- peatükk
Marietil olid vabad käed. Ta sebis
isegi furgoonauto ja aega oli tegutseda küll, sest vanemaid polnud
kodus juba nädalajagu päevi. Müügiks läks kogu kodutehnika,
ehted, parimad hilbud, kallimad vaibad, isegi mikrouunid, üks
kristallist laearmatuur ja kogu Marieti toa sisustus. Külmkapi tegi
ta ka täitsa tühjaks ning isegi kuivained viis minema, ning terve
ploki suhkrut ja saku originali õlut. Mariett keeras ukse kenasti
lukku ja läks. Õhtuks oli kogu seltskond pilves ja lausa nii, et
üks neist punkriasunikest suri üledoosi kätte. Marietist oli
saanud ka juba süstiv narkomaan ja heroiin, mida ta tarbis, polnud
just odav.
Kui Mairold magas öösel hästi,
siis Tiffani ei saanud und, süda valutas ja hing oli haige. Küll
nägi ta une-ärkamise piiril Marietti unes, küll Lorietti. Mitte
miski polnud sujunud ning naist ajas närvi, et vanamees nii
rahulikult magas, aga eks suur kogus kanget alkoholi omli oma töö
teinud. Aga Tiffanile mõjus kange alkohol vastupidiselt, ta ei
saanud magada, sest süda puperdas ja läikis.
Hommikul, enne teele asumist manitses
Matheo, et sõber ikka koos perekonnaga ta juubelile tuleks ning
Mairold lubas tulla. Urmi pakkis külalistele teepeale ohtralt
külakosti kaasa, sest tema vaaritatud hoidistelaadung oli nagu kogu
vallale tehtud. Tavaari jätkus seentest moosideni, ning lausa mitu
plokki põdralihakonserve ladus perenaine autosse. Mairold püüdis
küll sõpra ja ta naist peatada, aga ega nemad kuuletunud. Mitte
ükski külaline polnud siiani nende juurest tühjade kätega
lahkunud.
Kogu sõidu aja külast Võrru jälgis
Tiffani tee äärt, lootes näha tütart, kuid lootus suri iga
sekundiga. Nad tegid veel enne hotelli jõudmist Võrule mitu tiiru
peale, kuid ei midagi. Tiffani jaoks oli puhkus läbikukkunud. Ta
tuju oli nullis ja teda ajas isegi lobiseva lapselapse hääl närvi.
Rääkimata mehe küsimustest.
Kui nad koju jõudsid, märkas
Mairold, et keegi oli suurema autoga hoovis käinud ning nuputas kes
teda küll otsimas käia võis. Helistanud ei olnud ju peale Robi
keegi. Kui ta sellest Tiffanile mainis, läks viimane närvi, kartes,
et mõni kunde on teda otsimas käinud.
Naine keeras maja ukse lahti ja pidi
shoki saama, maja oli poriseid jälgi täis ja kõik oli pahurpidi
keeratud. Mairold võttis taskust telefoni ja valis juba politsei
numbri, kuid Tiffani katkestas teda, sest talle meenus kohe, et selle
taga võib olla nende oma tütar.
„Misasja? Ma ei usu iial, et
Loriett tuli koju laamendama!“ Mairold oli hämmingus.
„Kas sul on ainult üks tütar või?
Ma ei usu ka, et Loriett sellist asja üldse korraldaks, aga
Marietist usun ma kõike. Ise viskasid ta kodust välja, söö oma
puder ise ära ka! Oleks sa pollarid kohale kutsunud, jäänuks sa
ise süüdi. Muudkui aga helsitama! Mõtle enne ka!“ Tiffani oli
väga kuri mehe käitumise peale.
Kui nad olid majale tiiru peale
tinud, istusid nad kööki ja ei osanud midagi teha.
„On siis vaja seda kodutehnikat
pidevalt uuendada!? Hea noosi said nad küll. Ja see on siililegi
selge, et üks meie tütardest on selle taga, sest võõras varas
oleks ukse maha murdnud, ja lukustanud poleks ta seda niikuinii. Mida
me nüüd teeme?“ Mairold oli segaduses.
„Mida teeme, mida teeme, oled ikka
põmmpea küll! Vaheta ukselukk ära!“ Tiffani imestas, et nad
varem selle peale ei tulnud, kuigi ukselukk ei pea kedagi, kui ikka
suurim soov vargile minna on.
„Ohh, naisuke, sa oled mu terane
ikka küll! Kutsun kohe lukuabi.“ Mairold hakkas taas numbrit
valima.
„Sooda oled või! Ennem tuleb see
hooramaja ära koristada, sa ei tea iial milline tegelane seal
lukuabis töötab, võibolla on vana ment? Su hallid ajurakud
hakkavad vist ära kärbuma!“ Tiffani vihastas mehe peale ja talle
ei jõudnud kohale, et Mairold mõtlematult iga asja peale telefoni
haarab. Bossu värk, pole harjunud ennast liigutama, on harjunud, et
iga kõne pärast tullakse ja tehakse tema eest kõik ära. Omal tal
nii palju mõistust peas ei ole, et ise lukk ära vahetada, aga raha
raatsis iga liigutuse eest välja käia. Eks see rahanumber muudagi
inimesed mugavaks ning rumalaks, tahtejõuetuks. Aga Tiffani pidi
tunnistama, et vanaisa kohustustega saab ta mees ideaalselt hakkama,
kas on tütre pärast vesi ahjus või ta tõesti hoolib lapselspsest.
Küllap hoolib, sest tegelikult on Mairold Tiffanile kogu aeg pinda
käinud, et tahab endale poega. Nüüd ta siis saigi, olgu poisile
nii isa, kui vanaisa eest. Lapse ise niikuinii ei näita mingisugust
huvi lapse vastu. Las tal olla siis vähemalt vanavanemadki.
„Olgu, rahune nüüd maha!“
Mairold pani poisi süleast ja hakkas tegutsema, kuigi ta meelsamini
oleks poisiga kodust jalga lasknud ja naasenid alles siis kui kodu
korras on. Mees tagutses ja mõtles välja plaani.
„Tiffani, ma lähen ostan uue uuni
ning midagi söögipoolist. Kõht on kole tühi.“
„Mine, aga võta see marakratt ka
ühes, sest ta ei lase mul siin muidu midagi teha. Ja uun osta hall,
ma neid valgeid ei taha, lähevad köögiaurude käes kiiresti
kollaseks ja enam neid valgeks ei saagi.“ Tiffani võttis paberi ja
pani sinna kirja mida poest vaja on, sest meeste pea ei pea midagi
kinni, aga omale õlut ostmata nad kunagi ei unusta.
„Heakene küll, saab tehtud.“
Mairold võttis poisi ühes ja nad sõitsid ostlema.
„Appi, kõik mu ehetekollektsioonid
on läinud. Appiii! Mis nüüd küll saab? Ma löön selle tüdruku
maha, kui ta kätte saan! See on siis tänu selle eest, et ma ta üle
kuldanud ja ära hellitanud olen! Aitäh, tütarke, aitäh! Raisk!“
Tiffani vaihastas kui ta nägi magamistoas tühjust, kogu kraam oli
kaasa võetud, isegi hõbeehted, millel tänapäeval enam väärtust
ei ole. Ka kallid näo-, jala- ja kerhakreemid olid varastatud ning
hirmkallid lõhnad, mis maksid lausa hingehinda.
Tiffani hakkas suurel häälel nutma,
sest ta oli purupaljas. Tema vanemad rügasid palehigis väljamaal
tööd teha, et tütar saaks kullas ja karras ringi käia, aga nüüd
oli kõik see vastu taevast lennanud. Ka kõik need kallid hilbud,
mille tarvis naine oma keha müünud oli. Mitte midagi ei olnud enam
alles, isegi aluspesu mitte, sest Tiffani kandis firmabrändidega
aluspesu ja ka üleriideid. Naine tundis ennast alasti kogu maailma
ees.
Mairold jõudis lapselapsega koju
õigeks ajaks, sest enamvähem kogu elamine oli kraamitud. Kuid ta
nägi naise nutetud silmi ning hakkas muretsema.
„Mis juhtus?“
„Juhtus see asi, et ma olen
purupaljas, mul ei ole enam mittemidagi. Kõik mu kallihinnalised
ehted, hilbud ja kõikvõimalikud asjad on varastatud. Isegi pesu.
Mul ei ole mitte midagi...“ nuuksatas Tiffani.
„On tüdruk, raisk!“ Mairold oli
maruvihane ning otsustas, et peab hakkama uurima kus Mariett elab.
„Saad sa aru, meie näeme vaeva,
rügame tööd teha, et kodu oleks ilus, et pere ei tunneks millegist
puudust ning siis tuleb plika ja teeb, otseses mõttes, üks null. Ma
lihtsalt ei saa aru kellesse see laps on. Tal ei ole millegist puudus
olnud. Mille eest küll selline karistu!?“ Tiffani äng aina
süvenes. Aga kahjuks ei näinud naine oma vigu. Olgugi, et kodu oli
korras ja kõik eluks vajalik olemas, näitas naine tütrele, või
õigemini mõlemale tütrele halba eeskuju. Tüdrukud häbenesid oma
ema juba lapsena. Ega armastust materiaalsete asjade kinkimisega ei
osta!
„Ma lähen välja. Hoia poisil
silma peal,“ kadus maruvihane Mairold kodust. Ta sõitis ringi ja
uuris kõikvõimalikest kohtadest kas keegi on Marietti näinud, kuid
ei mingit kontakti. Lõpuks otustas mees pandimajja minna ja....sealt
ta avastas oma naise ehted. Mees püüdis välja uurida kes need
müüki tõi, kuid poodnik mainis, et info on konfidentsiaalne. Alles
ähvarduse peale sai ta teada noormehe nime, kes asjad pandimajja
toimetas. Mairold sõitis noormehe aadressile, lõhkus kaua ukse
taga, aga keegi ust avama ei tulnud. Vähemalt oli tal aadress teada
ning Mairold otsustas, et ta ei peatu enne, kui on noormehaga
kontakti saanud. See oli selge, et pandimajakülastaja võib ta tütre
tuttav olla, kuid samas võis Mariett ka maja võtme anda ja teised
tegutsema saata, aga seda variati Mairold ei usu, sest Marieti tuba
oli viimseni tühjaks tehtud. Ilmselgelt oli tütar ise asja üks
suuremaid süüdlasi.
„Nii! Sain aadressi teada ja ma
löön selle mehe maha! Ma tapan ta lihtsalt ära, külmavareliselt,
oma käega!“ Mairold raevutses ja Tiffani ehmatas.
„Räägi asjast. Millist meest sa
nüüd tapma hakkad?“
„Ma löön ta, raisa, maha! Viin
metsa ja löön maha! Ei mingit hellitamist enam!“ Mairoldi silmad
lausa pillusid tuld välja.
„Rahune nüüd! Ma arvan, et
Mariett on asjaga seotud,“ väitis naine.
„Raisk!“ Mairold võttis kti ja
andis naise kätte, seal sees olid Tiffani ja Marieti ehted, mille
perepea kalli raha eest pandimajast välja ostis.
„Kus kohast sa need nüüd kätte
said? Nägid tütart?“ Tiffani oli hämmingus.
„Mida sa ise arvad!?“
„Ma, ma ei oska midagi arvata. Mis
mehest sa soiud?“
„Mul on selle mehe aadress, kes
need ehted pandimajja toimetas, olemas, aga ma ei saanud teda täna
kätte. Kuid ma ei jäta, hakkan iga päev selle maja ukse taga
käima, kuni mehe kätte saan. Plika saab oma karistuse. Ma ei jäta
seda asja niisama. Määrin või oma köäed verega...“ Mairold oli
kõigeks valmis.
Tiffani oli hirmul, sest kartis, et
sellises afektiseisundis on mees kõigeks võimeline, ka kõige
hullemaks. Kaalul oli ikkagi nende tütre elu, midagi tuli ette
võtta, kuid mida. Naine näppis oma ehteid ja tundis, et ei taha
enam neid, kuid ei julgenud mehele öelda. Tema jaoks ei olnud nendel
ehetel enam sellist aurat nagu enne, need olid rüvetatud ja mustadae
jõududega seotud. Naine viskas ehted köögikapi sahtlisse, istus
laua taga ning trummeldas sõrmedega laual, nagu otsiks sealt
probleemist väljapääsu.
„Oota, rahaune nüüd! Ehk nägi
keegi sind tolle maja aknast ja lihtsalt ei tulnud ust avama. Me
peame mingisugust teist taktikat kasutama, kasvõi midagi välja
mõtlema, valetama. Nii võidki sa teda otsima jääda. Politseisse
ka minna ju ei saa, ikkagi oma tütar asjaga seotud. Kannata natuke,
ma katsun mõelda mida teha, ja katsu sina ka.“ Tiffani rahustas
meest ja talle tundus, et sellest oli abi.
„Jah. Ma rahunen. Aga ma ei jäta
seda niisama. Oot, Meelisel on ju politseis tutvusi, ehk annab selle
mehe kohta lähemalt uurida.“ Mairoldile tuli meelde, et ta hea
sõber, kes küll nüüd juba Kaitseliidu palgal on, kuid
aastakümneid mendina töötas, pääseb andmetele ligi ja sealt saab
juba mehe kohta rohkem teada, sest guugle ei vii kuhugile.
„Nuvat, homme uuri asja. Aga tasa
ja targu. Meelis mõistab sind ja ehk ei pane seda asja suure kella
külge, aga vaata, et sa mainid Marietti ka. Ja seda miks ta kodust
lahkus. Sa pead olema aus,“ manitses naine.
„Jajah. Ma olen väsinud, lähen,
viskan pikali,“ teatas Mairold ja kadus magamistuppa.
„Mitte mingil juhul ei tohi asja
ametlikult politseisse anda, siis on minu elul lõpp!“ Tiffani
mõtles ainult endale.
25. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar