6. peatükk
Mirelli olukord ei olnud just kiita, veri oli väga halb ja ta oli
haigestunud südame arütmiasse- täpsemalt tahhüarütmiasse, sest
ta süda lõi kiiremini kui 90 korda minutis. Samas olid uuringud
alles alanud ja sada protsenti ei saanud diagnoosis keegi kindel
olla, kuid kõik viitas sellele haigusele. Teda hakati süviti
uurima, sest sellise diagnoosiga patsiendil võib esineda isegi
südamepuudulikkus, ateroskleroos või hüpertoonia. Ka kilpnäärme
ületalitus võib olla üheks suuremaks tahhüarütmia tekitajaks. Ja
vereringehäiretega inimestel on ka soodumus haigestuda sellesse
haigusesse. Tahhüarütmia võib tekitada südamelihase isheemiatõve,
mis võib lõppeda infarktiga. Sellepärast otsustati Mirell jätta
haiglasse vähemalt nädalaks. Kui Ants ja Kusti palatisse jõudsid,
ootas Mirell just endokrinoloogile minekut.
„Tere, mu kallikesed! Ohh, kuidas ma teid igatsesin! Kuidas on
läinud? Kas saite ilusasti kodus hakkama või tundsite minust ka
puudust?“ oli Mirellil siiras heameel lähedaste külastuse üle.
„Emme, emm, sa ju ei sure ära?“ oli August suhteliselt ehmunud
näoga kui ta ema palatis nägi.
„Ei, kullake, ei sure ma ära. Saan varsti terveks ja tulen koju.
Tulen teie juurde, mu südamekesed.“ oli Mirell optimistlik, kuigi
tema diagnoos ei olnud veel päristäpselt teada ja raviarst oli
naise tervise pärast päris mures. Ja kohe astuski raviarst uksest
sisse. Saanud teada, et tegu on Mirelli perega, otsustas ta pikemalt
mõtlemata oma muret kurta.
„Asjalood on nüüd sellised, et patsient Mirell on väga haige.
Ta põeb hemofiiliat. Kuigi tavaliselt on naised selle haiguse
edasikandjad, juhtub harva, et ka naisterahvas haigestub, Mirell on
haigestunud. Tegu on geneetilise mutatsiooniga. Patsiendi veri ei
hüübi kuna ta veres puudub hüübimisfaktor ja raviks peame
manustama talle selle puuduva faktori konsentraati veeni. Seda vajab
patsient lausa kaks kuni kolm korda nädalas, kui mite tihedamini.
Asi on väga tõsine. Plaanime teha ära kõik analüüsid, alles
siis saame rääkida diagnoosist. Ja tahame katsetada teie sugulase
peal hüpnoosiravi, sest see pidi mingil määral ravima vere
hüübimatust. Jah, tänapäeval on meditsiin juba nii palju edasi
arenenud ja meedikud sallivamaks muutunud, et võtame vastu ka
alternatiivmeditsiinilist abi, lisaks meditsiinile. Aga teie sõna
maksab, teie, kui pereliikmete sõna on meile väga tähtis. Kas
teie, härra, olete patsiendi isa?“ küsis raviarst Antsu käest.
Palatit täitis piinlik vaikus ja see oli ilmselt esimene kord kui
Antsul häbist isegi kõrvad punaseks läksid. Kõik vaikisid, isegi
pisike Kusti oli segaduses ja vaatas tohtrit altkulmu.
„Ta on minu iss, ainult minu iss on!“ lausa karjus August, kuid
vähemalt lahendas piinliku olukorra.
„Heakene küll, vabandan!“ tundis ka raviarst ennast
ebamugavalt. „Nüüd on selline lugu, et meil oleks vaja teha ka
teie sugulastele uuringud. On teil lapsi, proua Mirell?“ jätkas
tohter.
„On. Mul on kaks poega.“ oli Mirell kidakeelne, sest ta oli
hämmingus, kartes, et midagi head oodata ei ole.
„Oleks hea, kui teie pojad saaksid ka kontrolli tulla, sest teie
haigus on pärilik ja just poeglapsed pärivad hemofiilia
vanematelt.“ jätkas arst.
Ants istus nagu vahakuju, tal ei tulnud ühtegi sõna suust, kuna
ta oli hirmul, et nii tema naise kui ka poja tervis on ohus. Pealegi
ei olnud ta tegelikult haigusega üldse kursis ning Mirell polnud
enda tervise seisundist mehele midagi rääkinud ning tema teada ei
tarbinud naine ka mingeid ravimeid. Vähemalt Antsu nähes polnud ta
seda teinud. Tõsi küll, Antsule meenub kui ta kord Mirellile pea
valu puhul aspiriini andis, hakkas naisel verd ninast lausa purskama
ning äärepealt oleks Ants tookord ka Mirellile kiirabi kutsunud,
kuid naine ei lubanud. Aspiriinil on võime verd vedeldada ja seda ei
tohi hemofiilihaiged üldse tarbida, aga Ants tahtis vaid head.
Tollel korral küll lõppeks jäi Mirelli ninaverejooks kinni, kuid
väidetavalt käis naine järgmisel päeval ninast veresooni
kõrvetamas. Võimalik, et käiski. Ants ei osanud midagi hullu
kahelda, kuna ninavarejooksu ikka esineb, ka temal oli noorena
esinenud. Aga Ants oli saanud abi jääst ja teelehest, toppinud
teelehe ninna ja pannud nina peale jää tüki.
„Emme, emm, tule koju. Ma ei taha siin olla, lähme kojuuu..“
tuli lapsele lausa jonn peale, sest võõra tädi jutt teda ei
huvitanud ja ta ei saanud sellest niikuinii aru.
„Kas sina oledki Mirelli poeg? Oi, sa oled armas poiss.“ võttis
raviarst taskust kommi ja ulatas selle Kustile. Kusti arvamus tädi
kohta muutus hetkega.
„Tädi, aga kas sa siis lubad emme koju?“ oli nutikal poisil
üks tingimus enne, kui ta käe kommi järele ulatas.
Raviarst muigas kuid ta ju ei saanud vahvale poisipõnnile
vastamata jätta.
„Jah, ma luban su emme koju küll, aga mõned päevad peab ta
kindlasti haiglas olema. Mitte, et ma teda sinust, armsast lapsest,
eemal tahaksin hoida, aga haiglas olemine on tähtis sinu ema
tervisele, aga ma luban, et teen ta terveks,“ ehmatas tohter oma
sõnade peale, sest ta teadis liiga hästi mis haigus on hemofiilia.
Aga vahel peavad ka täiskasvanud andma katteta lubadusi, et just
laste hinged rahule jääks. See oli siiski arsti enda soov, kuid ta
tundis ennast hetkel inimesena, kes püüab üle oma varju hüpata.
On ju ka arstid lihast, luust ja verst inimesed , nagu nende
patsiendid ja patsiendtide omakesed. Mirelli raviarst oli südamega
inimene ja ta tõesti tahtis vaid head. Pealegi vaatas ta Kustit
kurva pilguga, kartes, et ka see pisike poiss võib hemofiiliat
põdeda. Nüüd jäi tal vaid soovida, et kõik laabuks nii nagu
oleks õige, et Mirelli pojad läheks ka uuringule, kuid hetkel ei
tahtnud ta kedagi survestada, sest nägi kuidas laps oma emme järele
igatseb.
„Jee, tädi, kas sul on veel kommi?“ pistis, nüüd juba
rõõmust särav, Kusti kommi põske.
„Heade laste jaoks on mul alati kommi, aga ma ei teadnud, et ma
täna haiglas ühte head last kohtan, sellepärast ei võtnud ma
kodust rohkem komme kaasa. Aga ma luban, et järgmisel kohutmisel
annan sulle jälle kommi. Diil?“ tõstis tohter käe püsti. Nobe
Kusti ei teadnud küll mida see diil tähendab, aga nähes tohtri
kätt, lõi ta sellele patsu. Nii oligi nende vahel kokkulepe
sõlmitud.
„Mirell, me hakkame minema, aeg juba hiline ja..“ pomises Ants
habemesse, kuid naine sai tema jutust aru. Ants suudles Mirelli
laubale ning Kusti jooksis emmet kallistama. Rõõmsas tujus jooksin
väikemees issile järgi ja nii see palati uks sulguski.
„Teil on imearmas poeg! Kas mõlemad pojad on nii armsad ja
pisikesed alles?“ üritas raviarst Mirelli käest tõde teada
saada.
„Ma olen väsinud, tahan magada,“ polnud patsient üldse
sõbralik.
„Heakene küll, aga enne lähme käime endokrinoloogi juures ära.
Oihh, olemegi juba 4 minutit hiljaks jäänud! Lähme!“ lausa
hõikas arst. Mirell ajas ennast tujutult voodist välja ja lonkis
arsti kannul eriarsti uksest sisse.
„Iss, mulle meelis see tädi. See on hea tädi. On ju, iss?“
oli Kusti endiselt rõõmus, aga Ants oli mõtteisse vajunud ega
kuulnudki millest poeg rääkis.
„Iss, kuuled, iss!?“ raputas Kusti issi kätt.
„Ahh, mis, mis juhtus?“ ei saanud Ants aru miks poeg nii
kärsitu on.
„Näehh, iss, on ju tore tädi see kes emme toas oli?“ küsis
poeg uuesti.
„ Jah, ikka on, on küll.“ oli Ants konkreetne.
„ Aga iss, miks inimesed haigeks jäävad? Miks nad just siis
sellesse suuresse majja peavad minema?“ tahtis Kusti väga suhelda.
„Pojake, me kõik võime haigeks jääda, sest haigused käivad
mööda inimesi. See suur maja on haigla, kus raskemad haiged terveks
ravitakse.“ selgitas Ants.
„Kas emme on siis raske haige?“ ehmus Kusti.
Ants oli enda peale kuri, et ta poja muretsema pani, aga ta viibis
endiselt oma mõtetes ega pannudki tähele, et nii pojale vastas.
„Emmel hakkas kodus halb ja ma igaks juhuks kutsusin abi, aga ta
ei ole raskesti haige, ei, ei ole!“ ei tahtnud vana mees ka endale
tunnistada, et tegelikult on ta naine väga haige ja ka nende ühine
poeg võib väga haige olla.
„Aga iss, kas minu venna on ka raske haige? Kas me läheme ka
vennale külla? Kas ta on ka suures majas? See kisav auto tõi emme
suurde majja, äkki tõi venna ka siia?“ sattus Kusti segadusse,
aga tal oli õigus, tal oli väga õigus, kuid Ants oli väsinud,
vana mees tahtis koju.
„Pojake, lähme koju, ma olen täna nii väsinud,“ ei suutnud
Ants oma väsimust varjata.
„Aga iss, kas me lähme poest ka läbi?“ oli Kusti peaaegu
isaga nõus.
„Lähme, ikka lähme. Piima ja leiba on vaja,“ vastas isa.
Kusti mossitas, sest talle ei maitsenud piim ja leib. Poiss sai
kommi maitse suhu ja tal oli mõtteis ainult magus. Poe uksest sisse
astudes, peatus Kutsi kommiriiuli ees, kuid Ants lonkas leivariiuli
poole.
„Äh-ää. Äh-äää, tahan kommi!“ röökis pettunud Kusti.
Ants ehmatas ja enne kui ta sai midagi ette võtta, astus üks jommis
ülbik ligi ning mõnitas; „kes vägisi tehtud-see ikka karjub!“
Ants ei viitsinud isegi vihastada, ta võttis riiulilt kolm pakki
komeedikommi, ulatas maas lamavale pojale käe, mille viimane
rõõmsalt vastu võttis, ning liikus kassa poole.
„Pühi nüüd pisarad ära, muidu teised vaatavad ja hakkavad
norima. Kuidas nende meestega oligi?“ mainitses ta poega.
„Iss, ma ju olen tugev, ma luban, et ma enam ei nutta, mitte
kunagi ei nuta!“ meenus talle isa vestlus.
Koju jõudes võttis Ants diivanil istet ning asus värsket
ajalehte lugema. Ikka ja jälle meenus talle möödunud hommikupoolik
haiglas. Ikka ja jälle kippus vanale mehele pisar silma tikkuma,
sest ta kartis, kartis enda, oma poja ja oma naise pärast. Tõsi
küll, ka Trevori pärast oli tal hirm. Ants tahtnuks hetkel oma
osmikus viibida, tahtnuks viibida minevikus, täiesti üksinda
metsaonnis, olla aee Ants kes ta oli enne Mirelliga tutvumist, üksik
eremiit. Ta tundis, et õnn oligi talle kuidagi lihtsalt sülle
tulnud, otse oma koju. Nüüd kartis ta, et see õnn kipub üürikeseks
jääma, nagu tihti elus ette tuleb. Ta vaatas maas istuvat ja komme
kugistavat poega ning ei suutnud ajalehte süveneda. Lõppeks vajus
vana mehe silm kinni ning ta uinus, ajaleht silmadel.
„Iss, keegi koputas, ärka üles, iss!“ hüüdis ehmunud Kusti,
kuid Ants ei kuulnud, Ants magas sügavat und.
17. november. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar