Jaansoni rada 88.päev+...

  Nii ilusal ilmal ei saa ju lasta raisku minna! Täna oli mul siis 88. päev Jaansoni rajal kepikõndida, ja nagu tavaliselt on minuga kaasas ka Germo. Kui me olime uue silla juurde jõudnud siis küsisin mitu korda, et kas ta on väsinud ning vastuseks oli raudne ei, nii kepikõndisimegi läbi terve raja, pluss pealegi. Pedomeeter näitas koju jõudes 10.2 km.

 Algul, kui minema hakkasime, tõmbas mu hüppeliiges pisut krampi, aga liigutasin jalalaba ja kramp möödus. Rohkem ei tulnud ühtegi krampi, nii mõnus ja kerge oli liikuda, kuid umbes kilomeeter enne koju jõudmist tundsin, et vasak jalg on väsinud. Ise ei tunne mitte mingisugust väsimust, läheks või teeks ühe tiiru veel. Enesetunne on tohutult hea!

 Germo viskas kepid tuppa ja juba kadus õue, ei kurda ka tema mingit väsimust. Ja üldse on täna rada rahvast tulvil. Päris tihe liiklus oli. Aga ilm ju soosib ka, sest iial ei või teada millal taas pussnuge taevast tulema hakkab. Tuleb juhust kasutada.

 Eile ma ei käinud rajal taotluslikult, sest üleeile sai algatuseks kohe 6 km kepikõnnitud ning otsustasin, et iga päev ma seda teekonda ette ei võta. Käin nii nagu tunne tuleb.

 Jääl käisime ka tiiru ära. Olgugi, et jõejää on kalamehi tulvil, on kohati jääl praod sees, sestap päris kaugele minna ei julgenud.

* * *

  Aprillikuu numbris "Müstilised lood" kirjutan Kuu Kultuse Kummardajast, see sobib ka siia blogisse, ei hakka eraldi blogima, aga kõik oma artiklid ja jutukesed koondan blogisse kokku, peaaaegu kõik.
Head lugemist!

Nüüd fotosüüdistused ikka ka:

septembris ostetud mantel on suureks jäänud, dressid ka nagu jahukotid..

1 km läbitud...

ellujääja...

2 km läbitud...

kevade nautlejad...

3 km läbitud...

esimene peatus 3 km-l...

jääl...

4 km läbitud...

uuel sillal päikest püüdmas...

6 km läbitud...

teine peatus...

7 km läbitud...

8 km läbitud...

9 km läbitud,...

veel üle kesklinna silla ja peaaegu kodus...

minu lühinovell Müstilistes lugudes...

29. märts. 2018.a.
Vana-Rääma