Ja lõpuks me saimegi rajale! Mul on kirjatööd palju olnud, kirjastan, kirjutan jne ... lisaks juhtus tõsiasi, et nädala eest seenemetsas olles said jalad nii märjaks, et lirtsusid ja ise olin üleni higine, jäin haigeks, mida pole 6 aasta jooksul rohkem juhtunud, kui vaid vahepeal kergekujulises koroonas olin. Muidu pole isegi nohu 6 aastat olnud. Aga mu põlve ravi kestis veidi üle kuu aja ja see tõmbas immuunsuse alla ja nii see haigus nõrka kohta ründaski. Aga täna ma enam ei kannatanud välja kodust trenni. Siseruumis treenimine pole kaugeltki see, mis õues värske õhu käes, aga tubastel päevadel ma olin sunnitud seda kasutama ning liikusin vähemalt 5 km päevas graatsiarõngal ja stepperil, aga enamasti ikka 6-7 km. Tänase raja pikkus tuli 13 km ja samme tuli kokku 22 000. Mingit väsimust ma ei tunne, õhtu on nii ilus, tegime Jaansoni raja ära ja enne olin ma ka juba mõned kilomeetrid treeninud. Alles jõudsime. Mõnusalt soe õhtu on. Ma pean vist lisaks ka jooksma hakkama, no ei saa ma oma liikumisisu täis. Germo pidas ka vapralt vastu. Üldiselt on mu õlaliiges korras ja jalaluu ka, ning seda ilma füsioteraapiate ja tontteabmilleta, kepikõnd on parim ravim, ei hakka mina raha eest kusagil käima, elu niigi kallis Mul oli ju põlveluu murd alles üle 4 kuu tagasi, lisaks veel kild väljas, aga ma teerin, kepikõnnin ja kasutan ka koduseid treeningvahendeid ja mu luud paranevad. Kips oli ju kõigest nädalajagu päevi peal, läks katki, ortoose ka pole kandnud, aitas eliastikside ja trenn. Mina usun liikumise tervendavasse jõusse, usu sinagi, oled positiivsem ja ei näe pindu teise silmas. Sõbrad, elame endale, onju!? Olge terved ja liikuge! 27. september 2023. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar