14. peatükk
„Kusti, ma tänan sind! Tänan kogu
südamest!“ Laureen peatas mehe, kui ta oli, koos töötajatega
lahkumas.
„Pole tänu väärt! Mina ju
lõhkusin su kemmergu.“ Kusti tegi Laureenile silma, kuid nii ta
tundis ka. Samas oli mehele hea meel, et suutis ühele õnnetule
hingele head teha. Talle näis, et Laireen ei taha teda veel koju
lasta, aga see võin mehele nii vaid tunduda.
„Ole parem sina tänatud, et meile
nii maitsva toidu valmistasid. Unustasingi tänamata. Suur aitäh!“
Kusti tänas ja hakkas uuesti ukse poole liikuma.
„Head õhtut!“ Laureen jäi
nukraks.
„Head õhtut!“ Kusti vaatas
tagasi ja nägi nukrat naist ning tal hakkab veidi kahju temast ning
ta küsis: „Laureen, kas sinuga on hästi? Tahtsid millestki
rääkida?“
„Noh, nii ilus päev oli. Üle pika
aja olin seltskonnas, kuidagi kurvaks teeb teie lahkumine. Ei muud!“
„Kas vajad mind enda seltsi
natukeseks? Ma saadan mehed ära ja olen nõus sinuga veel vestlema,
kui sobib?“ Kusti pakkus seltsi.
„Sobib ikka,“ valgus justkui veri
naise näkku tagasi, sest ennist oli ta kahvatu. Ta tormas peegli
ette vaatama kas näeb kena välja. Naine oleks tahtnud endale veidi
meiki peale võõbata, aga see tunduks läbipistev. Niigi oli ta
ennast ületnud täna igas mõttes. Kuid see kodukatalik välimus,
sellel oli oma võlu, ka külaliste jaoks, aga naine on kord juba
selline tegelane, kes tahab ka iseendale peeglist vaadates meeldida.
Ta kammis ja sidus oma juuksed patsiks, aga meikima siiski ei
hakanaud. Viskas põlle pesumasinasse, sest nüüd ju enam käsiti
pesema ei pidanud ja põllesid tal jagus. Ka vahetas ta ruttu köögi
käterätikud puhtate vastu ning juba oligi Kusti tagasi.
„Oo, nüüd oled sa tõesti Iti!“
Kusti muheles, sest Laureen nägi patsiga plikalik välja.
„Aga tegelikult mulle täitsa
meeldib Iti olla, võin vabalt sinu jaoks seda nime kanda!“ Laureen
muheles ja oli natuke pinges, et mees kohe esimese asjana komplimendi
tegi. „Jumal tänatud, et ma meikima ei hakanud!“ kõneles ta
endaga.
„Kusti, räägi kui palju ma teile
võlgnen? Ma ei taha mitte võlgu jääda.“ Laureeni vaevas ikkagi
asjaolu, et ainult õhtuprae tegmine oli meestele väike palk, või
üldse mitte mingisugune tasu. Olgugi, et materjalid ja ehitamiseks
vajalikud vahendid oli ta endale ise soetanud ja meestel ei olnud
väga palju tööd. Laureen oli nii iseseisev naine ja ta tõesti oli
harjunud ise hakkama saama, aga nüüd tehti tema eest suur töö ära
ja ta oskas seda hinnata, oskas tänulik olla.
„Ole mureta! Kui ma juba mehed siia
tööd tegema kutsusin, siis võta seda abi kui heategevust. Ära
üldse muretse. No ja kui sa mitte muretsemata olla ei saa siis ehk
lubad meil teinekord siin grillida või kasvõi kala suitsutada?
Vaatasin, et päris korralik suitsuahi on sul. Natuke nokitsemist ja
saab selle ka tööle. Kas lubad?“ Kusti tahtis näha naise
reageeringut ning nägigi. Ta luges Laureeni silmist välja siirust
ja rahulolu juba enne, kui Laureen talle vastama hakkas.
„Olgu! Kas sa minuga tassikese teed
jooksid?“ Laureen ei tahtnud, et see õhtu üksinduses lüppeb,
kuigi emotsioonid olid tal las ja tal oli millele mõelda.
„Loomulikult! Mis teed preili
Kannike pakub?“ Kusti muheles.
„Kas sulle nurmenukutee sobib?“
Laureen pakkus mehele oma lemmikteed.
„Oo, kas siis nurmenukkudest
tehakse ka teed?! Mäletan kuidas ma lapsena neid lilli lihtsalt sõin
ja kuidas tüdrukud nendega natsusid värvisid. Panid lihtsalt valget
välvi nätsu koos nurmenukuõitega suhu ja välja võtsid kollase.
Nii lihtne see oligi. Ja usu mind, värv ei kadunud ka pika aja peale
nätsult.“ Kusti oli siiani vaimustuses ja rääkis omast arust
Laureenile imenipist.
„Nurmenukutee on looduslik
antibiootikuma ja pealegi on see mu lemmiktee, maitsev ja rahustav.
Aga mis puutub nätsu värvimisse nurmenukuõisikutega, siis see pole
mingi saladus, värvisime õega neid tihti.“ Laureen ehmatas, et
oli oma õest rääkinud. Ta ju ei tahtnud minevikust üldse rääkida,
aga ilmselt tahtis minevik ise tema ellu tagasi tulla ja juba tuligi,
luba küsimata.
„Kas su õde on sama kaunis kui
sina?“ Kusti haaras härjal sarvist. Laureen sai enda peale
kurjaks, aga ta ei tohtinud seda noormehele välja näidata ja midagi
tuli ju ometi vastata. Naine kirus mõtteis, et ta oma suud paotas,
aga sõnu ju tagasi enam võtta ei saanud.
„Jah. On. Aga ta on minult kordi
kenam.“ Laureen arvaski nii, sest miks muidu vanemad õde rohkem
hoidsid. Aga vastustega oli ta resoluutne, lootes, et siis Kusti
rohkem ei uuri.
„Kas siis sinust kenamaid naisi on
ka maapeal olemas?“ Kusti imestas, sest iga hetkege meeldis Laureen
talle rohkem. Tema jaoks oli naine ideaalne, ning Kustit ei häirinud
miski temas, ka mitte see, et ta ikka veel kaalus mida öelda või
mida küsida. Laureen punastas ja ükski sõna ei tahtnud üle ta
huulte tulla.
„Vabanda, kui sulle mu küsimused
ei meeldi. Sa ei ole kohustatud vastama. Olen kord selline põmmpea
kes enne ütleb ja siis alles hakkaba mõtlema.“ Kusti kartis, et
oma mesisõnadega tegi ta pigem naisele haiget.
„Ei ole hullu midagi. Asi on minus,
sest ma ei taha oma minevikus sobrada, olen sellest lahti öenud ja
maha matnud. Ära palun küsi minu käest enam mu mineviku kohta,
sest tahan elada tulevikus.“ Laureen ei saanud siiski omi mõtteid
endale jätta, sest Kusti tundus talle ausa ja sõbralikuna, mida ta
ka kindlasti oli.
„Selge. Arusaadav, Luban
sõnakuulelik laps olla!“ Kusti muigas ja nägi silmanurgast, et ka
Laureeni suunurk läks ülepidiseks.
Naina ristas käed, nagu hoiaks
midagi, millest ta rääkida tahtis, pihkudes kinni. Ta põrnitses
meest pisut malbema näoga ning nende vahele tekkis piinlik vaimus,
mis sundis naise lauast tõusma ja vett jooma minema, ehkki janu tal
just ei olnudki. Häbeliku naisena ei olnud ta harjunud, et mõni
mees teda südamliku pilguga vaatab. Ja ega Laureen ennast just
iluduseks ka ei pidanud. Sestap tundis ta ennast kohmetult.
„Kas soovid veel teed?“ Laureen
küsis vaikuse lõpetamiseks viisakusest mehelt, kuid Kusti oli oma
mõtetes kusagil mujal, eemal Laureeni köögist ja talust. Ta ei
kuulnud naise küsimust isegi siis kui naine seda teist korda esitas.
Järsku justkui potsatas Kusti
reaalsusesse tagasi: „Ah? Mis? Küsisid midagi või?“ vaatas
Kusti süütute ja tühjust täis silmadega Laureeni poole. Laureen
adus, et midagi on viltu, midagi millest noormees rääkida ei
tahtnud, aga see piinas teda. Tegelikult ei teadnudki Laureen Kustist
midagi ja Kusti teadis ka tema kohta minimaalselt, ent ometi nautisid
nad teineteise seltskonda.
„Ma küsisin, et kas soovid veel
teed, aga vaatasin, et oled tummaks muutunud!“ Luareen
avameelitses.
„Oi, vabandust. Seda, et...ah teed
või? No võib ikka.“ Kusti tundus hajevil ning naisele näis, et
ta ei saanud isegi aru millele jaatavalt avstas. Laureen võttis
Kusti kruusi ja loputas selle ära ning lisas uued nurmenukud sisse.
„Sa oled nii kena naine. Tõsiselt.
Nii hooliv ja lihtne, aga samas keeruline.“ Kusti avameelitses taas
ning ei olnud kade komplimentidega.
„Kuule, räägiks ehk millegist
muust? Mul hakkab piinlik juba kuidas sa mind kiidad. Tegelikult sa
ju ei tunnegi mind, Kusti!“ Laureenil oli tõesti natuke ebamugav
olla ning noormehe kiire tujumuutus tegi teda ettevaatlikuks ja
tekitas segadust.
Kusti lonksas tassi ruttu tühjaks,
kuigi tee oli alles kuum.
„Vabanda, Laureen, aga ma pean
hakkama liikuma. Aeg juba hiline ja tüütan sind ka veel muidu ära.
Aitäh veelkord maitsva prae eest ja muidugi tee eest ka. Ja selle
eest ka, et sa üldse olemas oled!“ Kusti tänas siiralt, suudles
naist, luba küsimata laubale ning astus uksest välja.
Laureen jäi nagu mingi kuju
tardunult ukse juurde seisma. Nii ilusasti polnud mitte kunagi mitte
keegi talle öelnud; „et ma üldse olemas olen...“
Miski oli täna teisisti kui enne.
Laureen käis üle aastate duši all ennast pesemas, võttis pseu
masinast ja riputas maja ees olevale nöörile, ning viskas, nagu
joovastunud olekus, voodile pikali ning kõhuliblikad ei lasknud teda
uinuda.
„Maailm on ilus koht elamiseks
isegi siis, kui jagad seda iseendaga!“ Laureen hõikas vaikusse,
läks peegli ette ja nüüd juba imetles oma peegelpilti.
19. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar