- Peatükk
„Oehh, appike, Mathilde, Mathilde, kallis!“ lausa röökis
Mirell, sest ei suutnud oma emotsioone tagasi hoida. Valveõde tormas
nagu tuulispask palatisse ning ka teda ootas rõõmusõnum, aga ta
üritas jääda ettevaatlikuks. Mõnikord võib ootamatu koomast
ärkamine anda tagasilöögi ja just seda kartis õde kõige enam.
Jah, Mathilde oli oma diagnoosist teadlik, ta oli teadlik ka sellest,
et ta ei tarvitse iial liikuma hakata. Naine oli koomas olles kuulnud
millest raviarst rääkis ja see kõik tegi temale, uhkele naisele,
väga haiget, aga ta tundis, et ei tohi alla anda, sest ta tahtis
elada. Olgugi, et ere palativalgus lausa nõelas ta silmi ja Mathilde
ei tundnud oma keha. Vargsi poetas ta pisara, kuid ei saanud isegi
aru kas see oli valu- või rõõmu- või hoopis kurbusepisar. Mirelli
lähedus oli memmele nagu palsam hingele ja ihule, see oli kuidagi
väga eriline tunne mida ta selle naise läheduses tundis, aga ta ei
osanud arvata miks see nii on. Võimalik, et ta otsis Mirellis oma
last või lapsi. Võimalik, et ta lihtsalt vajas hellust. Võimalik,
et ta kartis ärgata tühjusesse, palatisse kus teda keegi ei
hellita, ei oota ta naasemist. Aga võimalik, et selleks oli ka mõni
teine põhjus, millele memm vastust ei teadnudki, ega otsinudki. Igal
juhul oli ta sellel hetkel ja selles kohas väga õnnelik.
Juba jooksiki haigla personal kokku, sest Mathilde hakkas õhku
ahmima. Mitte midagi head polnud loota, ehkki korraks oli päike
välja tulnud. Mirell juhatati palatist välja ja meedikud hakkasid
memme elu nimel suurt tööd tegema.
„Issand küll, ega Mathilde ometi ei sure!!? Ta ei tohi surra!“
hüsteeritses Mirell. Üks õde haaras õblukese naise õlgadest ja
juhatas ta psühholoogi kabinetti ning teadjanaine õpetas Mirellile
käitumist, paludes jääda naist rahulikuks, sest just lähedaste
rahu ja distsipliin mõjuvat haigele hästi. Mirelli jäi kummitama
sõna- lähedaste, sest nad ju ei olnud lähedased, olid vaid
põgusalt tutvuda jõudnud. Aga miski oli siiski pannud naist
Mathilde-memme austama ja armastama. See miski võis olla seotud tema
poja ja poja lähisugulastega, kelle pere liige ta oli. Kuid oli just
ju Marise ja Trevori suhe karile jooksnud ning Mirell kippus arvama,
et just see võis sellisel juhul Mathildele halvasti mõjuda, nagu ta
psühholoogi juttu tõlgendas.
Korraga kuulis Mirell räuskava Marise häält, kuid isegi see
jättis teda külmaks. Praegu oli naisele tähtis vaid see, et arstid
teeks imet, et päästaks Mathilde elu. Tema jaoks oli hetkel poja
õnn teisejärguline, kuigi südamest armastas ta oma poega väga.
Pealegi olid viise aja kurvad sündmused Mirelli närvikava taas segi
paisanud, ehkki Ants oli temast ideaalilähedase naise teinud.
Vähemalt Mirell tundis ennast Antsuga koos olles idealnaisena ja ega
Ants ei väsinud teda kiitmast ka kunagi. Mirellile ei meenunud isegi
oma kallis mees hetkel, ta oleks nagu teises ajas viibinud, kaugel
ära, nagu teises dimensioonis. Ta palus mõtteis kõigevägevamat,
et Mathilde saaks terveks.
„Ahahh, hea eksämm mul! Sa oled vastik rõvedik! Kuuled vä?!
Jälk oled! Ma üldse ei imesta et sul nii valelik ja vastik poeg on,
kui sa ise oled veel hullem!“ raputas raevunud Maris ühtäkki ämma
õlast, mille peale viimane vaid tuima näoga miniat piidles. Kes
teab mis edasi juhtuda oleks võinud, kui pohmellis Lembit poleks
vahele seganud. Meedikutel oli liiga palju tegemist, et Marist
rahustada ja haigla turvamees oli kadunud nagu vits vette. Teda ei
olnud kunagi õigel ajal õiges kohas. Aga see pole ka mingi ime,
sest vaid üks turvamees oligi haiglasse tööle jäänud ning ta
elaski juba haigla seinte vahel, sest naine väsis üksinda lapsi
kasvatamst, kuna ei näinudki oma meest, kuid mehe palgast perele nii
ehk naa ei jagunud. Pigem on kohalik omavalitsus nüüd see kes
turvamehe eksnaise ja laste eest hoolt kannab, sest väikelaste
kõrvalt, kellest üks on veel autistlike joontega, ei saa turvamehe
eksnaine tööle ka minna. Nii juhtub tihti peredes, kus üks
vanematest on kas kusagil komandeeringus või pikki ületunde tööl,
et pere eest hoolt kanda. Kahjuks ei kipu paljud naised seda mõistma
ja aksepteerima ka, kuigi raha surnuks löömine on nende
meelistegevus. Mees rügab ihu ja hinge eest, et pere toidetud saaks,
aga naine jätab ta lihtsalt maha, jättes mehe ilma ka ta kallitest
lastest ning pannes kohtukaudu peale alimendid, mis meie riigi
palkade juures on lausa inimsuse vastased, karmid ja mõeldamatud.
Eesti mees koorib, oma pere heaolu nimel kasvõi seitse nahka
seljast, aga jääb tänutäheks ikka purupaljaks ja maksab tihtilugu
alimente kogu elu. Pole siis ime, et mõni murdub, komistab ja kukub,
kasvõi viinapudelisse. Meie ühiskond justkui soosiks seda, sest elu
kalline juba iga päevaga. Muidugi ei kehti see kõigi perede kohta,
aga üha enam tekib just sellisel viisil lõhestunud ja lõhutud
perekondi. Tihtilugu antakse naistele õigust rohkem kui meestele,
süüvimata tegelikku olukorra tõsidusse. Ebaõiglus.
Lembit tõmbas Marise toore jõuga Mirell juurest ära, kahmas
sülle ja hakkas haiglast välja tarima. Nagu komöödia, või
vähemalt sellisena see teistele patsientidele, kes palatiustel
piilusid, tundus. Kogu haigla oleks nagu pea peale pööratud.
„Kas sa natuke mõtled ka!? Kes see möödunud öösel oli see
kes üritas minu südametunnistusele koputada, et mu lihane õde
vaagub elu ja surma vahet? Kes see oli, ah? Kas sul endal häbi ei
ole? Ei mõista mina neid tänapäeva noori, tänitavad ja räuskavad
vaid oma heaolu nimel, teiste mured on neile teisejärgulised. Kas
sul puudub empaatiavõime? Maris, kullake, mis sinuga juhtunud on?“
oli Lembit ärritunud kuid mures, kui ta Marise autosse talutanud
oli. Lembitul polnud tahtmist minema sõita, sest põhjus, mille
pärast nad haiglasse sõitsid, oli siiski tema ões Mathildes, aga
õe kohta polnud ta veel midagi kuulnud.
Maris oli mõtteisse vajunud, ta justkui ei kuulnudki millest
Lembit rääkis. Naine mõtles omi mõtteid ja muu maailm oli talle
tähtsusetu. Empaatiavõime on sellel noorel naisel täitsa olemas,
aga iga tugevamgi inimene võib raskeid hetki üüle elades muutuda
ja lausa psühoosi sattuda. Mitte keegi meist pole üdini terve ja
tugevm, igal ühel oma tugevamad ja nõrgemad küljed. Mida kirglikum
on inimene, seda sügavamalt ja valusamalt ta asju üle elab, pettusi
talub ja ta elab selle kõik ka kirega välja, sellepärast võibki
kõrvalvaatajale selline isik närvihaigena tunduda. Aga tegelt on
vastupidi, need inimesed kes elavad emotsioonid enda sisse,
haigestuvad palju kergemini ja just vaimselt. Nad ei jaga oma mure
kellegagi, on enesekesksed indiviidid ja satuvad just iseendaga
kergemini pahuksisse. Aga seda kõrvalvaataja ei näe, seda näeb
vaid introvert ise. Aga kõrvalvaatajale võib just selline inimene
tunduda stabiilsena, sest tema silmadele kiirgab sellest inimesest
stoiline rahu, rahulikkus ja apaatsus, mis on tegelikult palju
valusama valu väljendus, või, pehmelt öeldes, pime nägemus. Me
kõik oleme erinevad ja tihtilugu paljud ei mõista teiste emotsioone
ja öeldut. Pigem on aktiivsemad inimesed avatumad ja passiivsemad
kinnised, kuid kui lõpuks plahavatavad, siis ikka suure leegiga,
sest lõpmatuseni ei suuda ükski inimene kõike endas hoida, kuigi
väärikamad inimesed kipuvad väitma, et näe, see inimene vaiks
kogu elu ja võttis saladused endaga hauda kaasa. Tegelikult päris
nii ei ole. Igal inimesel on keegi kellega ta oma muret jagab.
Õigesti teeb see kes jagab vähestega, sest iial ei või teada kes,
kus ja millal sulle selja pöörab ja näpuga näitama hakkab. Liigne
usaldamine pole ka hea. Inimesed lihtsalt on liiga uudishimulikud ja
tihtilugu on keelepeksu ajandiks just see, et nad on kadedad, et ei
saa tõde teada ning kipuvad külajutte välja mõtlema.
„Hea küll. Lubad, et ootad mind autos? Ma lähen vaatan kuidas
Mathilde olukord on. Lubad?“ üritas Lembit apaatse Marisega
kontakti leida, kuid tulutult. Mees võttis süütevõtmed autol eest
ja lahkus haigla suunas. Maris jäi autosse ega reageerinud
millelegi. Ja siis helises telefon.
9. november. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar