- peatükk
„Eiiii, eiii ole võimalik! See ei ole võimalik!!!! Miks sa
mulle ei öenud, et koju saad??!!“ hõiskas Raine, nähes Janarit
koos tema perega elutoas juttu puhkuma. Janar, sõduri vorm seljas,
haaras Raine enda embusse ja sõnad olid sellel hetkel üleliigsed.
Reine punastas, nähes õde oma kallimaga miilutsemas. Ka Rainold ja
Riin pöörasid pilgu ära ning tundsid noorte üle rõõmu.
„Kallike, kuidas ma oleksin saanud sulle kojutulekust teatada,
kui sa mu kõnedele ei vasta?“ vaatas noormees oma kallimat suuril
silmil.
„Aa, ahjaa, ma jätisn ju telo koju, ohh mind! Issand kui armas
üllatus! Tõsiselt! Ma olen niiiii õnnelik!“ aina suudles Raine
oma kallimat, kelle näost oli jäänud järele nagu kitsejälg, aga
selle eest tundus ta õlgadest kordi laiem. Juba mõned kuud sõjaväge
oli voolinud kiitsakast Janar-poisist mehe.
„Eh-eee, reetur! Janar, sa oled reetur!“ hõikas Raine
ootamatult. Kõikide pilgud olid temale suunatud ja perekond ei
mõistnud mille eest Raine oma kallimat noomib, või õigupoolest ei
psitnud see noomimise moodi välja, sest noor naine oli hõigates
millegipärast ülirõõmsas tujus.
„Olgu, olgu, olen, aga ma ei saanud, igatsus sinu järele tahtis
mind ju ära tappa!“ teatas reeturiks osutunud Janar, mees kes
esimesena helistas, nende kokkuleppe katkestas.
„Aga kirju saadame teineteisele me ju ikka? No palun, palun!“
palus Raine.
„Ma ei tea, sest ma hakkan vist nüüd igal nädalavahetusel koju
saama või sina võid ka mind külastada. Kas siis enam on mõtet?“
arvas sõdurpoiss.
„Ikka on. Muidugi on. Kui mõnus tunne on päriskirjavahetust
pidada! Aga ma siin mõtlesin vahepeal et kuidas vanasti küll
suutsid inimesed vahel elada kuid teadmatuses, sest vahel kirjad
tulid väga kaua kohale. Vanasti olid inimesed vist palju
kannatlikumad kui praegu. Iss? Emm? Noh?“ esitas Raine selle
küsimuse oma vanematele. Rainold ja Riin vaatasid teineteisele
sellise pilguga otsa, nagu oleks nad äsjaarmunud. No tegelikult
olidki, sest mõlemad olid tunnistanud laste kuuldes kuidas nad iga
päevaga üha enam teineteisesse ära armuvad, et armastuses pidavat
see tavaline olema. Armastus pidavat silmad pimestama ja partner ei
näe peale oma abikaasa enam ühtegi vastasoo esindajat, kui tegu on
tõelise armsatusega. Ta ei tule selle pealegi et peaks oma abikaasat
petma, vaid juba tühipaljas mõte abikaasale, isegi siis, kui ta
viibib tuhandete kilomeetrite kaugusel, tekitab tema ihule tibutagi,
mis iga korraga aina võimsamaid külmavärinaid tekitab. Just nii
toimis see ka Raine ja Reine vanemate puhul, sest elasdi ja töötasid
nad ju teine teises riigis, aga armastus püsis, miski ei olnud nende
tõeliste tunnete takistuseks. Tõsi küll, iga jumala päev Riin ja
Rainold helistasid teineteisele, vähemalt kasvõi korra päevas ning
õhtuti veetsid vahel tunde skypes suheldes. Tänapäeval on ju
maailm avardunud ja pole enam sellist piina mis armunud paarid
lahutaks. Lihtsalt vahel võib olla asi selles, et osad inimesed ongi
truudusetud, nad ei suuda jäägitult armastada ühte inimest
korraga, neile jääb oma abikaasast vajaka ning nad kasutavad igat
võimalust petmiseks. Järelikult pole tegu armastusega, vähemalt
petja poolt. Kui sa ikka oma ihasid alla suruda ei oska, oled sa nürk
ja ei oska ka sellisel juhul armastada.
Nii Riinil kui ka Rainoldil on palju austajaid, on kogu elu olnud,
nagu ikka nägusatel, tarkadel ja temperamentsetel inimestel. Aga
kordagi pole nad teineteist petnud, sest armastus nende vahel on
mõõtmatu suurusega ja püsiv.
„Vanasti oli päike kollasem, muru rohelisem, teavas sinisem,
inimesed kannatluikumad ja armastus suurem. Raine, egas meie su emaga
ometi vanad ei ole, et sa meie käest seda küsid. Me oleme ikka
noored alles!“ muigas Rainold, andis Riinile musi ja jälgis tütre
reaktsiooni.
„Kas ma pean siis vanavanemate juurde sõitma ja nende käest
küsima või?“ tegi Raine silma.
„Jah. Just. Muide, hea et sa meelde tuletasid, mu vanemad
ootavadki meid juba külla. Oleks tore ehk juba täna sõitma hakata?
Jõuaksime õhtul kohale ja...Janar, mis ajal sa Tapal tagasi olema
pead?“ uuris Riin.
„Ee, ma, ma ei tea kas ma saan kaasa tulla, kui sa seda silmas
pidasid? Ma pole kojugi veel jõudnud ja homme õhtuks pean tagasi
olema. Hiljemalt kella 20.00 õhtul.“ selgitas Janar.
„Ema, teie minge, ma tahaks oma kallimaga kahekesi olla. Loodan,
et seda ei ole palju palutud. Lubage, pliiiiis?“ palus Raine
vanemaid kurval ilmel.
Riin ja Rainold mõistsid noori, neile tegi pigem muret Reine,
kelle nägu muutus kohe, kui Raine loobus vanavanematele külla
sõitmast.
„Reine, pane sina ennast valmis, hakkame varsti sõitma. Las
noored olla omakeskis ja pealegi vanaema ootab sind väga külla,“
jagas Riin käske. Reinel ei jäänud muud üle kui nõustuda, sest
tegelikult igatses ka tema vanavanemate järele.
Raine ja Janar vaatasid ainiti teineteist ning nende pilgud
kõnelesid õnne keeles. See tunne mis Rainet läbis, oli
kirjeldamatu. Ta nautis iga hetke ning ootas juba millal pere liikuma
hakkab. Noor ja armunud naine oli nii kindel, et täna saab ta Janari
omaks. Ta oli kindel, et vastakad meeleolumuutused mis teda hiljuti
tabasid, olid tingitud suurest igatsusest oma kallima järele. Praegu
oli ta kindlamast kindlam, et armastab Janarit iga oma rakuga ja iga
sekundiga üha rohkem.
„Noh, noored, olge siis head lapsed!“ muigas Rainold, surus
väimehe kätt, kallistas Rainet ja läks autot käivitama.
„Oleme, oleme, iss!“ naeratas Raine. Reine jooksis õele sülle,
nägu mossis. Puberteediiga paneb mässama ja sellises olekus
meenutas Reine nii oma vanemat õde. Kuidas ta küll oleks tahtnud
koju jääda, aga pidi minema. Ta pomises vaikselt „tsau“ ja läks
uksest välja.
„Me tuleme tagasi homme või ülehomme. Millega sina väimeespoiss
Tapale tagasi saad? Kas keegi viib sind ära? Või tahad sa, et
kiirustame homseks tagasi ja pakume küüti?“ tundis Riin huvi.
„Ärge minu pärast küll kiirustage. Meid, tagasiminejaid on
üpriski mitu ja ühe sõdurpoisi isa viskab meid homme õhtuks
tagasi. Olge teie rahulikult. Tervitage siis ikka vanaema ja vanaisa
ka meie poolt.“ selgitas Janar. Riin kallistas noori ja lippas
tütrele ja isale järgi. Rainold juba tegigi oma nalja, nii kui Riin
auto juurde jõudis, pani mees aujtoga minema ja nii mitmel korral,
kuni Riin viimaks autosse sai. Seda nalja tegi isa pidevalt ning kogu
pere oli sellega harjunud. Raine arvas, et tema oleks selle aja peale
ammu kurjaks saanud ja auto ukse tagantkätt kinni löönud, aga ema
ei saanud mitte kunagi kurjaks, ta naeris ja lõhverdas nagu
puberteedieas plika. Raine oli küll õnnelik, et tal on imeline
perekond, aga ta ei jõudnud ära imestada kus kohad ta vanemad külla
sellise positiivsuse võtavad. Kumbki tütar ei mäleta, et nende
vanemad oleks kunagi omavahel tõrelenud ega kakelnud, alati olid nad
rõõmsameelsed ja armastusväärsed. Lausa nii, et üks lõpetas
teise lause ja vastupidi. Nad nagu hingaksid ühte õhku ja oleksid
kohati nagu üks isiksus. Samas kiputakse arvama, et erinevused
liidavad, aga isa ja ema tundusid nii sarnased olema, kuid sarnasus
neid ometi ei lahutanud, ikka liitis. Raine oli kindel, et kui tema
peaks elama ema kehas ja olema nii kaua isast eemal, läheks ta
hulluks, ta ei suudaks. Juba praegu, kui ta kallim temast veidike
aega eemal on, hakkab ta ülemõtlema ja läheb endaga pahuksisse.
Aga ema ja isa suutsid. Raine lootis kogu südamest, et ta muutuks ka
kunagi stabiilsemaks ja leplikumaks ja arvas, et aastad muudavad,
sest hetkel mässas temas ikka väga kärsitu hing.
„Kallis, tead, ma, ma ei leia õigeid sõnu. Aga teeks nii, et me
ei hakka kirjateemat lahkama, et miks üks meist liiga kaua kirja
ootas jne...Tahan olla siin ja praegu, mitte minevikus ega ka veel
mitte tulevikus. Sa ei kujuta üldse ettegi kuidas ma tegelikult su
järele igatsesin. Ma pole isegi koju jõudnud, sest üks
sõjaväekaaslane elab Lihulas ja nad sõitsid läbi Pärnu
Lihulasse, ning mul tuli hoobilt mõte, et tahan sinu juurde. Nii nad
väikse kõrvalepõike tegidki ja mind siia tõid. Olin tegelikult
väga mures ka, sest kartsin juba, et sa ei vastagi mu kõnele enam,
et ehk olen sind solvanud. Teinekord vea ikka moblat endaga
kaasas...“ puistas Janar südant.
„Ma olen sinuga nõus, mu arm! Oled mulle väga, väga kallis!
Drinki tahad? Revideeriks natuke baarikappi?“ olid Rainel vallatud
mõtted.
„Minugi poolest. Aga midagi mahedamat ehk? Mahedamat konjakit
näiteks.“ tegi Jarar silma.
Belõi Aist lahti nööbitud ja Martini Asti lisaks, ladus Raine
uuesti snäksid külmkapist lauale.
„Oi, ma süüa küll ei jaksa!“ Jaran alles ägises pidulikust
söömaajast, kuid Raine polnud lõõpimisega kade; „Kes sulle
putru pakkunud on!?“
„Heh, tule siia, mida sa sahmerdad kogu aeg ringi!“ meelitas
Janar kallimat.
„Oota, ma olen tohutult näljane. Kuidas see kõlaski? Kes
sööb-see jaksab!“ tegi Raine oma kallimale kelmikalt silma ja
tahtis singirulli suhu pista.
„Kesse siis sea moodi sööma hakkab, kallike?“ võttis Janar
laualt pokaali Martinit ja ulatas selle Rainele, ise rüüpas pitsi
konjakit lõpuni ja tegi sada nägu sekundis, nagu pruugiks esimest
korda alkoholi.
Kui noored olid pool tunnikest vesteldes ja drinkides mööda
saatnud, küsis Raine ootamatult sellise küsimuse mis mehe pahviks
lõi. Jaran ju ennist mainis, et ei taha rääkida ei minevikust ega
tulevikust, tahab elada hetkes, aga noore naise hing ja kõrvad
vajasid kindlustunnet ja hellust.
„Mis meist saab siis kui su armeeteenistus lõppeb?“
Janar sügas peopesa ja juhtis jutu teisele teemale; „raha hakkab
vist tulema.“
„Raha rahaks, miks sa teemast kõrvale hiilid? Janar, kas sul on
midagi sellist südamel, mida mina ei tea, aga võiksin teada? Sa
oled natuke kummaline, anna, andeks, aga oled.“ vaatas pruut oma
peigmeest altkulmu.
„Kullake, jah, ma võin teistsugusena tunduda, sest mu füüsis
on küll siin, aga mõtted kondvad Tapa ümbruse metsades, ausalt.
Mis ei tähenda, et sina ja meie saatus mulle korda ei läheks.
Läheb, ja kuidas veel läheb. Aga kui sa viibid mujal ja saad koju
käima vaid korraks, oledki mõtteis rohkem seal mujal, sestap sulle
võibki ekiarvamus maad rajama hakata. Ütlen ausalt, ma ei oska
sulle praegu sellele küsimusele vastata. Kui loobiksin lihtsalt sõnu
tuulde ja lubadusi täita ei suudaks, poleks see üldse sinu puhul
aus. Ja minu puhul ka. Tean vaid seda, et ihakn olla sinuga koos nüüd
ja praegu, ja ka peale armeeteenistust, aga ma praegu kaugemale
mõelda tõesti ei suuda. Laseks ehk ajal minna ja saatusel ennast
paika loksutada?“ soovis Janar.
Raine oli mõtteisse vajunud, ta limpsas keelega pokaali äärt ja
rüüpas juba üsna tihedalt. Raine mõistis oma kallimat, aga
kindluse mõttes tahtnuks ta teada midagi konkreetsemat. Naised on
naised ja mehed on mehed, nende kahe sugupoole mõtted ja unistused
ei peagi alati ühtima, aga võivad. Loogiline oli ju see, et Janar
oli alles teenistusse värvatud ja teenida oli veel üle poole aasta,
sestap mehe sisemuses pakitseski suur segadus. Nüüd tuli Rainele
meelde, et ta ei saanudki teada kas ka Eesti sõjaväes manustatakse
meestele mingit pulbrit või asja, et nende potents langeks. Naise
keha olid vallutanud kõhuliblikad ja ta oli üleni valmis Janariga
üheks saama ning tegi kõik selleks, et kallimat magamistuppa
meelitada ja see tal õnnestuski, kuid üheks nad siiski ei saanud.
Raine pettus ja nuttis ennast magama, samal ajal, kui Janar ta kõrval
hiirvaikselt pikutas, sest ta lihtsalt ei osanud midagi muud teha ega
kuidagi teisiti olla. Nüüd, kui pruut oli valmis, polnud seda
peugmees. Peale pikka pikutamist ronis Janar voodist välja, tõmbas
oma sõduripüksid jalga, võttis taskust sigaretipaki ja läks
terrassile suitsetama. Ta oleks saanud nagu löögi allapoole vööd,
sest mehed tunnevad ennast eriliselt halvasti, kui nende au mängus
on. Mees oleks tahtnud oma asjad võtta ja kasvõi jalgsi Pärnu
poole liikuma hakata, sest see paarkümmend kilomeetrit ei olnud tema
jaoks sugugi pikka teekond, aga ta kartis naise au riivata, kartis et
Raine ei andestaks talle seda kunagi, nii ta paigale jäigi. Istus
elutuppa tagasi, nööpis uuesti konjakipudeli lahti ja lasi joogil
hea maitsta.
3. märts. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar