* * *

   * * *

kui päikese
luikavad kiired
on päeva
enesesse
hinganud
ja jääpurikad
nutavad taga
eilset
ta tuleb

astub samm
korraga
laotab kollase
kleidi õlgade üll
tõstab jõgedelt
ja järvedelt
kaaned
äratab
talveunest
tuleb tasahilju

istub su
sängi servale
põtkib su üsas
silitab
embab ja
ahmib sind
enesesse
nagu janune
toobri täit
vett

ku(n)i jääd
kevadest
sedapsi

28. märts. 2018.a.
Vana-Rääma