ka seal käima hakkama, äkki
nökkab!“ lõõpis indu.
„Vaata, et sa esimest ettejuhtuvad ei püüa! Kõik naised ei ole
nii kenad ja sharmikad, kui minu Maris!“ tögas Rinaldio, kuigi
lause viimast poolt mõtles ta tõsiselt.
„Poisid! Mina olen ka siin!“ hüüdis naine ennast nähtavaks.
„Aga kas te tahaks minuga Indiasse tulla? Kui vanemad tagasi
jõuavad, võtaksin väikese puhkuse ja köiksin kodumaal ära. Hea
meelega tutvustaks ka sõpradele oma kodumaad.“ pakkus indu.
„Oihh, tead, ma kunagi väga unistasin sellest maast, unistan
tegelt siiani!“ näitas Maris huvi üles.
„Muidugi, muidugi, sõber, miks ka mitte!“ oli ka Rinaldo nõus.
„Nii armas teist!“ rõõmustas indu.
„Tead, semu, kui sa iga tüdrukut kohe omada ei tahaks, siis
saaks sinust mulle maailma parim sõber, siis sa enam poleks minu
silmis indu, vaid hindu!“ teatas Rinaldo.
„Ha-ha-haa, naljatilk! Ma isegi olin unustanud, et sa mind
mingiks indlejaks pidasid! Aga mida ma teha saan? Kuum veri sees, see
kipub kiiresti keema minema ja selline ma kord olen!“ vabadnas
Rahul.
„Jahutust on sulle vaja! Jahutust! Sellist lumist, nagu Eestimaa
talved on!“ pakkus Rinaldo, vaatas Marisele otsa ja tegi silma.
„Ohohh, keegi on ikka väga kursis Eestimaaga! Aga muideks, ma ei
tea kas selles on süüdi kliima soojenemine, kuid me elame ka vasrti
nagu lõunamaal, iga aastage näeme ühe vähem lund. Lapsed ei teagi
juba vasrti mis on lumi, jää ja kes on lumememm.“ oli Maris pisut
mures.
„Lumememm? Kes too veel on?“ oli mõni avastus jäänud ka
Rinaldole kahe silma vahele.
„No, see on lumest tehtud memm, otseses mõttes. Lumi pakib sula
imlaga, siis tehakse peo vahel lumest pall, pannakse see maha, lume
sisse ja hakatakse veetetama, nii sünnib suur pall. Neid
veeretatakse kolm tükki, tõstetekase üksteise otsa. Siis ninaks
pannakse porgand, suuks kasvõi kuu kujuline paprika lõik, silmadeks
näiteks oliivid või viinamarjad ning vits pannakse ka kätte, see
nende laste tarvis, kes kipuvad lumememme lõhkuma.“ selgitas
Põhjamaa naine.
„Ohohh! Põnev!“ hüüdsid sõbrad justkui ühest suust.
„Nii jah!“ naeris naine.
„Ja sa tahad öelda, et se memm püsib koos? Ära ei sula?“
uuris Rahul.
„Sulab ikka, kui ilmad soojaks lähevad, aga kui on külm talv,
võib ta mitmeid kuid seal seista.“ muigas Maris.
„Oi, teil on põnev seal! Nüüd jääb veel oodata millal sõber
Maris meid külla kutsub.“ tegi Rinaldo Rahulile silma.
„No kui enne mitte, siis pulmadeks ikka vast?“ oli indu kaval.
Noored imetlseid teineteise pilku ja seda nüüd juba Rahuli
häbenemata.
7. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar