neljapäev, 23. november 2017

ELU PÄRAST ELU 2. (11.pt)


  1. peatükk

  „Aga venna, kas sul praegu ei ole enam paha olla? Kas sul enam verd ei jookse?“ ei saanud Kusti ikka rahu. Olgugi, et kahe lähedase inimese seltskond oli talle väga armas. Tegelikult tundis Kusti suurt puudust oma isast, keda ta oli just viimasel ajal rohkem tundma õppinud. Igal halval asjal on hea külg, või vastupidi. Võimalik, et kui Mirell poleks haiglasse sattunud, poleks Kusti ja Ants saanud isa-poja suhet soojendada. Võibolla poleks Mirelli vanemat poega Trevorit enam siis ka elavate kirjas olnud? Võibolla...Kõik võib olla, kõik võib tulla, aga saatus on ette määratud ja tuleb see mis tulema peab. Õnneks. Või kahjuks.
  „Ma lähen panen tee keema, kuidagi jahevõitu on,“lausus Mirell ja ruttas kööki.
  „Venna, kas sa magad täna meie kodus? Kas jäädki meie koju? Teleka toas on diivan, seal saad ju magada,“ pommitas Kusti Trevorit ühtäkki teise teemaga, millest vanem vend ruttu kinni haaras, sest eelmised küsimused tundusid talle kummalisena ning ta ei viitsinud asjasse süveneda, olgugi, et need küsimused panid meest mõtlema. Ta ju ei teadnud kuidas ta haiglasse sattus ja tänu kellele ta üldse elus on. Teab vaid nii palju, et ta viidi kusagilt haiglasse, aga see kusagi ei ole talle teada. Kusti mäletab, et lonkis mööda metsavahe teed, mis ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda. Talle tundus nagu oleks ta mitukümmend kilomeetrist mööda ühesuguste puudega metsavaheteed loivanud. Ju viskas verekaotus mehel pildi eest juba palju ennem, kui ta Antsu metsaonni jõudis. Tegelikult see kõik painas teda, kuid ta ju ei osanud kellegi käest küsida ka kes on ta elupäästja.
  „Jah, armas väikevanna, ma jäängi teie koju elama, kui sina ja ema lubate. Saan kenasti elutoa diivanil magada.“ vastas ta vennale.
  „Ooo, jess! Aga äkki sa tahad minu toas elada?! Mul on seal palju ruumi. Panen traktorid, autod ja teised mängimise asjad telekatuppa kapi peale ja siis ongi palju ruumi.“ oli Kusti suures vaimustuses venna vastusest.
  „Ei, ei, ma saan kenasti elutoas ka magada, ei hakka siin vaeva nägema nende mänguasjade tõstmisega. Sinu tuba on ikka sinu tuba. Las minu toaks jääb elu- ehk telekatuba.“ vastas Trevor.
Kusti mossitas, sest ta tõesti tahtis vennaga ühes toas elada, nii tundis ta ennast tugevama ja julgena. Tegelikult tahtis ta ka isa kaotust selle taha varjata, aga ei julenud sellest otse rääkida. Kusti kartis ka surma, kuigi ta polnud päristäpselt veel aru saanud mida see surm tähendab ja kes surra võivad. Esiteks polnud keegi lapsele surma teemat lahti seletanud ja teiseks oli isa just rääkinud kui tugev ta on, aga suri ikka ära. Kusti kartis ju et ta ema võib ka ära surra, sest oli kaua aega haiglas ja peab sinna tagasi minema.
  „Aga venna, kas sina pead ka uuesti haiglasse minema?“ tegi Kusti ehmunud näo.
  „Mis haiglasse? Miks peaks su suur vend haiglasse minema? Kusti, ära piina Trevorit, me kõik oleme tänasest päevast väsinud. Mitte keegi ei pea meist haiglasse mienam. Ega me haiged ei ole.“ mainitses Mirell poega.
  Kusti oli nüüd täielikult pettunud, sest ta teadis täpselt et ema on haige ja peab haiglasse tagasi minema. Täiskasvanud tihti ei varja laste eest oma jutte ja nad ei oska ette kujutadagi mida lapsed kuulevad ja nende jutust tõlgendada võivad. Nad küll saadavad vahel salajuttude rääkimiseks lapsed oma tuppa mängima, kuid nad ei kontrolli kas lapsed ikka hakkavad mängima, või kuulavad just selliseid jutte pealt, mis pole nende kõrvadele. Ja nagunii on keelatud jutud ja tegevused need mis lapsi kõige rohkem huvitavad. Järelikult just siis kuulab laps salaja ja paneb salajutu kõrvataha, kuigi vahel ei tarvitse vanemate juttu kuulata ka siis, kui nad peaksid teineteise peale häält tõstma. Selliseid situatsioone ikka ette tuleb. Kusti teadis ka et vend oli või on haige, sest ta viidi haiglasse. Lapsed on kord uudishimulikud ja tahavad teada mis juhtus. Ja kui vanemad põiklevad vastustest eemale, on just lapsed järje- ja sihikindlad, nad ei unusta nii kiiresti, nagu seda vanemate inimestega juhtub.
„Kusti, sina mine mängi natuke oma toas, meil on Trevoriga täiskasvanute jutud.“ palus Mirell pojal oma tuppa minna.
  Terane Kusti aga mõistis, et nüüd ongi taas see aeg, kui ta peab venna ja ema kõnelust saama pealt kuulata. Ta mängis paipoissi ja läks ema käsul oma tuppa, aga jättis ukse poikvele, mida ema kontrollima ei tulnud, ning oli seal hiirvaikselt ja kuulatas.
  „Trevor, ma ei teagi kust otsast sulle oma muret pajatama hakata. Asi on nimelt nüüd nii, et minu tervis ei ole korras, veetsin haiglas palju päevi, kuni Antsu matusteni välja. Mind lubati vaid matuste ajaks koju ja tegelikult ma peaksin juba täna haiglasse tagasi minema. Sinu ootamatu ilmumine tegi mul meele rõõmsamaks, aga siiski, ma ei tea kas julgen võin saan, kas usaldaksin Kusti sinu hoolde seiniks kuni haiglas viibima pean. Ja tegelikult ma ei tea kas sa saaksidki üldse venna eest hoolt kanda. Palun vabandust, et ma kõigepealt sinu arvamust ei küsinud, aga ma olen suures segaduses ja...“ muretses Mirell.
  Trevor vajus mõtteisse ja nüüd oli ta kindel, et oma terviserikkest ta emale rääkida ei tohi. Kuigi ta ei teadnud mis ta ema tervisega lahti on, tundis ta, et oma murest rääkides ta vaid koormab haiget ema. Ta mõtiskles, et kuidas ja mismoodi ta peaks ema tervise kohta küsima, sest Trevoril oli häbi, tal oli kohutavalt häbi, lausa nii, et ta vihkas ennast, et oli pikaks ajaks omakesed maha jätnud ja teadmatusega nende tervist koormanud. Ta ju veel ei teadnud isegi miks Ants suri, ning hetkel ei suutnud ta seda ka ema käest küsida. Suur pisar langes iseenesest mööda Trevori põske alla, mis ei jäänud emale märkamatuks.
  „Kullake, ära nuta, palun ära nuta!“ kallistas Mirell oma suurt poega, mille peale Kusti oma toast nases ning suure häälega nutma hakkas.
  „Emmeee, emmeeee, sa ju ei sure ära, äh-ää, äh-äää...“ oli poeg täielikult hüsteerias.
  „Tule siia, tule venna juurde, kallike!“ haaras Trevor Kusti oma embusse. Nii nad seal kolmekesi pisaraid valasid, kuigi täiskasvanud pidid tugevaks jääma, et nad rohkem Kusti hingele haiget ei teeks. Mõlemad aimasid, et Kusti oli nende vestlust pealt kuulanud ja nüüd tuli talle veidi asja selgitada.
  „Trevor kallis, ema ei sure ära, aga selleks, et ta ära ei sure, peabki minema haiglasse. Seal arstitädid ravivad teda ja ta saab terveks. Ega haiglasse ei minda ainukt surema, sinna võib igaüks meist sattuda, kui midagi juhtub. Ka kõige tugevam inimene võib haigeks jääda. Me ei ole kunagi mitte ühegi haiguse eest kaitstud, aga me saame palju ise ära teha selleks, et me haigeks ei jääks. Näiteks ei tohi me palju nutta, siis võib ka haigeks jääda, sest nutt teeb hinge haigeks. On just hea, kui emme haiglasse läheb, sest ta on seal mõne aja ravil ja kui koju tagasi tuleb, on juba terve. Paljud inimesed käivad haiglas ravil, kes vähem, kes rohkem. Ka arstid töötavad haiglas, see tähendab, et ka viibivad haiglas, aga nad ei ole sellepärast haiged ega ei sure ära. Arstid annavad haigele tervise tagasi, aga kodus ei oska ega ei saa mõnikord haige ennast ravida. Sellepärast peabki haiglasse minema. Haiglat ei tohi karta, arste ka mitte. Kartma peab hoopis seda, et tervis korrast ära ei läheks. Haiglas käiakse ka enda tervist kontrollimas, võetakse igasuguseid prooove je tehakse vajalik ravi. Kui inimene juba ravi vajab, on ta oma tervise käest ära lasknud, tal ongi võibolla see sama hirm haigla ees ja ta ei käi ennast kontrollimas. Ühesõnaga haigla on hea koht, teeb inimese terveks.“ püüdis suur venda oma väikest venda rahustada.
  „Aga venna, kas sina olid siis ka väga haigeks jäänud, et niiiiiiii palju verd oli igal pool?“ meenus Kustile taas situatsioon kui nad olid isaga meelemärkuseta Trevori metsaonnist leidnud ja kiirabiautoga haiglasse saatnud.
  „Kusti, mis rumalat juttu sa räägid? Ei ole ilus selliseid asju peast välja mõelda! Tule siia, tule emme juurde,“ oli Mirell lausa pahane Kusti peale selliste küsimuste esitamise eest.
  Aga Trevorit pani see kõik mõtlema. Ta küsis endalt kas Kusti võis tõesti teada tema terviserikkest, kuid vastust ei saanud. Trevor ei julenud Mirelli käest ka asja uurida, kuigi hetk tagasi kahtlustas ta et ehk saatsid ema ja vend ta haiglasse, et ehk Kusti jõudis lõpuks vanematekoju, kus ta oma teada hetkel esimest korda viibis. Ta viibiski selles korteris esimest korda. Mees oli suures segaduses, tõusis diivanilt ja läks kööki oma nägu jaheda veega loputama, sest tundis, et pilt tahab hakata eest ära viskama.
  „Emme, ma olen nii mures. Ma olen väga, väga mures,“ nuuksus Kusti.
  „Kullake, ma mõistan sind. Minu tupsu-nupsukene, sa oled mulle kõige kallim siin maailmas!“kaisutas ema oma last kõvasti, kõvasti.

  Trevor avas rõduukse ja läks ennast rõdule jahutama, kogu maailm käis ringi. Mehe süda laikis ja jättis justkui lööke vahele. Ta tundis ennast abitu ja täbarana, kuigi ema oli just temalt abi palunud. Trevori haige ema lootused olid kõik tema peale suunatud, aga mees ei teadnud kas ta saab Kusti eest hoolitsemisega hakkama, sest ta oli verekaotusest, olgugi, et sellest oli mõni aeg möödas, nõrk ja segaduses. Sellised iiveldushood ja kuumalained olid tema lahutamatud eluosad, nii reageeris tema organism uuele ja võõrale verele, sest seda manustati temasse hulgimas koguses, kuna verekaotus oli jõudnud kriitilise piirini ja Trevori elu rippus otseses mõttes juuksekarva otsas.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar