- peatükk
„Venna! Emme, venna tuli koju!“ säras Kusti silmnähtavalt. Ta
imeltes oma suurt venda sellise vaimustusega, et unustas lausa suu
lahti.
„Oi, minu kallis pojake on tagasi!“ kargas Mirell Tervorile
kaela. Kusti mossitas, sest tema oleks tahtnud enne emmet vennat
kallistada-
„Tule siia, mu pisike hurmur! Tule kallista vennat! Või sul ei
olegi hea meel, et ma koju tagasi tulin?“ imestas Trevor, samas ta
sai aru väikevenna tujust, sest Kusti tahtis alati igal pool esimene
olla.
„Üks artist sinust kasvab!“ haaras Trevor venna sülle ja
kallistas teda kõvasti.
„Venna, kes on artist?“ vaatas väikevend ehmunult venda.
„Artist on see, kes tahab igal pool esimene olla, armastab
esineda ja shõud teha, nagu sina!“ muigas vend.
„Aga millal siis minust artist saab? Kas kohe?“ ei saanud
Kusti aru.
„Nooh, võib ka kohe, aga elu õpetab ja küllaps sa kinagi saad
selle sõna tähendusega hiljem sõbraks.“ lubas vend.
„Aga venna, kas sa mulle midagi magusat tõid sealt kaugelt
maalt?“ muretses Kusti.
„Kusti, ma ei unustanud sind, kuigi koju tulemisega läks väga
kiireks.“ võttis vend käsipagasist terve kilekotitäie
ninni-nänni, ning juba silkaski väikevend kotiga oma tuppa.
„Räägi nüüd. Mis sundis sind tagasi tulema? Mitte, et sa mu
küsimusest valesti aru saaks, aga olid ju nii entusiasmi täis, kui
läksid ja nüüd äkki...“ muretses Mirell.
„See on nii pikk ja mitte just hea alatooniga jutt. Ma ei teagi
kust otsast alata.Ausalt. Kõik oli nii vale, ka minuk minek.
Tegelikult ei olnud ma üldse entusiastlik, pigem ikka vastupidi, aga
tööle minna ju tuli, kuigi ma ei jõudnud, nagu sa tead, üldse
tööle. Kas sa Maxi mäletad?“ küsis ta ema käest.
„Muidugi mäletan. Tema kaudu ju sa läksidki sinna. Mis juhtus?
Läksite tülli? Miks?“ tahtis ema täpselt poja käekäigust
teada.
„Tüli tüliks, aga ega me otseselt tülli ei läinudki. Väljas
käisime küll koos, ööpubis, aga mina märkasin õigel ajal koju
minna, kuid Max jäi edasi hängima, ning otseses mõttes potsatas
purujommis peaga koju. Tead ema, see on ja on kohutav!“ kippus
nutuklomp mehele kurku ja ta ei saanud enam edasi rääkida.
„Mis asi on kohutav? Ära ehmata!“ oli naine mures.
„Kohu-tav..tav...on see, et, et...Maxi ei ole enam!“ hakkas
Trevor nutma.
„Ohh, õudust! Räägi pojake! Ega sina sellega seotud mingit
moodi ei ole? Max surma pean silmas.“ pidi Mirelli süda sees
lõhkema, just selline tunne pakitses tal rinnus.
„Mina olen Maxi surmas süüdi!“ lausa ahastas mees.
„Eiiiii! Sina pole võimeline kedagi tapma, mu kallis pojake!
Eiiii!“ kajas ema ahastus läbi maja nii, et Kusti jooksis
hirmunult oma toast välja.
„Emme, mis on?“ hakkas ka laps nutma.
„Eiii, Trevor, eiii! Sa valetad!!! Ma ei usu!!“ ei suutnud
Mirell painavaid emotsioone varjata.
„Rahune, ema, ajad muidu Kusti ka närvi!“ pühkis Trevor
silmanurgast pisara, et mitte näidata väikesele vennale oma
nõrkust.
„Kusti, ole pai ja mine mängi oma toas. Sa ei tohi alati
vanemate inimeste juttu pealt kuulata!“ keelustas ema last.
„Tule siia, väikevenna!“ kutsus Trevor Kusti oma sülle ning
paitas teda.
„Rahune, kallike, rahune! Ja sina ema, võta ennast kokku!“ ei
tahtnud Trevor kellelegi hingepiinu valmistada, aga tegelikult tundis
ta ka ennast sõbra surmas süüdi olevat.
„Venna, miks emme nutab?“ oli Kusti mures.
„Sellepärast, et ma rääksin talle ühest asjast, mida laste
kõrvad kuulda ei tohi. Osad asjad lihtsalt ei ole laste kõvadele,
need teevad haiget. Kui sa kunagi suureks saad siis alles mõistad.
Praegu sa ei peagi aru saama millest täiskasvanud inimesed räägivad.
Lapse hing on teatud juttude jaoks veel liiga hell ja haavatav,
sellepärast vanemad ei tahagi, et laps osasid jutte pealt kuulaks.
Kui sa lähed oma tuppa tagasi, siis saan mina emaga selle jutu ära
rääkida, siis hakkab emal parem ja ta ei nuta enam. Meeldiks sulle
see?“ selgitas suurem vend.
„Jaa, venna, ma niiii tahan, et emme naeraks! Ja sina pead ka
naerma. Onju sa ei hakka nutma, kui ma oma tuppa lähen?“ esitas
väiksem vend suuremale ulthimaatumi.
„Luban, et ei hakka. Luban, et pärast naeran koos sinuga. No kas
nüüd lähed mängima? Või sulle ei meeldi need kingitused mille
sulle Rootsist tõin?“ küsis Trevor kavalalt.
„Meeldivad väga palju! Ma lähengi mängima, muidu need robotid
on kurvad, et ma ei mängi nendega.“ teatas Kusti uhkelt ning
läkski.
„Ema, me käisime Maxiga väljas, no ööpubis, aga ma ei talunud
seda kohta, läksin minema ja jätsin sõbra sinna. Kujutad sa ette?
Ma jätsin oma sõbra lihtsalt unarusse, ei hoolinud temast!“
täitusid Trevori silmad taas pisaratega.
„Noh, aga siis sa ju ei ole tema surmas süüdi. Pealegi on või
oli Max täiskasvanud mees, sina ei pea ühelegi täiskasvanud mehele
lapsehoidjat mängima!“ tõreles Mirell.
„Ei, ei! Kulla edasi! Max jäi pummeldama, aga mina läksin koju.
Öösel kuulsin kuidas ta umbjoonuna koju potsatas ja seda otseses
mõttes. Tõttasin talle appi ja siis liitus minuga veel üks
norrakas, kõik tundus korras olevat. Järgmisel päeval läksid
töökaaslased tööle, koju jäime vaid mina ja Max. Kui mu sõber
ärkas, oli tal kohutavalt paha olla, otse öeldes kohutav pohmell.
Loomulikult soostusin talle poest õlut tooma. Siis me veidi
vaidlesime, ma jätsin ta köögilaua taha magama, ise pakkisin asjad
ja kiirustasin bussile, et koju tulla. Ja kujutad ette, kui
töökaaslased töölt naasesid, leidsid nad eest surnud Maxi! Ma
isegi ei tea kas ta oli siis juba surnud, kui ma sealt lahkusin! Mina
olen ta surmas süüdi!“ oli sõbra hing väga haige.
„Ei ole ju sina süüdi! Kuidas sa saad süüdi olla? Miks sa
süüdistad ennast selles, milles sa süüdi ei ole?“ ei saanud
Mirell aru.
„Sellepärast, et õige sõber ei jäta iial sõpra üksinda
ööpubisse, ega ka mitte laua taha magama, eriti veel, kui ta on
teadlik sõbra haigusest. Aga mina jätsin. Ainult mina oleksin
suutnud päästa Maxi elu! Mõistad? Ainult mina!“ oli Trevor
endast väljas.
„Aga palun ära süüdista sellegi poolest ennast! Max on ise oma
surmas süüdi, kui ta endast, ega oma tervisest ei hoolinud, nagu sa
väidad. Mis tal siis viga oli, lisaks pohmellile?“ tahtis ema
teada.
„Ema, tead, ma küll ei taha eriti sellest rääkida, aga ....Max
oli viirusekandja. Saada aru? Ta oli HIV! Kui jube, kui su oma sõber
ei hooli oma tervisest üldse!“ pühkis Trevor pisaraid.
„Oh sa püha müristus! Kus kohast ta sellise hullu haiguse
endale kallale pookis?!!“ imestas Mirell.
„Ema, haigused käivad inimestelet inimestele, nagu ikka! Max
hävitas oma elu teadlikult ja meie ühine töökaaslane, norrakast
Thorstein teadis rääkida nii mõndagi, püüdis Maxi korduvalt
korrale kutsuda, aga Max ei hoolinud. Ta ei hoolinud ei endast ega ka
teistest. Tema seksuaalne aktiivsus sellise diagnoosi juures oli
tegelikult juba kriminaalne, aga ta ei hoolinud ka sellest. Kui
inimene vahetab pidevalt seksuaalpartnereid ja ei hooli naise-mehe
suhtest, siis ongi suurim soodumus haigestuda suguhaigustesse. Rootsi
on pealegi vabameelne maa, propageerivad seda sooneutraalsust, varsti
ei saagi seal enam aru kes on naine ja kes on mees. Varsti seksivad
kõik kõigiga ja igasugused haigused hakkavad aktiivsemalt vohama
kui pärmiseen! See on kohutav!“ oli mees väga mures, aga samas
õnnelik, et sellelt maalt minema sai. Mitte kunagi ei soovi Trevor
enam isegi Rootsit hetkeks väisata, sest ta tunnetas, et see maa ei
sobi talle karvavõrdki.
„No sellegi poolest pole sina oma sõbra surmas süüdi“ hakkas
Mirellil parem.
„Ema, sa ei saa aru, mina olin kõige viimasena Maxiga koos, ma
oleksin saanud ta elu päästa!“ oli poja hing haige.
„Seda küll, aga mõrvar sa ei ole!“ vaidles Mirell.
„Teoreetiliselt mitte, aga...kui mind nüüd hakatakse Maxi
surmas süüdistama, siis vastan, et olen süüdi jah!“ teatas
poeg.
„Kas sa oled hulluks läinud või? Sa ei lase vabatahtlikult
ennast Rootsi trellide taha panna, sest sealt sa juba eluga ei
pääse!“ hakkas ema taas nutma.
Siis tuli Trevorile kõne.
„Tere, Trevor, Thorstein siin. Lahkamistulemused näitasid, et
Max suri aidsi. Kahjuks nii on. Aidsist oli tingitud ta
südamepuudulikkus, pohmellist kõrge vererõhk ja nii ta süda
töötamast lakkaski. Minu sügav kaastunne su sõbra kaotuse puhul!“
Trevoril u telefon peost ja ta läks näost lubivalgeks. Mirell
jooksis ruttu suhkruvett tegema, sest poja olukord ehmatas naise ikka
väga ära.
„Joo, joo see klaasitäis suhkruvett põhjani! Joo, joo!“
sundis ta poega.
„Ema, ma olen kohutav inimene! Kohutaaav!“ oli mees nõrkemisini
vaevatud.
„Ei, sa oled minu kallis poeg, väga kallis!“ vaidles Mirell.
„Ema, tead...Max suri aidsi...“ lasi Trevor häälega nutu
endast välja.
„Rahu talle sinna ülesse! Rahu ta noorele hingele!“ soovis
Mirell head.
Järgmisel päeval alustas Trevor tööd uuel töökohal ja elu
läks rööpaisse tagasi. Maxi põrmu kodumaale jõudmisega tegelesid
tema töökaaslased ning ülemus lubas katta kõik kulud. Mirell
võttis peielaua organiseerimise enda peale ning pani ka
surmakuulutuse lehte.
*
Nädala pärast toimusid Maxi matused ja ta sark sängitati kodumaa
mulda. Kohal olid ka kõik töökaaslased, kes Maxi, kui tublit
töömeest väga taga leinasid.
Trevor ja Reivo jätsid ka oma liivakastikaaslasega hüvasti ning
lubasid peiedel, et hoiavad oma lähedastega rohkem ühendust, sest
iga hetk võib olla viimane. Me ei ole kunagi kaitstud surma eest,
aga me saame, endast ja oma tervisest hoolides, seda ära hoida või
eluiga pikendada. Väga kahju, kui lähevad noored, kellel on oma elu
elamata, või kellele saatus on andnudki vähe eluaastaid.
9. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar