Kui tihti me oleme elus endale esitanud küsimusi, mille vastuseid me teame või siis üldse ei tea? Elame edasi mälestustega mille on keegi teine (või meie lapsepõlv meile) loonud, teadmata asjade tegelikku käiku. Kui tihti me oleme mõelnud mis või kes on selle taga kui meie lähedasest saab alkohoolik? Näpuga näidata ja parastada on alati "hea" aga harva hakkab keegi kaitsma inimest kes on eluratta kodarate vahele jäänud ja sealt enam välja polegi saanud....
Tihti põlastatkse inimesi kes on joomakuradi õnge sattunud, aga paljud ei tule selle peale, et see õngekonksu küljes vegeteeriv inimvare võib just olla südamega isiksus, liiga pehme loomuga, kes vannub elule alla. Nii ütleb ühe tõe välja ka Ketlin Priilinn selles romaanis "Miraculum," mida ma (raamatut) kaua aega ei raatsinud endale osta, olles raamatu pealkirja suhtes skeptiline ja mittevaevudes seda pealkirja kasvõi isegi guugeldama. Pealkiri ei köitnud, raamatu kaaaned ka mitte, kuid olen hetkel kirglikul lugemislainel ja veebipoest piilusin, et selle saab kätte pmst tasuta, ostsin ära. Ja ma ei pidanud pettuma...Ja ma sain ühe sõna võrra rikkamaks...Ja ma sain teada miks see sõna on raamatu pealkirjaks...Ja ma sain sellise emotsiooni sellest raamatust, et ma vist ei saa isegi magada!
Olen päris mitmed Ketlini raamatud endasse ahminud ja pole kunagi pidanud pettuma. Kahtlemata on minu lemmik tema krimisari, millest kolmas raamat on veel lugemata, aga lugeda kõlbavad ka tema teised raamatud, mis on nii elutruud, haaravad, õiglased, valusad ja ilusad, et igal vabal hetkel kibeled neid lugema. Kuigi selle raamatu näol on tegu väga valusa raamatuga, pesitseb ridade vahel positiivsus, oma peidetud kujul. See raamat paneb elu järele üle mõtlema ja nägema elu eredamas valguses, nägema inimhinge tagahoovidesse, kuhu polegi kerge pääseda.
Ma ei hakka ümberjutustust kirjutama, aga mainin, et tegu on ühe (eba)õnnestunud pere looga, kus pere vanim tütar võtab pärast ema surma oma kasvatada õed ja venna. Kuidas ta sellega hakkama saab ja mis elul talle varuks on, seda lugege juba ise.
Mina soovitan soojalt!
Aitäh, armas Ketlin, et sa nii südamliku ja elutruu raamatu kirjutasid!
P.S. Eriti soovitan lugeda neil kelle ema on olnud alkohoolik, ehk paneb see raamat andestama ja teda ning elu paremini mõistma! Ma vähemalt loodan. Ise olen õnnelik, et olen korraliku ema laps!
Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT
MIRACULUM
Mirjam pidi terve oma lapsepõlve hoolt kandma nooremate õdede-vendade eest, sest alkoholilembesel emal polnud lastest sooja ega külma. Nüüd, lõpuks ometi iseseisev, naudib ta täiel rinnal vabadust ega taha kodus elatud aja peale mõeldagi. Kui aga ema ootamatult sureb ja ilmneb, et tema neljal alaealisel lapsel pole kellegi juurde minna, tuleb neiul seista silmitsi väga raskete valikutega. Kas saata õed-vennad lastekodusse või püüda kogu koormaga jälle ise hakkama saada – taas kord omaenda elu ohvriks tuues?
Ma pole kunagi tahtnud emaks saada. Mitte ealeski. Lapsepõlves kogetud pidevast emamängimisest oli enam kui küll ning üksnes mõtegi samasugustest kohustustest ja vastutusest tekitas minus tülgastust ja õudusvärinaid. Kodust lahkumine oli tähendanud mu jaoks imelist vabanemist, võimalust lõpuks ometi elada üksnes iseendale. Seda võimalust ei kavatsenud ma enam kunagi käest lasta. Minust pidi saama üksik, ainuüksi endast sõltuv ja ainuüksi oma isiklike vajadustega arvestav naisterahvas, kelle ellu kuulub töö, mõned toredad hobid, head sõbrad ja ehk ka mingi vahva lemmikloom, kes ei nõua palju tegelemist.
12. märts. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar