Ja lõpus jäid kõlama fraasid "tund enne igavikku" ning "aken minevikku".../mis mõlemad kõlvanuks ka raamatu peakirjaks/
Panin just käest Rein Veidemanni romaani "Tund enne igavikku."
See on selline akadeemiline romaan, tartune, vaimne, ajaloolilne, tark ja mõjuvõimas.
Romaan kätkeb endas elu ülikoolilinnas Tartus tudengina ja õppejõuna. Tegevus leiab aset nõukaajal, mil viimsele teekonnale saadetakse ühte tuntud haritlast, poeeti, slavisti.
Peategelane Andreas Wiik jutustab oma ülikooliaegadest, armastusest, innukusest, püüdlustest kõrgemate tarkuste jalamil, kaotusest, valus ja kõigest sellest mida elu ise hõlmab. Seega on üks osa romaanist kirjutatud tema päeviku põhjal.
Mulle väga meeldib kuidas autor Veidemann on maalinud kirkad pildid Tartust ja ka oma sünnilinnast Pärnust. Need on nii elusad ja lausa nagu käega katsutavad. Tahaks nüüd külastada Tartu Raadi kalmistut ja Pärnus Alevi kalmistut, kuhu on osad selle romaani tegelased maetud. Kummaline, et selline soov mul on? Aga on.
Mulle meeldis ka see aus ja otsene kõne armastusest ja armatemisest. Julge ja haarav.
Kui sa tahad teada mis on "Verine Mary" ja "Vene rulett," siis loe seda raamatut!
Lugemise käigus olin nii õhevil, et mida kõike ma blogisse selle sisuka ja põneva raamatu kohta kirjutan, aga praegu ei meenugi rohkemat, kuid saan blogipostitust alati täiendada.
Järelmärkus epiloogia asemel üllatas ka. Väga!
Igal juhul oli väga põnev, hariv ja haarav lugemine.
Aitäh!
Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT
TUND ENNE IGAVIKKU
See autobiograafiliste sugemetega romaan on vaskse ajastu Tartust ja sealsest ülikoolist. Lastekodu-romaanist (2003) tuttav Andreas Wiik on koos kolleegidega matmas oma õpetajat, peaaegu sajandi vanuseks elanud Karl Mooritsat. Kuid elust suure lavastuse teinud luuletaja ja õpetlase Mooritsa viimsesse, igaviku-eelsesse tundi põimub pihtimusliku päeviku ja mälestustega Andrease enda ülikoolilugu, tulvil unistusi ja pettumusi, võite ja kaotusi, armastuse lummavat valgust ja murdumisi – kõike seda, mis tiheneb tunnetuse teeks. Me alustame templitest, lossidest, paleedest ja lõpetame labürindis – niisugune on selle raamatu sõnum. Kuid labürindiski ei puudu valikud, eksides võib avastada iseend. Vabadus on ennekõike eneseületus. Andreas Wiigi esmakogemus ülikoolist – peahoonet ehtivate sammaste vahele varjuva ukse silm – võimendub talle aknana igavikku. Omakorda võib seda raamatut võtta kui akent ühe eesti haritlase hinge-ellu ja mõtteilma 20. sajandi lõpukümnendeil.
20. märts. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar