VIHMATÜDRUK 8. peatükk

8. peatükk

„Oiii, mõlemad minu armastused kodus! Tulge siia mu maailma ilusamad tütrekesed!“ saabus isa Rainold ootamatult Soomest koju.

Reine kuulis issi häält ja ta tuju läks kordi paremaks. Ka Raine ei suutnud oma emotsioone varjata. Mõlema tütre jaoks oli nende isa maailma kõige ilusam ja armsam mees, nagu ka nemad oma vanematele.

Nännid tütarde vahel ära jaotatud, kapiriiulid uutest hilpudest lookas, asusid kõik kolm maiustama. Jah, mõlemad tütred usaldasid isa maitset, kui viimane neile uusi hilpe ostis. Raine veel muigas, et ilmselt oleks isast ka hea disainer või moelooja saanud, sest ta maitse läks tüdrukute omaga kokku ning alatihti kujutles isa veel mõne huvitava detaili hilpudele juurde, mille järgi ta tütred ka joondusid ja mõne isegi tõeks tegid.

„Teeks midagi põnevat. Kuhu te minna tahaksite?“ pakkus isa.

„Issi, ma ei saa kusagile minna, sest olen ju haige,“ tunnistas Reine.

„Kuidas sa nii äkitsi haigeks nüüd jäid, mu silmaterake? Kas issi nägemine tegi haigeks?“ muigas Rainold, ega uskunud tütre juttu.

„Ta on päriselt ka haige, aga ilmselt viinasokkidest oli kasu, sest koolist koju jõudes oli õde üleni kuum ja nõrk.“ selgitas Raine.

„Oi,oi, ja Riin? Kas tema ka sellest teadlik on?“ hakkas isa muretsema.

„Ei ole.“ laususid õed ühest suust.

„Siis on jõhvika mahla vaja, tuleb palju haput juua, see toniseerib. Mul on ühte imerohtu ka, aga tühja kõhu peale seda võtta ei tohi. Minule aitas, olin ise enda katsejänes, sest mul pole aega töö pärast haige olla, aga Reine, sina võid vaid pool tabletti võtta. See on üks imerohi mida apteekides saadaval ei ole, puhas käsitöö ja puhtast loodusest. Teeme sulle ühe jõulise võiku, siis võtad rohu ära. Nõus?“ pakkus isa ning noorem tütar noogutas.

„Ma lähen lasen veidi aega leiba luusse, viska ka sina iluunele, siis ravim mõjub tõhusamalt. Raine, aja mind paari tunni pärast üles, võtame siis kõik koos midagi ette. Oma kodu on oma kodu, Soomes olles ei maga ma kunagi päeviti ja ausalt öeldes pole mul ju selleks aegagi, sest seal ma teen tööd, aga kodu lõhn mõjub juba unitavalt.“ Rainold pani riided pesumasinasse, võttis dušši ja kadus.

„Õde, kuhu me võiksime issiga minna, kui see tablett aitab ja ma terveks saan?“ küsis Reine.

„Ma ei teagi. Kuhu sa ise minna tahaksid? Aga see peab põnev koht olema.“ arvas vanem õde.

„Ma ei ole mitte kunagi Vana-Pärnu muulil käinud. Kas sina oled? Tahaksin nii minna sinna. Kesklinna muulil olen mitu korda käinud aga koolikaaslased räägivad, et Vana-Pärnu muulil pidi palju vägevam olema.“ pakkus Reine.

„Aga sa räägi isale sellest, kuid praegu maga, ausalt, katsu magada, siis pärast näib kuidas sul enesetunne. Tervis on ikka kõige tähtsm,“ meenutas Raine oma emalikkusega Riini ning Reinele ei jäänud see märkamatuks. „Sa oled täitsa emme!“ muigas ta, haigutas ja keeras selja. Kui õde oli uinunud, läks Raine oma garderoobi revideerima.

Raine tõmbas uue kollase kleidi, mille volangid oli rohelise ja kollase triibulised, selga ning keerutas ja imetles ennast peegli ees. Oi, kuidas ta tahtnudk sellega hetkel Janari ees eputada, aga ei saanud. Ka järgmised kleidi oli isa talle täpselt tema maitse järgi ostnud ja need istusid ka valatult. Naine imestas, et isa nii hästi just temale sobivat numbrit riideid osta oskas. Üks mummuline kleit meeldis talle kohe eriliselt, selle taust oli musta värvi ja mummud erkpunased. Rainele meenusid vanad fotod, kus kuuekümnendatel kanti just sarnaseid kleite, minisid ja mummulisi. Ajalugu kordub ja küllap meenutavad sellised kleidi isa noorusaegu. Ehk isegi kandis mõni isa vanematest või pruutidest selliseid kleite, mõtiskles Raine.

„Ooo-ohhoo, kus siis iss on?“ lausa tormas Riin uksest sisse.

„Tudub. Väsinud teine.“ tegi Raine emale silma. Ema kadus nagu tuulispask magamistuppa ja sinna ta jäi.

Raine istus akna ääres ja lihtsalt vaatas välja ning mõtles. Sügis kogu omas alastuses mängis värvidega. Põlispuud tundusid selles sügiskullas nagu võõrkehad raagus ja paljaste puude keskel, ent ometi olid nad müstilised ja ilusad. Tuul sahmis hiigelpikkade kaskede kallal, üritadest neilt neid paari lehte, mis kiivalt puust kinni hoidsid, endaga viia. Raine avas akna, pani roheka pleedi õlgadele ja hingas endasse sügist, kuni tundus, et tahab loodusesse. Kui hea oli teada, et ema ja isa teineteist siiani armastasid. Kui hea oli teada, et tema on ema ja isa esimese armastuse, esimese armatsemise vili! Raine oli õnnelik, ka ilma Janarita.

Raine kodumajast üle tee asus suur ja liivane kruusakarjäär, mis oli alevi suurune. Naine armastas ka seal kondamas käia, üksinda, nagu tal kombeks oli. Ta isegi ei jätnud kodustele kirja ning telefon jäi koju laadima. Raine tahtis oma mõtteid selgeks mõelda.

Kunagi, kui Raine väike oli, müüsid ta vanemad linnas korteri maha ja ostasid maja alevisse, arvamusega, et nende lastel on maal parem kasvada, eemal linnakärast ja tihedast ning ohtlikust liiklusest. Just Rainold oli see kellele ei meeldinud kivilinna magalarajoonid, kus aknast vaatad naabermaja akendesse ja hoov oli täis vaid venekeelt kõnelevaid lapsi. Nii saidki ta vanema tütre esimesteks sõnadeks „ne hatšu“ ja „durak“ mis isale meeltmööda ei olnud. Kuigi sellel ajal, kui nad Lavassaare alevisse kolisid, elas ka seal palju slvaavlasi ja muid rahvusi, sest see oli aegade algusest, kui kitsarööpmeline raudtee veel nende majade eest läbi lookles, mis esimestena mäele ehitati, sest see oli töölisasula, kuhu värvati mehi tööle mitte ainult Eestist vaid üle toonase Nõukogude Liidu. Kohalikud teadsid rääkida, et kunagi elas seal lausa 18 erinevast rahvusest perekonda. Enne seda kees elu vanas asulas, millest on tänaseks saanud inimtühi küla, kus asubki muuseumraudtee, mida iga aastaga turistid üha enam avastavad ja külastavad. Salomia-memm, keda kohalikud Salmeks kutsusid, rahu talle seal kõrvalkülas Jõõpre kalmistul, rääkis kuidas tema perekond oli esimene kes vanast Lavassaare asulast mäele, mööda kitsarööpmelist raudteed, rongiga kolis, vanasse hruštšovka tüüpi majja, millel ei olnud isegi veel uksi ees.

Kruusakarjäärist vedas toonane Pärnu KEK kruusa hoonete ehitamise tarvis. Lisaks kruusakarjäärile laiuvad Lavasaare ümbruses rabad ja sood ning vanarahvas teab rääkida, et alev, mis mäe otsa ehitati, erineb kliima poolest lähiküladest sedavõrd, et kui mäel sajab lausvihma, on ümbrus kuiv ja vastupidi, kui sajab ümber alevi, on alevis kuiv, sest mägi peletavat vihmasaju eemale. On see nii või ei, eks seda teavad kohalikud paremini. Aga vanarahva tarkustel ja nägemustel on reeglina alati tõepõhi all.

Läbi kruusakarjääri kulges Raine jalutuskäik veetornini, mis oma uhkes üksinduses paistis ka altmäe rahvale ära. Selle vahetusläheduses paikneb lasteaed-koolimaja, kus ka Raine algklassid lõpetas, enne kui ta Pärnusse edasi õppima suundus. Aga Lavasaares talle meeldis just sellepärast, et seal oli niivõrd puhuas ja kodune lõhn ja õhk tema jaoks ning palju loodust, kus sai akusid laadimas käia. Olgugi, et Pärnut armastas ta üle kõige.

Veetorni juurest jalutas ta Pärna tänavale, mis on alevi peatänav, kaunistatud pärnade alleedega ning Raine imetles alati seda alleed ja alevi heakorda ning stoilist vaikust ja rahu, mida ta endasse hingas. Patareid täis laetud, lonkis Raine kodutänavasse. Alles siis meenus talle, et nad pidid perega mingi retke ette võtma ja alles peale seda meenus eme, kes jooksujalu magamistuppa tõttas. Raine muigas endamisi, avas kodumaja ukse ning ehmatas ennast tummaks.

1. märts. 2018.a.
Vana-Rääma