VIHMATÜDRUK 11. peatükk

11. peatükk

„Appi! Mis juhtus? Kas ta tegi sulle liiga? Miks sa üksinda oled? Kas Raido jättis su maha? Tule siia.“ embas Raine oma õde ning ta süda värises sees. Reine nuuksus ega suutnud õele vastata.

„Issand kui loll ma olen, et teid kaheksi jätsin! Kui rumal minust! Oleksin pidanud uskuma...“ möönas Raine kuid õde katkestas ta jutu.

„Raineee, mitte midagi hullu ei juhtunud, ole vait!!!“ ja nuttis edasi. Õed olid teineteise embuses vagusi, ei ühtegi sõna.

„Esiteks küsid sa nii lolli küsimuse, me ju polegi Raidoga paar veel kuidas ta mind oleks saanud maha jätta? Mina lihtsalt olen rumal, kuna teadsin, et ta peab minema.“ selgitas noorem õde.

„Olgu, vabandan! Aga tead, üks mu sõber esineb täna ühes pubis, kas tahaksid koos minuga kaasa tulla? Võtaksin sind oma vastutusele,“ pakkus Raine õe rahustuseks võimaluse välja.

„Kes? Ma ei taha mingisugust vanainimeste muusikat kuulata!“ torises Reine.

„Jäta! Ta pole mingi vanainimene, on selline nunnu kolmekümnendates meesterahvas, kes lauab väga hästi ja peab ühemehebändi. Lisaks sellele teeb ka ka ise laulusõnu ja on sedavõrd armas tegelane, et fännid kipuvad teda jalust maha jooksma, kuigi ta ise on selline karune ja seltskondlik mees. Aimad kellest ma räägin?“ kiitis Raine oma muusikust sõpra.

„Aa, nüüd ma tean küll! Sa räägid Sulost!“ arvas õde aimavat kellest jutt käib.

„Hkmhh, kindlasti mitte! Sulo ei kuulu kohe kindlasti mu lemmikute hulka! Oled sa kuulnud, et ma kunagi temast üldse rääkinud või teda fännanud olen? Külm, väga külm...“

„Sa mõtled Ergot?“

„Bingo! Jah, just Ergo Korpi peangi ma silmas. Ma jumaldan ta uut laulu „Vastuseid tean,“ mille sõnad on mulle lausa pähe kulunud! Ja pealegi on sõber Ergo vägagi rahvainimene ja nõutud muusik. Pole mingi ime, et ta fännklubi on kilomeetrite pikkune. Mida leebem ja sõbralikum suhtleja oled, seda rohkem sul fänne on, ja Ergol juba on, kuigi ta on maininud, et fännid võivad vahel väga tüütud ja väsitavad olla. Alati, kui ma mõnele tema kontserdile satun, tantsib nii mõnigi paadunud fänn Ergo pilli saatel, kes pole just kõige nooremas nooruses, nagu mõni taustatantsijanna ja välgutab oma kumerusi, vahel saab lausa südamest naerda. Ja lood on tal väga rütmikad ning kaasakiskuvad. Tead ju küll, mul lausa mitu kauamängivat temalt kodus riiulis!“ muheles Raine.

„Jaa. Oihh, ma tahaks neid tantsutüdrukuid lausa näha!“ oligi Reine tuju parem.

„Kas ainult tantsutüdrukute pärast liituksid minuga?“ tegi Raine Reinele silma.

„Loomulikult!“ tögas õde.

Bum-Bumi nimeline pubi Pärnu südalinnas oli rahvast tulvil. Nagu tellimuse peale olidki Ergo fännid enne platsil kui muusik ise pulti astuda sai. Üliminis seelikus keskealine fännitar, valged ja kondised, kõverad jalad ja tuharad vilkumas, hambutu, aga lai naeratus näol, esines rohkem rahvale ja ise oli üliõnnelik, arvates et on imetlusväärne ja seksikas. Rahvas, kaasaarvatud Raine ja Reine vaatasid tantsutüdrukut ammulisui ja neil oli lausa häbi, et ühel naisterahval ei ole üldse eneseväärikust, kuid ilmselt seal ajunatukese asemel puhus alkoholismist tingitud tuul, mis lausa rajumaks muutus. Samas Ergo laule kuulates on lausa patt istuda nagu soolasammas, jalg kisub ikka tatsuma ja sõnad laualvad huulil peaaegu kõikidel fännidel. Fänne ju tuleb hoida ning ega Ergogi nendesse halvustavalt suhtu, pigem poetas ta pausi ajal tagasihoidlikult üle huulte, et on osadest väsinud, kuigi need osad ronisid ka pausi ajal Ergo lähedusse, et mitte oma elavat iidolit silmist lasta, et kasvõi korraks leida lemmiklauljaga silmside, mis kogu õhtuks ja kauemaks veel hinge paitama jääks. Klient on kuningas nagu öeldakse, mis sobib ka sellesse konteksti.

Niikui Raine oma jala pubi taha terrassile vedas, hakkas sadama nagu oavarrest.

„Appi, vihmavarju ju pole, me saame läbimärjaks!“ kaebas Reine. Raine oli nagu äratehtud, vaatas taevasse ja lasi paduvihmal ennast kaasa viia. Mõne hetke pärast oli ta aluspesuni märg, ega kuulnud üldse millest õde räägib. Vihmatüdruk loitsis.

„Raine, kuuled ka vä?! Kuidas me siit minema saame? Mina küll ei taha märjaks saada!“ pahurdas Reine, kuid Raine ei kuulnud ikka.

„Õdeeeee!“ lausa karjus Reine ning alles siis nagu potsatas Raine sealt pilvepiirilt reaalsusesse tagasi.

„Mis juhtus?“

„Näehh, enne räägivad selle pubi seinad minuga kui sina! Ja ma üldse ei mäletagi enam mida ma küsida tahtsin!“ pomises Reine, sest silmas läbi vihma ühte kuju mis nii kangesti meenutas talle Raidot.

„Mõnus õde mul küll, algul pröökab ja siis neelab keele alla! On sinuga ikka kõik korras?“ asetas Raine käe noorema õe otsmikule, veendumaks et Reinel palavikku ei ole.

„Lõpeta ära, sa oled nagu ema! Ma pole mingi titt enam, et sa minuga nii käitud!“ pahandas Reine.

„Einoh, vabandust! Tuhat vabandust, õeke!“ jälgis Raine õe pilku, mis oli suunatud kaugusse.

„Unistad või? Kellest? Raidost? Aa, see eio ole tema! Ära nüüd teda igal pool ka näe!“

„Raine, kas suudlus ongi alati soolane?“ küsis noorem õde ootamatult.

„Mida?!“ ehmatas Raine sellise ootamatu küsimuse peale. „Kas ta suudles sind? Kas Raido suudles sind täna? Kas minu väike õeke on juba suudelnud?“ oli vanem õde hämmingus.

„Jäta! Kas ma niisama küsida ei või?“ punastas Reine.

„Oot, oot, kus kohast nüüd äkitsi selline küsimus? Miks sa just seda täna küsid?“ vastas õde küsimustele küsimustega, põigeldes nii õe poolt esitatud küsimusest kõrvale. Mitte, et ta vastata ei tahaks, aga teda tegi selline küsimus ettevaatlikuks ja ta kahetses taas, et oli Reine ja Raido mõnes ajaks kahekesi jätnud. Samas meenus Rainele oma esimene suudlus ja see tundus ka talle soolasena. Ja nüüd ei tundu suudlused enam soolased. Ehk loodab nooruk, kes pole veel suudenud, et suudlus on magus? Miks ta muidu on peale esimest suudlust hämmingus.

„Näehh, sinu käest ei saa midagi küsida, kogu aeg põikled kõrvale? Kas mina olen kunagi küsinud sinu esimese suudluse kohta?“ pahurdas Reine.

„Ei ole. Sa tõesti ei ole. Aga kui oleksid küsinud, poleks ma vastamata jätnud. Sinu eest, mu kullakallis õde, ei varjaks ma seda! Kuigi on palju asju elus millest ei räägita kellelegi. Ka kõige intiimsematest asjadest pole ilus rääkida isegi oma parimale sõbrannale. Midagi peab jääma ka kahe inimese vahele, armstajate ja armatsejate vahele.“ selgitas Raine.

„Aga miks sa siis minu käest uurid? Suudlus on ju ka intiimne asi ja ma ei pea sulle aru andma! Kordan- sa pole mu ema!“ mossitas Reine endiselt. Ja tal oli õigus. Tal oli kuradi õigus, sest suudlus on intiimne ja seksuaalne tegevus. Reine tabas iseennast ka mõttelt, et ta tegi öelduga vanemale õele ära. Esimest korda elus pani ta õe suu lukku. Reine tundis ennast uhke ja võimsana, nagu oleks mõne elulise eksami läbinud või testi ära lahendanud. Noorem õde oli õnnelik ja muigas endamisi, mis ei jäänud ka vanemale õele märkamatuks.

„Olgu, olgu, rahu! Ma tõesti ei ole su ema ja ei taha kõlada ka nagu meie ema, ja olen sinuga nõus suudluse intiimsuse suhtes. Aga miks sa seda kõike just täna küsid?“ iroonia paistis iga Raine sõnast ja pilgust läbi. Reine muutus näost punaseks nagu keedetud vähk ja teda ei häirinud isegi lausvihm mis üleni ta enesesse haaranud oli. Ka ei näinud ta võõras poisis Raidot, kuigi ihaldas noormees nägema kõikjal enda läheduses. Ihaldas Raidoga taassuudelda ning muutuski kavalalt unistavaks.

„Noh, jah, jah, me tõesti suudlesime. Ma suudlesin Raidoga täna ja see oli mu esimene suudlus, aga sa ei epa sellest emale rääkima!“ värises armunud õe süda sees. Ta jälgis igat Raine liigutust ja nad jäid õega teineteisele otsa vaatama.

„Totu! Kes siis sellistest asjadest kohe emale rääkima jookseb?! Kuigi selline usaldus oma vanematega oleks ju iseenesest armas, aga teeks nad liiga ettevaatlikuks ja kontrollivaks. Kui sa suudad ennast edasisest hoida ja oma au hoida, seda kõige intiimsemas mõttes, siis pole ju midagi hullu. Ja mida kauem kestab musisuhe-seda armsam ja romatilisem see on! Aga et kohe esimesel kohtumisel te suudlesite...“ targutas Raine, kuid Reine parandas teda.

„Mis esimesel kohtuimisel!? Segast paned vä? See polnud ju meie esimene kohtumine!“ oli üdse solvunud.

„Ohh jummel küll, sa mu õrnahingeline pubekas! Said aru küll mida ma silmas pidasin! Said või?“

noomis Raine.

„Ah, ise oled paras pubekas!“ ei mänginud Reine solvunut vaid ta solvuski, et õde teda pubekaks nimetas. Ta polnud iialgi seda sõna sllinud ja omast arust oli Reine üldse juba täiskasvanu, vähemalt oma klssiõdede suhtes, kes tundusid isegi Reinele kuidagi liiga lapsikud ja naiivsed.

„Ära siis nüüd nii kohe! Olgu, vabanda, võtan oma sõnad tagasi!“ tundis Raine ise ka et läks liiale. Ta armastas õde väga ning järjest rohkem tundis ta ões ära pubekast ennast, isegi iga liigutus ja näomiimika meenutas teda ennast. Aga Rainet ennast see pubakaks tituleerimine niiväga ei häirinud, kuivõrd häiris mürsikuks kutsumine, sest see sõna meenutas talla mingisugust virsiku ja mürsu ristsugutist, kohtlast või kahtlast atribuuti.

„Lepime ära?“

„Lepime!“ naeratasid õed ja lõid käepatsu, nagu neil sellistes olukordades alati kombeks oli.

16. märts. 2018.a.

Vana-Rääma