- peatükk
„Aga venna, kas sul praegu ei ole enam paha olla? Kas sul enam
verd ei jookse?“ ei saanud Kusti ikka rahu. Olgugi, et kahe
lähedase inimese seltskond oli talle väga armas. Tegelikult tundis
Kusti suurt puudust oma isast, keda ta oli just viimasel ajal rohkem
tundma õppinud. Igal halval asjal on hea külg, või vastupidi.
Võimalik, et kui Mirell poleks haiglasse sattunud, poleks Kusti ja
Ants saanud isa-poja suhet soojendada. Võibolla poleks Mirelli
vanemat poega Trevorit enam siis ka elavate kirjas olnud?
Võibolla...Kõik võib olla, kõik võib tulla, aga saatus on ette
määratud ja tuleb see mis tulema peab. Õnneks. Või kahjuks.
„Ma lähen panen tee keema, kuidagi jahevõitu on,“lausus
Mirell ja ruttas kööki.
„Venna, kas sa magad täna meie kodus? Kas jäädki meie koju?
Teleka toas on diivan, seal saad ju magada,“ pommitas Kusti
Trevorit ühtäkki teise teemaga, millest vanem vend ruttu kinni
haaras, sest eelmised küsimused tundusid talle kummalisena ning ta
ei viitsinud asjasse süveneda, olgugi, et need küsimused panid
meest mõtlema. Ta ju ei teadnud kuidas ta haiglasse sattus ja tänu
kellele ta üldse elus on. Teab vaid nii palju, et ta viidi kusagilt
haiglasse, aga see kusagi ei ole talle teada. Kusti mäletab, et
lonkis mööda metsavahe teed, mis ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda.
Talle tundus nagu oleks ta mitukümmend kilomeetrist mööda
ühesuguste puudega metsavaheteed loivanud. Ju viskas verekaotus
mehel pildi eest juba palju ennem, kui ta Antsu metsaonni jõudis.
Tegelikult see kõik painas teda, kuid ta ju ei osanud kellegi käest
küsida ka kes on ta elupäästja.
„Jah, armas väikevanna, ma jäängi teie koju elama, kui sina ja
ema lubate. Saan kenasti elutoa diivanil magada.“ vastas ta
vennale.
„Ooo, jess! Aga äkki sa tahad minu toas elada?! Mul on seal
palju ruumi. Panen traktorid, autod ja teised mängimise asjad
telekatuppa kapi peale ja siis ongi palju ruumi.“ oli Kusti suures
vaimustuses venna vastusest.
„Ei, ei, ma saan kenasti elutoas ka magada, ei hakka siin vaeva
nägema nende mänguasjade tõstmisega. Sinu tuba on ikka sinu tuba.
Las minu toaks jääb elu- ehk telekatuba.“ vastas Trevor.
Kusti mossitas, sest ta tõesti tahtis vennaga ühes toas elada,
nii tundis ta ennast tugevama ja julgena. Tegelikult tahtis ta ka isa
kaotust selle taha varjata, aga ei julenud sellest otse rääkida.
Kusti kartis ka surma, kuigi ta polnud päristäpselt veel aru saanud
mida see surm tähendab ja kes surra võivad. Esiteks polnud keegi
lapsele surma teemat lahti seletanud ja teiseks oli isa just rääkinud
kui tugev ta on, aga suri ikka ära. Kusti kartis ju et ta ema võib
ka ära surra, sest oli kaua aega haiglas ja peab sinna tagasi
minema.
„Aga venna, kas sina pead ka uuesti haiglasse minema?“ tegi
Kusti ehmunud näo.
„Mis haiglasse? Miks peaks su suur vend haiglasse minema? Kusti,
ära piina Trevorit, me kõik oleme tänasest päevast väsinud.
Mitte keegi ei pea meist haiglasse mienam. Ega me haiged ei ole.“
mainitses Mirell poega.
Kusti oli nüüd täielikult pettunud, sest ta teadis täpselt et
ema on haige ja peab haiglasse tagasi minema. Täiskasvanud tihti ei
varja laste eest oma jutte ja nad ei oska ette kujutadagi mida lapsed
kuulevad ja nende jutust tõlgendada võivad. Nad küll saadavad
vahel salajuttude rääkimiseks lapsed oma tuppa mängima, kuid nad
ei kontrolli kas lapsed ikka hakkavad mängima, või kuulavad just
selliseid jutte pealt, mis pole nende kõrvadele. Ja nagunii on
keelatud jutud ja tegevused need mis lapsi kõige rohkem huvitavad.
Järelikult just siis kuulab laps salaja ja paneb salajutu kõrvataha,
kuigi vahel ei tarvitse vanemate juttu kuulata ka siis, kui nad
peaksid teineteise peale häält tõstma. Selliseid situatsioone ikka
ette tuleb. Kusti teadis ka et vend oli või on haige, sest ta viidi
haiglasse. Lapsed on kord uudishimulikud ja tahavad teada mis juhtus.
Ja kui vanemad põiklevad vastustest eemale, on just lapsed järje-
ja sihikindlad, nad ei unusta nii kiiresti, nagu seda vanemate
inimestega juhtub.
„Kusti, sina mine mängi natuke oma toas, meil on Trevoriga
täiskasvanute jutud.“ palus Mirell pojal oma tuppa minna.
Terane Kusti aga mõistis, et nüüd ongi taas see aeg, kui ta peab
venna ja ema kõnelust saama pealt kuulata. Ta mängis paipoissi ja
läks ema käsul oma tuppa, aga jättis ukse poikvele, mida ema
kontrollima ei tulnud, ning oli seal hiirvaikselt ja kuulatas.
„Trevor, ma ei teagi kust otsast sulle oma muret pajatama hakata.
Asi on nimelt nüüd nii, et minu tervis ei ole korras, veetsin
haiglas palju päevi, kuni Antsu matusteni välja. Mind lubati vaid
matuste ajaks koju ja tegelikult ma peaksin juba täna haiglasse
tagasi minema. Sinu ootamatu ilmumine tegi mul meele rõõmsamaks,
aga siiski, ma ei tea kas julgen võin saan, kas usaldaksin Kusti
sinu hoolde seiniks kuni haiglas viibima pean. Ja tegelikult ma ei
tea kas sa saaksidki üldse venna eest hoolt kanda. Palun vabandust,
et ma kõigepealt sinu arvamust ei küsinud, aga ma olen suures
segaduses ja...“ muretses Mirell.
Trevor vajus mõtteisse ja nüüd oli ta kindel, et oma
terviserikkest ta emale rääkida ei tohi. Kuigi ta ei teadnud mis ta
ema tervisega lahti on, tundis ta, et oma murest rääkides ta vaid
koormab haiget ema. Ta mõtiskles, et kuidas ja mismoodi ta peaks ema
tervise kohta küsima, sest Trevoril oli häbi, tal oli kohutavalt
häbi, lausa nii, et ta vihkas ennast, et oli pikaks ajaks omakesed
maha jätnud ja teadmatusega nende tervist koormanud. Ta ju veel ei
teadnud isegi miks Ants suri, ning hetkel ei suutnud ta seda ka ema
käest küsida. Suur pisar langes iseenesest mööda Trevori põske
alla, mis ei jäänud emale märkamatuks.
„Kullake, ära nuta, palun ära nuta!“ kallistas Mirell oma
suurt poega, mille peale Kusti oma toast nases ning suure häälega
nutma hakkas.
„Emmeee, emmeeee, sa ju ei sure ära, äh-ää, äh-äää...“
oli poeg täielikult hüsteerias.
„Tule siia, tule venna juurde, kallike!“ haaras Trevor Kusti
oma embusse. Nii nad seal kolmekesi pisaraid valasid, kuigi
täiskasvanud pidid tugevaks jääma, et nad rohkem Kusti hingele
haiget ei teeks. Mõlemad aimasid, et Kusti oli nende vestlust pealt
kuulanud ja nüüd tuli talle veidi asja selgitada.
„Trevor kallis, ema ei sure ära, aga selleks, et ta ära ei
sure, peabki minema haiglasse. Seal arstitädid ravivad teda ja ta
saab terveks. Ega haiglasse ei minda ainukt surema, sinna võib
igaüks meist sattuda, kui midagi juhtub. Ka kõige tugevam inimene
võib haigeks jääda. Me ei ole kunagi mitte ühegi haiguse eest
kaitstud, aga me saame palju ise ära teha selleks, et me haigeks ei
jääks. Näiteks ei tohi me palju nutta, siis võib ka haigeks
jääda, sest nutt teeb hinge haigeks. On just hea, kui emme
haiglasse läheb, sest ta on seal mõne aja ravil ja kui koju tagasi
tuleb, on juba terve. Paljud inimesed käivad haiglas ravil, kes
vähem, kes rohkem. Ka arstid töötavad haiglas, see tähendab, et
ka viibivad haiglas, aga nad ei ole sellepärast haiged ega ei sure
ära. Arstid annavad haigele tervise tagasi, aga kodus ei oska ega ei
saa mõnikord haige ennast ravida. Sellepärast peabki haiglasse
minema. Haiglat ei tohi karta, arste ka mitte. Kartma peab hoopis
seda, et tervis korrast ära ei läheks. Haiglas käiakse ka enda
tervist kontrollimas, võetakse igasuguseid prooove je tehakse
vajalik ravi. Kui inimene juba ravi vajab, on ta oma tervise käest
ära lasknud, tal ongi võibolla see sama hirm haigla ees ja ta ei
käi ennast kontrollimas. Ühesõnaga haigla on hea koht, teeb
inimese terveks.“ püüdis suur venda oma väikest venda rahustada.
„Aga venna, kas sina olid siis ka väga haigeks jäänud, et
niiiiiiii palju verd oli igal pool?“ meenus Kustile taas
situatsioon kui nad olid isaga meelemärkuseta Trevori metsaonnist
leidnud ja kiirabiautoga haiglasse saatnud.
„Kusti, mis rumalat juttu sa räägid? Ei ole ilus selliseid asju
peast välja mõelda! Tule siia, tule emme juurde,“ oli Mirell
lausa pahane Kusti peale selliste küsimuste esitamise eest.
Aga Trevorit pani see kõik mõtlema. Ta küsis endalt kas Kusti
võis tõesti teada tema terviserikkest, kuid vastust ei saanud.
Trevor ei julenud Mirelli käest ka asja uurida, kuigi hetk tagasi
kahtlustas ta et ehk saatsid ema ja vend ta haiglasse, et ehk Kusti
jõudis lõpuks vanematekoju, kus ta oma teada hetkel esimest korda
viibis. Ta viibiski selles korteris esimest korda. Mees oli suures
segaduses, tõusis diivanilt ja läks kööki oma nägu jaheda veega
loputama, sest tundis, et pilt tahab hakata eest ära viskama.
„Emme, ma olen nii mures. Ma olen väga, väga mures,“ nuuksus
Kusti.
„Kullake, ma mõistan sind. Minu tupsu-nupsukene, sa oled mulle
kõige kallim siin maailmas!“kaisutas ema oma last kõvasti,
kõvasti.
Trevor avas rõduukse ja läks ennast rõdule jahutama, kogu maailm
käis ringi. Mehe süda laikis ja jättis justkui lööke vahele. Ta
tundis ennast abitu ja täbarana, kuigi ema oli just temalt abi
palunud. Trevori haige ema lootused olid kõik tema peale suunatud,
aga mees ei teadnud kas ta saab Kusti eest hoolitsemisega hakkama,
sest ta oli verekaotusest, olgugi, et sellest oli mõni aeg möödas,
nõrk ja segaduses. Sellised iiveldushood ja kuumalained olid tema
lahutamatud eluosad, nii reageeris tema organism uuele ja võõrale
verele, sest seda manustati temasse hulgimas koguses, kuna verekaotus
oli jõudnud kriitilise piirini ja Trevori elu rippus otseses mõttes
juuksekarva otsas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar