9.peatükk
Matused toimusid pereringis. Kui kirst sai hauda lastud, ilmus
kusagilt välja Trevor, kes nägi välja kõhetu ja närb. Leinajate
pilk fikseeris selle ära. Trevor sammus haua ligi ja poetas kolm
tagasihoidlikku peotäit mulda kasuisale kaasa. Samal hetkel minestas
vaevatud ja leinast põdur Mirell ning kukkus poja käte vahele.
Õnneks suutis Lembitu toetav käsi Augusti enda sülle haarata, sest
poiss jäi ohtlikku olukorda. Alles peielauas jõudis Mirellile
kohale, et tema meest enam ei ole. Alles siis puhkes ta
südantlõhestvalt nutma.
„Ema, kallis ema, ma olen sinuga! Ma ei lähe enam kusagile, olen
sinule ja vennale toeks!“ oli endine Trevor tagasi, mees, kes
hoolis oma perest. Kahjuks just kurvad sündmused lähendavad
inimesi, aga ilmselt on see paratamatus. Kui mõni lähedane lahkub
siit ilmast, alles siis hakkab inimene mõtlema, alles siis taastub
ta empaatiavõime, mis võis temas aastaid surnud olla. Trevor tundis
siiski ennast egoistina, külma ja tundeta inimesena, sest ta ei
olnud üldse kursis mis juhtus, ta ei teadnud oma ema elust midagi.
Kogemata kätte juhtunud kohalik leht, vahetult enne hauale jõudmist,
pani noormehe mõtlema. Ta ei tahtnud uskuda, et Ants lahkus.
Noormehe silmad otsisid Marist, et ehk sai temagi viimasel minutil
sellest kurvast sõnumist teada, aga Marist ei olnud ja Marist ei
tulnud. Trevor ei olnud siiani suutnud üle saada armastusest
eksnaise vastu. Aga ta ei söandanud küsida ka Marise kohta.
„Ühte ma ütlen- elu on ebaõiglane! Ants oli noor isa, veel nii
teotahet täis ja hakkaja, aga siis tuleb vikatimees ja...“pühkis
Mathilde silmist pisaraid.
„On, väga ebaõiglane on. Siis kui inimene jõuab peale
eluvintsutusi õnnelävele, tullekse ja viiakse ta minema. Ma ei saa
aru. Kas siis tõesti osad inimesed ei olegi määratud siin elus
õnne nautima? Sama juhtub nendega kes hakkavad oma minevikus sorima
ja tõde uurima, tihtilugu tõe teada saades astub saatuse karm käsi
vahele. Mu oma hea sõbraga juhtus nii. Oli teine lastekodus
kasvanud, adopteeriti 7aastaselt õnnelikku perre, kasuvanemad
armastasid teda nagu oma lihast last. Vähestel veab nii. Poisil oli
kõik olemas, polnud millegist vajaka, aga õrnas eas tahtis ta
ikkagi teada kes on ta vanemad ja miks nad temast loobusid. Selgus,
et oli rikkurite perekonnast pärit, aga ema oli häärberi vaese
harjastusmehega lapse soetanud ning perepea sai haisu ninna. Vaesel
emal ei jäänudki muud üle, pidi lapsest loobuma, et mitte suguvõsa
põlu alla sattuda. Talle oli maine tähtsam kui oma lihane laps. Kui
mu sõber lõpuks tõe teada sai ja oli teel oma lihase emaga
kohtumisele, jutus tal teepeal autoõnnetus ja oligi kõik. Olen
tihti mõelnud, et poleks sõber minevikus sorkima hakanud, elaks ta
ehk siiani oma õnnelikku abielu, aga jah...“ kurtis Lembit.
„Aga mis see Antsusse puutub?“ ei saanud Trevor aru millele
Mathilde ja Lembit vihjavad.
„Antsusse puutub see nii palju, et ta elas uhkes üksinduses oma
elu peaaegu ära, oli harjunud sellise eluga, aga vanas eas astus,
otseses mõttes, õnn ta õule, kuid see jäi üürikeseks.“
selgitas Lembit.
„Sellest ma saan aru, aga ikkagi, mis seost on eelneval jutul
Antsuga?“ oli Trevor endiselt segaduses.
„Kuule noormees, ega sa juhtumisi haige ei ole? Või väsinud?
Lembit tegi sulle just kõik puust ette ja värvis punaseks ka, aga
sinule ei jõua ikka midagi kohale?“ sekkus Mathilde.
„Ok, ok, sain aru. Sain hästi aru.“ tundis Trevor ennast
pahasti, et peielausas jutuhääled liiga valjuks läksid.
„Ja kus sa ise elutsenud oled? Kadusid silmapiirilt nagu südametu
isend ja ei tea üldse kuidas meil läinud on. Kas sul häbiraasugi
ei ole?“ oli Mathilde juba selleks hetkeks ilmselgelt ennast üles
kruttinud.
„Olin, kus ma olin, aga nüüd olen siin ja enam ma ei lahku.
Jään oma emale ja vennale toeks.“ oli Trevor resoluutne.
Mathilde oli küll pisut raevus, aga samas oli tal Trevorist kahju.
Ta oleks väga tahtnud kellegagi rääkida murest mis teda painab,
aga ei saanud. Vanal naisel oli häbi oma lemmikusgulase pärast.
Mõtteis lootis ta et ehk juhtub ükskord ime ja Maris naaseb
väljamaalt. Ehk loksub neil Trevoriga veel kõik paika. Kuid kõike
seda pidi ta endas hoidma. Pealegi polnud kogu seltskonnal aimugi kus
Maris elab, sest igasgugune kontakt neil omavahel puudus. Nagu nõuka
ajal, kus külas oli vaid paar lauatelefoni ning keegi ei teadnud
kellegist midagi. Samas oli privaatsust palju rohkem ja inimesed
sõitsid kohale, kui kellegi järgi igatsus tekkis, mitte ei möllanud
netiavarustes, ega raisanud oma kvaliteetaega mingite mõttetute
arvutimängude peale, mis sajaprotsendilise kindlusega tekitavad
sõltuvust ja depressiooni. Depressiivikud peaks suure kaarega
igasugustest mängudest eemale hoidma, aga neid tõmbab mängima
lausa nagu magnetiga. Sõltuvus tekitab, teadagi, sõltuvust ning
isiksusehäirega inimestel on mitu korda raskem sõltuvusest välja
tulla. See on täiesti kurjast. Mathilde kartis kõige rohkem, et kui
temaga midagi juhtub ja vanajumal ta oma õlale võtab, ei saagi
Maris sellest teada, ei saagi ta lemmiksugulane tema matustele tulla.
Tühipaljas mõte sellest tekitas vanas naises juba kõhedust ja
valu. Tohutut valu, millel tegelikult olid palju ulatuslikumad
mõõtmed. Mathilde imestas ise selle üle, et sellise taaga
kandmisega, nagu tema seda tegi, polnud ta südamehaigustesse
haigestunud, samas polnud keegi ta südant ka põhjalikumalt uurinud.
Reeglina need inimesed kes hoiavad saladusi kiivalt enda sees, elavad
sissepoole, haigestuvad südamehaigustesse. Aga võibolla Mathilde
avatud loomus leevendas seda haigestumist.Oli ta ju tegelt hea
suhtleja ja üllas seltskonnahing, vaatamata raskele minevikule.
Ilmselgelt oskas ta enda enegiaid siiski suunata endale sobivas
suunas, millist annet pole paljudele antud. Tema mõttelõnga lõikas
läbi Lembit.
„Õtse, kas meil ei oleks aeg hakata kodu poole liikuma?
Üht-teist veel toimetada vaja, enne kui pimedaks läheb, ja..“
„Mirell, kulla, kas ootame teid Kustiga ka ära? Või tulete
üldse meile?“ viilis õde venna küsimusest eemale.
„Tänud pakkumast, Tilde, aga ma eelistaksin ikka oma koju minna.
Kusti on ka juba väsinud ja..“ selgitas Mirell.
„Ja?“ tekkis Trevoril huvi.
„Ja-jah, koju, ikka koju, vaatas Mirell oma vanemat poega natuke
põlastava pilguga. Naisel lihtsalt polnud poja vastu usaldust enam.
Liiga palju oli juhtunud viimasel ajal, eks andis Mirelli enda põdur
tervis ka tunda, sest ta oli päris mitu kilo ka oma kaalust
kaotanud.
„Aga oodake, kokk lubas söögid ja joogid kaasa pakkida, me
Trevori ja Kustiga ei jõua eluilmaski neid ära süüa. Võtke teie
ka ikka ports kaasa, õhtul muretum, ei pea enam vaaritama hakkama,“
takistas Mirell Mathilde ja Lembitu minekut.
Juba tuligi kokatädi suurte kastidega köögis ning toit oli
nendesse pakitud. Paljud olid matustele tulemata jäänud,
sellepärast jäigi palju toitu üle. Ja ega kohalolijatel polnud
eriti isu ka.
5 km enne kodu vajus Mathilde autos nii sügavasse unne, et teda ei
seganud isegi treppi sõidetud kruusatee. Õde lausa norskas venna
autos. Ja juba seisiski auto metsamaja ees. Lembit pakkis autost
toidulaari välja ning taris selle majja. Tema hämminguks magas ta
õde ikka veel, kuigi muidu oli väga erksa unega ja ehmatas isegi
sääsepinina peale üles. Mees muutus juba murelikuks. Aga ta ei
raatsinud õe magusat und segada ka. Lembit läks kuuri, tõi sealt
sülemi puid ning tegi maja küttekolletele tuled alla, kuid Mathilde
ikka magas. Vend kükitas auto ukse kõrvale ja vaatas oma õde, kes
meenutas talle iga aastaga nende ema. Pisike pisar valgus mööda
Lembitu põske alla, mille peale Mathilde silmad lahti tegi ja, nähes
venda auto kõrval kükitamas, ehmatas ta lausa näost kaameks. Ta
vaatas veel korra, veendumaks, et teda piilub Lembit, mitte isa, keda
vend väga meenutas. Õde-venda mõtlesid ühal ajal samu mõtteid.
Aga eks kurb päev panebki oma lähedasi, ka neid kes on pilvepiiril,
meenutama rohkem, kui tavaline argipäev.
Vanakesed komberdasid majja kus juba oli soe. Mathilde päris
ehmatas, sest ta oli maha maganud oma lemmiktegevuse, tulekollete
süütamise, mis oli tema jaoks nagu rituaal päeva. Tuli rahustas
naist ja sinna armastas ta visata kõik oma muremõtted. Mathilde
istus alati vähemalt pool tundi pliidi ees, peale tule tegemist,
vaatas tuld ja mõtiskles. Peale pliidi eest lahkumist valdas teda
nagu õnnis tunne, nagu oleks mingi suure ja ilusa asjaga ühele
poole saanud. Küllap see nii ka oli. Naine ei mõistnud neid kes
ehitavad maju keskütte või põrandakütte peale. Tema jaoks teevad
just ahi, kamin ja pliit kodust kodu. Olgugi, et kamin on rohkem
romantika tegemiseks, sest see annab sooja vaid nii kaua kuni tuli
all on. Aga omal ajal lasi ta Johhannesel kamina elutuppa ehitada,
selle ette suure pargitud lamba naha laotada ning koos taadiga
nautida puude praksumist, soojust, head veini ja teineteise lähedust
kaminatule valgel, pehmel vaibal.
„Ema, kuule, ma tean, et sa oled väsinud ja sul on hetkel väga
rasked ajad, kuid....Mis küll ometi juhtus? Oled sa valmis rääkima
või ma ei tüüta sind täna enam?“ tahtis Trevor teada mis
Antsuga juhtus. Aga Mirell oli apaatne ja näost ära, ühtegi
õnnehormooni tema olekust näha ei olnud. Ta vist isegi ei kuulnud
mida ja kas trevor temaga rääkis ning Trevor otsustas, et ta rohkem
üle küsima ei hakka. Ka kusti oli nagu kurvakujurüütel, mossis ja
võõristas venda. Vapra poisina oli ta isa matused üle elanud, aga
mitte keegi ei tea mis tegelikult tema hinges toimus. Mis saab
toimuda alla 4 aastase poisi südames, kes kaotab oma vanema? Seda
teab ja tunneb vaid see kes on ise sellise asja üle elanud, teistel
ei tohiks sellel teemal isegi sõnaõigust olla, või siis just
tohiks. Keeruline teema ja keeruline situatsioon, kuid kindlasti
mitte ületamatu. Majas valitses vaikus, kuni Kusti ootamatutlt venna
sülle jooksis.
„Venna, kas sul oli valus ka? Meie issiga pesime metsonni
puhtaks ja õuest pesime ka sinu vere ära, kui kiirabiauto sind
haiglasse viis. Kas ul jooksis ninast nii palju verd? Ega sina ei
sure ära enam?“ oli Kusti paanikas.
Trevor sattus hämmingusse, ta ei saanud üldse aru millest vennake
räägib. Korraks jõudis Trevor isegi vihastada, arvates, et ema ja
kadunud kasuisa on mingit jama Kustile rääkinud. Kus kohast muidu
laps sellist asja teaks? Kuid nähes venna hirmu surma ees, katus ta
jääda rahulikuks. Nii ehk naa polnud emast talle mingisugust
vestluspartnerit hetkel.
„Kusti, ei, ma ei sure ära. Ma olen ju terve. Olen sinu suurem
vend, tugev ja terve.“püüdis ta mitte meeletesegadust välja
näidata.
„Aga venna, minu iss oli ka suur, tugev ja terve, kuid suri ikka
ära. Kas ta tahtis ise ära surra? Mis inimesed surevad?“ ei
saanud lapse hing rahu.
„Kusti, lõpeta ära! Ei tohi venda kiusata!“ tuli Mirell oma
mõtete sasipuntrast reaalsusesse tagasi.
„Ema, rahune! Tule siia.“ haaras Trevor oma venna ja ema
embusse ning kolmekesi koos tundsid nad end hästi.
20. november. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar