Möödunud öösel lõpetasin Sofi Oksaneni raamatu "Kui tuvid kadusid" lugemise. Ausalt öeldes alustasin selle lugemist juba möödunud kevadel. No ei haakunud, jäi pooleli. Sügisel võtsin uuesti kätte, aga ikka ei tahtnud see raamat mind haarata. Aga kuna ostsin selle eelmise aasta algul, kui oli soodusmüük (nagu ka praegu!) siis otsustasin, et leon raamatu ikka läbi.
Ausalt öeldes (andke mulle andeks!) ma ei saa aru milles seisneb Sofi Oksaneni fenomen? Jah, ma mõistan, et selle raamatuga oli palju tööd ja kindlasti paneb eestlasi teda austama see, et Soome kirjanik kirjutab Eesti ajaloost. Fenomenaalne? Mina annaks pigem plusspunktid teose tõlkijale Jan Kausile, sest kujutan ette kui suur ja raske töö see oli.
Olen palju lugenud ajaloolisi raamatuid, ka ilukirjanduslikke, aga iga raamatu puhul paneb lugejat nuputama mis on reaalne ja mis välja mõledud, selline ju ilukirjandus kord on, kui just ei ole tegu (üleni) dokumentaalromaaniga. Minu jaoks on see raamat laialivalguv ja igav, tohutult veniv ja paigal seisev, loe ja loe, ei juhtu midagi.... Aga kui sinul, mu armas blogi lugeja, on vastuväiteid, siis kirjuta mulle siia. Või haakus romaan nii hästi, et oled sellest autorist lausa vaimustuses? Samas raamatu järgi autorit hinnata ei tokiks...saaks...
Jah, ma ei ole lugenud "Stalini lehmi," aga olen lugenud "Puhastust," mis haakus paremini, kuid peale selle raamatu lugemist ma väga ei igatse "Stalini lehmi" lugeda, kuidu see ja ka antud romaan on hetkel soodsalt saadaval.
Igaühele oma. See pole raamat mida mina meeledi loeks ja soovitaks teistelgi lugeda.
Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT
KUI TUVID KADUSID
„Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks? Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.
Siim Kallas soovitab:"Üsna õudne lugemine. Kas meie hulgas on tõesti sellist reetmist, sellist alatust? Vastus on – jah, on küll."
17. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar